„Õhtusöök on valmis, nii et võime söögituppa minna,” sõnas Sawyer.
Mees istus laua otsa, Melanie jäi temast paremale ning Amanda vasemale poole. Lillian istus Amanda kõrvale ja James teisele poole lauda.
Toitu serveeris vanem naine, keda Sawyer oli tutvustanud kui Helenit. Naise terav pilk jälgis Amandat, nagu püüaks ta tema iseloomu tabada. Kui toit oli serveeritud, kadus Helen vaikselt kööki.
Amandal oleks olnud lihtne tunda end võõrana. Melanie jäi vaikseks, samuti Sawyer, kuid blond ja särtsakas Lillian haaras Amanda kohe vestlusse.
„Kust sa pärit oled?” küsis Lillian Amandalt ning määris saiale võid.
„Kansas Cityst,” vastas Amanda.
Lillian vaatas üllatunult Sawyeri poole. „Kuidas, kirevase päralt, sa ta leidsid?”
„Amanda vend ja mina käisime koos kolledžis,” vastas Sawyer. „Ma mainisin talle, et otsin lapsehoidjat ja juhtus nii, et Amanda otsis parajasti lapsehoidjatööd.”
„Mulle meeldis Melanie eest hoolt kanda,” hüüdis Lillian. „Meil oli koos väga lõbus, kas polnud, kullake?” Ta naeratas Melaniele, kes vastas kiire peanoogutusega.
„Ma ei saanud sinu töö segamisega jätkata,” ütles Sawyer sujuvalt. Ta vaatas tumeroheliste mõistatuslike silmadega Amandat. „Lillian on kunstnik, kes loobus viimasel paaril kuul töötamisest, et mind Melanie hoidmisel aidata.”
„Kunstnik? Millise kunstiga on tegu?” küsis Amanda.
„Ma harrastan veidi kõike,” vastas Lillian.
„Ta on tagasihoidlik.” James vaatas kiindunult oma naist. „Ühe asjana harrastab ta Mardi Gras’ maskide valmistamist ja need on uskumatud. Inimesed kogu riigist tulevad siia, et Lilliani maske osta.”
Melaniel ei kulunud kaua, et õhtusöök lõpetada ja seejärel anuvalt isale otsa vaadata. Sawyer lubas tal lahkuda ning tüdrukuke põgenes ruumist ummisjalu.
„Vaeseke,” ütles Lillian, kui Melanie oli läinud. „Mu süda valutab tema pärast.”
„Temaga on kõik korras,” vastas Sawyer. „Kui Amanda on siin, võime luua rutiinse elukorralduse ning peagi on Melanie endine.” Mees ütles seda jõuliselt, justkui suudaks ta seda pelgalt tahtejõuga läbi viia.
Jällegi arutles Amanda, miks Melanie tummaks oli jäänud. Kas selle põhjuseks oli lein ema pärast? Ta ei suutnud oodata, mil õhtusöök lõppeb ja Cordellid lahkuvad, et saaks Sawyeriga oma päevaplaanist ja Melaniest vestelda.
„Sa pead laskma mul Conja Creeki näidata,” ütles Lillian Amandale. „Ma võin sulle näidata, kus on parim juuksur ja koht riiete ostmiseks ning kus naised lõunastamas käivad.”
„Ma ei tea, kui palju aega mul ostureisideks ja lõunastamiseks jääb,” vastas Amanda. „Kõige olulisem on loomulikult Melanie.”
„Nagu olema peabki,” vastas Lillian. „Aga sul jääb kindlasti ka vaba aega.” Ta pöördus Sawyeri poole. „Sa ei tohi orjapidaja olla, Sawyer.”
„See pole mul kavaski,” vastas mees. „Amanda ja mina töötame välja mõlemale sobiva päevakava ja ma usun, et ta saab teha kõike, mida naised vabal ajal teevad.”
„Osta,” ütles James, heites jällegi hella pilgu oma abikaasale. „Just seda teha meeldib minu Lillyle kõige rohkem.”
„Ning teisiti sulle ei meeldikski,” vastas Lillian naerdes.
Vaadates Jamesi ja Lilliani kiindumust, tundis Amanda kurbust. Ta oli arvanud, et ka neil Scottiga on selline suhe, ent kui tema elu oli koost lagunenud, oli mees kiiresti jalga lasknud.
„Conja Creek1. See on huvitav nimi,” ütles Amanda.
„Conja on Cajun ja see tähendab nõiduse peale panekut,” vastas Sawyer.
