Nick jäi vait, mõeldes, et parematel aegadel oleks Dexter Anstruther ise võinud olla üks Rashleigh’ sihtmärkidest. Poisi isa oli olnud pärit heast perekonnast ning üsna kenakese varanduse omanik – kuni selle kõik maha mängis.
„Ma olen kuulnud, et lord Rashleigh on lurjus,” ütles Anstruther karedalt. „Ma tean, et ta on teie nõbu, söör, kuid ta on siiski mädamuna.”
„Ma olen sellega täiesti nõus,” lausus Nick sõbralikult. „Ma ei ole kunagi Rashleigh’d sallinud. Ta on pärit meie suguvõsa liiderlikust harust. Mu ema vennad olid hullemad kui lurjused.”
„Milline nuhtlus, et te peate minema sellesse niinimetatud klubisse,” märkis Anstruther. „Kas te proovisite oma nõoga tema kodus kohtuda, söör?”
Nick naeris. „Jah, proovisin küll. Ta keeldub mind vastu võtmast. Me ei ole mitu aastat rääkinud ning kui me viimati kohtusime, needis ta mind põrgupõhja, kui ma keeldusin talle laenu andmast.”
„Kahju, et ta on Kana ja Raisakotka, mitte Whitesi püsiklient,” ütles Anstruther. „Te oleksite võinud seal meeldiva õhtu veeta.”
„Whitesis pandi talle aastaid tagasi veto peale,” lausus Nick.
„See mind ei üllata. Haige inimene.” Anstruther niheles taas ebamugavust tundes. „Lord Hawkesbury rääkis, et üks tema armukestest oli ta paar aastat tagasi paljaks röövinud? Ta ütles, et see oli mõnda aega koorekihi kõneaineks olnud.”
Nicki suu tõmbus peeneks kriipsuks. „Jah, see on tõsi. See oli üks vene tüdruk. Perekonna Rashleigh-poolsel harul olid seal maavaldused, vanaema pärandus. Rashleigh rääkis mulle ükskord, kuidas ta oli müünud oma pärisorjad parima pakkumise tegijale.” Tema käsi tõmbus instinktiivse liigutusega rusikasse, väljendades sellega viha ja põlgust. „Ma arvan...” tema hääl muutus kalgimaks, „...et just siis hakkasin ma teda tõeliselt vihkama.”
Ta nägi, et Anstruther vaatas teda üksisilmi, kuid ta ei rääkinud sellest täpsemalt. Nick oli veetnud oma täiskasvanuea sõjaväes, võideldes au, vabaduse ja põhimõtete eest. Oli võidelnud selle eest, et kaitsta nõrku ning säilitada väärtusi, mida ta õigeks pidas. Moraalikoodeks oli see, millesse ta uskus, veendumus, mis oli ainult tugevamaks muutunud pärast seda, kui ta naine umbes kolm aastat tagasi vägivaldselt surma oli saanud. Kuid tema nõbu, vastupidiselt temale, kohtles inimelu nagu mingit tarbeeset, mida saab osta ja müüa, nagu inimeste hingedel ei olekski mingit tähtsust. Ta irvitas põlglikult vaeste üle ning lömastas nad oma aristokraatliku kontsa all. Rashleigh oli reformaatorite peale naernud ning teatanud, et need, kes tahavad orjust kaotada, on peast põrunud. Ja Nicki silmis muutis see Robert Rashleigh’ jätiseks.
Nick sättis oma kübara uljamalt pähe. „Hüva. Ma hakkan minema.”
„Õnn kaasa, söör,” ütles Anstruther talle ust lahti hoides. „Olete te kindel, et ei soovi, et ma teiega kaasa tuleksin?”
Nick vaatas teda pealaest jalatallani. „Isetu pakkumine, Anstruther, kuid sellises riietuses hakkaksite te kõigile otsekohe silma.” Ta patsutas noormeest seljale. „Hiljem näeme, kui ma olen kindel, et te suudate lord Hawkesburyle hästi tehtud tööst ette kanda.”
Väljas tänaval oli karge aprilliöö ning külm tuul piitsutas pilveräbalaid kuu paistel edasi liikuma. Nick seadis end troskal sisse ning krimpsutas halvasti sulguva ukse vahelt sissetungiva tõmbetuule peale nägu. Tal puudus igasugune isu selle käigu tegemiseks ning tal ei olnud aega oma nõo jaoks, kuid oma perekonna hea nime pärast tuli tal siseministri ülesanne vastu võtta. Sel ajal, kui kaarik kolinal mööda Londoni tänavaid edasi liikus, mõtles ta ilma igasuguse kiindumuseta oma eksiteele sattunud nõost ning probleemidest, mida too alati põhjustanud oli. Selles polnud mingit kahtlust, nagu Anstruther öelnud oli, et krahv Rashleigh on hullem kui lurjus.
Hobused jäid järsult seisma ning Nick ohkas ja hüppas troskalt maha, tõmmates sulega kaunistatud kübara sügavamalt pähe, kui tuuleiil selle minema lennutada ähvardas. Tema praegune riietus erineb ta sõjaväevormist nagu öö ja päev, mõtles Nick.
