“Mis värk meestel selle jalgpalliga on?” küsis ta. “Miks te mängite? Au pärast?”
“Ma armastan seda mängu,” vastas Raoul. “Ma tahan kolledžisse minna. Mul pole selleks raha, nii et ma loodan jalgpallistipendiumile.”
“Siis hakkad profijalgpalluriks ja teenid miljoneid?”
“Võib-olla. Tõenäosus on selle poolt. Treener ütleb, et mul on annet.”
“Kas ta on õige mees seda hindama?”
Raoul kortsutas kulmu. “Ta on minu treener.”
See vastus pole õige, mõtles Nicole. Kuidas võis keskkooli jalgpallitreener teada, kas üks mängija jõuab profiliigasse? Kuidas võis keegi seda teada?
“Sa ei tea, kes ta on,” ütles Raoul hämmeldunult. “Sul pole aimugi.”
Nicole niheles ebamugavust tundes. “Ta on sinu treener.” Ja meeletult kuum, aga see ei puutunud asjasse.
“Ta on Eric Hawkins. Ta oli kaheksa aastat profijalgpallur ja loobus karjääri tipus. Ta on legend.”
Nicole’il oli raske seda uskuda. “Veab tal.”
“Ta on parim. Ta ei pea raha pärast tööd tegema. Ta on keskkooli jalgpallitreener, sest ta armastab mängu ja tahab midagi tagasi anda.”
Nicole võitles sooviga haigutada. Raouli kiidukõne meenutas väga lindistatud kõnet. Ilmselt oli poiss seda legendilt endalt kümneid kordi kuulnud.
“Hea teada,” ütles naine ja võttis tagataskust nelikümmend dollarit. “Võta.”
Poiss ei võtnud raha. “Sa ei saa mulle maksta.”
“Muidugi saan. Ametlikult oled töötaja alles siis, kui dokumendid ära täidad. Nii et võta praegu see. Varsti saad oma kellakaardi ja päris palgatšeki.”
Poiss pani lausa käed selja taha. “Ma töötasin, et tasuda varastatud sõõrikute eest.”
“Tegelikult ei jõudnud sa nendega uksest väljagi. Sa pole selles varastamise asjas eriti osav.” Nicole ohkas, kui poiss ei naeratanud. “Kuule, sa tegid täna kõvasti tööd. Ma hindan seda. Sa oled selle ära teeninud. Võta see vastu või ma muutun tõeliselt norivaks, ja usu mind, seda sa näha ei taha.”
Raoul sirutas käe raha järele. “Sa arvad, et oled väga karm, aga mina sind ei karda.”
See pani naise peaaegu naerma. “Oota ainult, poiss. Oota ainult.”
Nicole juhatas Raouli pagaritöökoja eesruumi, kus ta pani paar kotti täis eilseid küpsetisi ja saiu.
“Sa ei pea seda tegema,” ütles poiss ja vaatas igatsevalt umbes poolt tosinat küpsist naise käes.
“Sa saad kaloritega hakkama. Nagu ma ütlesin – see on boonus.”
“Kas on ka teisi boonuseid?”
See küsimus ei tulnud Raoulilt. Nicole’il ei tarvitsenud ringi pöörata ega isegi mõelda, kes oli rääkinud. Ja juhuks, kui ajul mõni kahtlus jäigi, lõi kogu tema keha rõõmust õhetama.
Nicole ajas selja sirgu, võttis end kokku ja pööras ringi. Muidugi seisis leti taga Hawk ja naeratas oma seksikat sa-tead-et-tahad-mind naeratust.
Tal oli veidi rohkem riideid seljas kui eelmisel päeval. Täna olid tal jalas pikemad lühikesed püksid ja tema T-särk kattis kogu rinna ja kõhu, mis oli nii hea kui halb. Teoreetiliselt oleks Nicole pidanud suutma selgemalt mõelda. Tegelikult oli ta veidi pettunud.
“Mida sa tahad?” küsis ta ega hoolinud sellest, et küsimus kõlas nipsakalt.
“Huvitav küsimus,” pomises Hawk ja pilgutas Raoulile silma. “Tulin vaatama, kuidas mu tähtmängija hakkama sai. Ta jättis sulle kuradi hea mulje, eks ole?”