„Legend räägib, et abajas lummab inimesi, paneb neile nõiduse peale ja nad ei tahagi siit enam lahkuda,” rääkis Lillian. „Mulle pole oja mõju avaldanud. Koliksin siit juba hommepäev välja, kui vaid mu kallis abikaasa nõus oleks. Mulle meeldiks Shreveporti kiire elu.”
„Ah, aga pea meeles, et siin oled sa suur kala väikeses tiigis, kuid Shreveportis oleksid väike kala suures tiigis,” nöökis James.
Õhtusöök oleks võinud osutuda meeldivaks, kui Amanda poleks endale teadvustanud pinget, mis Sawyeri ümber väreles. Naine tundis endal mehe põgusat pilku rohkem kui korra ning see muutis ta ebakindlaks ja rahutuks.
Cordellid lahkusid alles pärast kella kaheksat ning siis juhatas Sawyer Amanda oma kabinetti. „Ma tulen kohe tagasi. Pean Melaniele pilgu peale heitma,” ütles mees ja jättis naise üksi tuppa.
Ruumis domineeris suur kirjutuslaud kaasaegse arvutiga. Laua ees oli mitu äärmiselt pehmet tugitooli. Amanda vajus ühte neist, võideldes haarava väsimusega.
Oodates Sawyerit, vaatas ta ruumis ringi. Ühel seinal rippusid raamitud fotod hoonetest ja kodudest. Ta oletas, et need olid Sawyeri kavandatud.
Teisel seinal rippusid isiklikud pildid ning Amanda tõusis ja läks nende paremaks vaatlemiseks lähemale. Mitu fotot oli Melaniest. Need paistsid olevat koolis tehtud portreefotod, sest igal pildil nägi ta välja veidi vanem.
Seejärel oli paar fotot Sawyerist, Melaniest ja naisest, kes oli ilmselt Sawyeri abikaasa. Naine oli kaunis, eksootiliselt tumedate silmade ja lopsakate huultega brünett. Pealtnäha kujutas foto õnnelikku perekonda, ent kui Amanda nende kehahoiakuid uuris, nägi ta mehe ja naise vahel distantsi.
Kas distants oligi mõrva põhjuseks?
Amanda tundis ühe foto kohe ära. Selline rippus ka tema venna kabineti seinal. See kujutas kuut noormeest, käed sõpruse märgiks üksteise ümber asetatud.
Amanda teadis, et see oli kolledžis tehtud. „Vennaskond,” oli Johnny talle pärimise peale vastanud. Ta oli selgitanud, et Vennaskond koosnes rühmast noortest ja jõukatest Conja Creeki meestest.
Johnny, kes polnud Conja Creekist pärit ning pääses kolledžisse vaid tänu stipendiumile, oli gruppi võetud, sest oli määratud samasse tuppa Jackson Burdeaux’ga, kes samuti fotol oli.
Amanda istus jälle toolile, arutledes, kas oli siia tulles õigesti talitanud. Lillian ja James Cordell näisid olevat austusväärsed ja korralikud inimesed. Kui nad oleks arvanud, et Sawyer Bennett tappis oma naise, poleks nad siia õhtust sööma tulnud.
Amanda ajas end toolil sirgu ning Sawyeri ruumi sisenemisel roomas tema kõhtu taas pinge. Iga kord, kui ta meest nägi, oli ta rabatud tolle külgetõmbest ja tugevatest näojoontest, kindlast lõuajoonest ja tihedatest paksudest juustest.
„Ma arvan, et on parem, kui räägin teile oma ootustest. Kui miski teile ei sobi, võime seda arutada.” Sawyeri kindel hääletoon pani Amanda kahtlustama, et mees polnud vastu vaidlemisega harjunud.
Ta noogutas ning ootas, et mees jätkaks. Sawyer läks kirjutuslaua taha ja istus, tema pilk oli vahetu ning Amandale keskendunud. „Mul on vaja, et oleksite siin esmaspäevast reedeni Melanie ärkamisajast magamaminekuni. Minu kontor asub Baton Rouge’is ja argipäevadel sõidan ma sinna. Nädalavahetused võite vabaks saada.” Mehe huuled kaardusid. „Siis saaksite Lillianiga Conja Creeki tänavail joosta.”
Sawyeri muie pani Amanda sisemuse hõõguma. Naeratus kestis vaid hetke, seejärel kadus. „Melanie vajab praegu üle kõige rutiini ja järjekindlust. Ta vajab kedagi, kelle peale loota ja keda usaldada. Ma loodan, et selleks inimeseks saate teie.”
Amanda noogutas. Nad olid e-kirjade kaudu juba palganumbrit arutanud, seega polnud Sawyeri jutus midagi uut. „Ma loodan, et meist saavad Melaniega head sõbrad.”
Sawyer