Väljast paistis Kana ja Raisakotkas samasugune nagu iga teine kõrts Brick Hilli piirkonnas. Aknaluugid olid suletud, kuid seest paistis küünlaleegi võbelevat valgust, oli tunda õlle ja suitsu kopitanud lõhna ning kostis naerupahvakaid ja jutukõminat. Nick ajas selja sirgu. Oma karjääri jooksul seitsmendas ratsakaardiväes oli tema poole pöördutud nii mõnegi ebatavalise palvega, kuid mitte ükski neist ei olnud praegusega võrreldav.
Ta lükkas ukse lahti.
Sees oli nii pime, et kohe ei näinud Nick peaaegu midagi, kuid siis ta silmad kohanesid valgusega ning ta suundus vaikse nurga poole, kus libistas end konarliku õlleplekilise laua ääres olevale puust pingile. Tuba oli peaaegu täis. Kõrtsi reputatsioonile vaatamata oli seal vaid üks või kaks skandaalselt riietatud meest. Ühel oli seljas tikandiga kaetud korsett ning kuldne maaslohiseva äärega rüü, millel olid satiinvoodriga varrukad. Tal oli tugevalt puuderdatud parukas, rippuvad kõrvarõngad ning ilutäpike põsesarnal, mis oli samasugune nagu Nickil.
Kõrtsiteener – sale nooruk, kes oleks tegelikult võinud ka tüdruk olla – pani õllepeekri selle sisu üle ääre loksutades lauale ning naeratas Nickile flirtivalt, millele too samamoodi vastas, samal ajal tasu kesvamärjukese eest noorukile pihku pistes. Ta vaatas ruumis ringi. Niipalju kui ta nägi, ei olnud Rashleigh veel saabunud.
Nick rüüpas lonksu õlut. See maitses nagu räpane vesi ning ta pani kannu kiiresti lauale tagasi. Õhtu ähvardas tulla pikk, kui jook nii vilets oli. Ta vaatas veel kord ringi ning tabas ühe rabavalt ilusa, maski ja liibuvat karmiinpunast kleiti kandva tüdruku pilgu. Nagu temagi, istus naine üksinda vaikses nurgas. Tundus, et ta ootas kedagi. Neiu pilk püsis pikalt Nickil ning vaatamata nende ümbrusele ja oma pöörasele riietusele, mis oleks võinud igaühes tema tegelike seksuaalsete kalduvuste suhtes segadust tekitada, tekkis nende vahel ootamatu side, mis oli nii intensiivne, et talle tundus, nagu ta oleks löögi kõhtu saanud.
Neiu tõusis püsti, jalutas aeglaselt üle toa ning libistas end mehe kõrvale pingile.
„Tere, kallike.” Naise hääl oli soe, kutsuv ja vägagi naiselik.
Nick mõtles kiiresti. Kui ta ilmutab naise suhtes vähimatki huvi, arvab too kindlasti, et ta on potentsiaalne klient. Hoorad, kes otsisid endale kundesid sellistest kohtadest nagu Raisakotkas, olid need siis mehed või naised, ei pakkunud talle üldiselt huvi, kuid ta arvas, et ta tõmbaks endale vähem tähelepanu, kui teeskleks huvi selle ühe vastu, mis ei oleks eriti raske, kuna tegemist oli äärmiselt ilusa naisega.
Kolme aasta jooksul pärast seda, kui ta naine suri, polnud ta ühegi teise naise poole peaaegu vaadanudki. Anna oli olnud tema lapsepõlvekallim ning nende abielu oli olnud endastmõistetav samm, milles kaks perekonda üksmeelselt kokku leppisid. Nad olid abiellunud, kui Nick oli kahekümne ühe aastane ning ta oli olnud kindel, et neid ootab ees väga õnnelik elu. Seetõttu oli olnud šokeeriv ja illusioone lõhkuv avastada, et nende abielu ei vastanud tema lootustele. Anna oli tundlik ning ei suutnud temaga sammu pidada, tema aga oli noor ja otsustanud välismaal aega teenida ning seetõttu olid nad palju aega lahus veetnud. Nick oli endale kinnitanud, et sellel ei ole tähtsust, et nende abielu oli paljude teistega võrreldes päris hea, kuid ta teadis, et midagi jäi puudu. Ning kõik oleks võinud veel aastaid samamoodi jätkuda, kui üks Londoni tänavail aset leidnud oportunistlik rööv vägivaldseks poleks muutunud ning ta ühel julmal hetkel oma naist kaotanud ei oleks. Tal tuli lõpuks ometi oma läbikukkumisele ja süüle silma vaadata. Lein oli tema üle võimust võtnud mitte ainult Anna, vaid ka kõige selle pärast, mis neil olla oleks võinud. Tema kodust kaugelolek ning sellest tingitud abitus muutsid ta süümepiinad veelgi hullemaks, kuid selleks ajaks, kui ta oli saanud teate oma naise surma kohta ning Inglismaale tagasi jõudnud, lebas Anna külmana hauas ning tema enda süda oli veelgi külmem.
Selles ajast saadik ei olnud ta ühegi teise naise vastu huvi tundnud, kuid nüüd vaatas ta seda ühte