Nicole leidis end kenasti nurka aetuna. Raoul meeldis talle siiralt ja tal oli hea meel, et sai poisile tööd pakkuda. Samas tekitas Hawki siinolek temas tahtmise öelda, et midagi ei läinud hästi ja tal oli hea meel poisist lahti saada.
“Ta sai hakkama,” ütles naine ja ulatas kotid Raoulile. Peljates poisi silmis pettumust näha, lisas Nicole: “Paremini kui kenasti. Ta sai suurepäraselt hakkama.”
“Ma teadsin seda.”
“Praegu pole asi tegelikult sinus. Ma tean, et see on hämmastav mõte, nii et peaksin sulle ilmselt hetke aega andma, et sellest aru saada.”
Hawk turtsatas. “Raoul, sa ei pea siin passima. Näeme paari tunni pärast trennis.”
Poiss noogutas ja lahkus. Nicole vaatas, kuidas ta läks, sest see oli lihtsam kui üritada Hawki poole vaadata. See mees oli nagu naistenõges.
Kui nad kahekesi jäid, ei osanud Nicole korraga ühegi oma kehaosaga midagi peale hakata. Ta tahtis taganeda... või lähemale, palju lähemale minna. Käsivarred tundusid naljakalt külgedel rippuvat. Aga rinnal ristatuna oleks see liiga vaenulik poos olnud.
Nicole vihkas seda. Sel mehel oli võime panna ta end ebamugavalt tundma.
“Sa ei pea kauem siin olema,” ütles ta mehele.
“Ma tahan sind tänada, et sa Raoulile võimaluse andsid,” ütles Hawk ja paistis ilma end liigutamata lähemale nihkuvat.
Üsna osav, mõtles Nicole süngelt.
“Ta nägi kõvasti vaeva. Seda juhtub palju vähem, kui mulle meeldiks. Ma andsin talle tööd.”
Hawk kergitas üht kulmu. “Ta avaldaski sulle muljet.”
“Tal on tööd vaja. Mul on abi vaja. Ära tee seda suuremaks, kui asi väärt on.”
Tumedad silmad tundusid otse tema olemusse vaatavat. “Sa tahad, et inimesed sind karmiks peaksid.”
“Ma olengi karm.”
“Sisimas oled sa vahukomm.”
Nicole kangestus. “Ma oleksin võinud lasta su mängija vanglasse saata. Ära arva, et ma poleks seda teinud, kui ta ei oleks täna kohale ilmunud. Ma olen seda kohta aastaid pidanud. Ma tean, mida ma teen.”
“Kas sulle meeldib see, mida sa teed?”
“Muidugi,” ütles Nicole automaatselt, sest nii vastas ta alati. Ta oli juba kaheksa- või üheksa-aastaselt teadnud, et hakkab pagaritöökoda pidama. See oli iseenesestmõistetav... seda eeldati. Tema elu ei pidanud palju üllatusi pakkuma. Viimasel ajal polnud ükski üllatustest küll hea olnud.
Oota. Seal oli ju Claire. Taaskohtumine õega oli hea. Jälgida, kuidas Claire meeletult armus, rasedaks jäi, kihlus ja täiusliku õnne leidis, oli tema heale loomusele veidi liig olnud, aga ta sai sellega hakkama. Sest mis tal üle jäi?
“Maa kutsub Nicole’i.”
Naine pilgutas silmi ja nägi Hawki veidi liiga lähedal seismas.
“Ma kaotasin su hetkeks,” ütles mees.
“See peab küll esimene kord olema,” ütles naine mõtlemata. “Naine, kes keskendub kaheksandiksekundiks millelegi muule peale sinu.”
“Sest mulle on nii raske vastu panna?”
“Minul mitte.”
“Ma ei usu seda. Sa oled huvitatud.”
Kui Nicole oleks suutnud vaadata meest korraga viis sekundit ilma soovita oigeid kuuldavale tuua, oleks ta ehk võtnud midagi rasket ja mehele vastu pead virutanud. Kuid mees rääkis tõtt ja naisel oli liiga piinlik, et leida kiire võimalus mees sõnadega tümaks teha. Tänu sellele jäi Nicole’ile hale vastus: “Ma pole huvitatud.”
Mees muigas. “See oli veenev.”
“Mul ükskõik, mis see oli, see