Teine Raidur hüppas üle majadevahelise tühimiku, jalad enda alla tõmmatud. Tanita soovis, et ta oleks Elemental. Et ta oleks saanud saata tuulepahvaka mehele vastu ja lasta tal surnuks kukkuda. Kuid ta polnud – ja mees maandus. Nüüd pidi ta tegelema kahe Raiduriga.
Ammustel aegadel oleks nad võidelnud samal poolel. Kahjuks oli see enne seda, kui tema hinge vingerdas Jäänus. See väike tume olevus võttis tema südametunnistuse, kiskus selle temast ära. Ent selle asemel anti talle nii palju erakordseid kinke, mis olid samavõrra haiged kui hirmsad. Üheks taoliseks kingiks oli tuliuus siht – ja see siht tähendas, et ta ei saanud lubada neil Raiduritel end sel ööl seal katusel alistada. Darquesse lootis kõiges temale.
Nad lähenesid. Tanita nägi omaenda peegelpilti nende visiiridel. Tema huuled olid mustad ja nägu katsid mustad sooned. Ainsad välised märgid selle kohta, et temas elas Jäänus. Ta paljastas hullu naise naeratusega hambad ja ütles: „Tulge ja proovige, kui oma arust nii kõvad mehed olete.”
Nad olid vähimagi kahtluseta oma arust piisavalt kõvad mehed ja lendasid jõuliselt ning kiirelt peale. Tanital polnud isegi aega vanduda, kui ta rullus, tiirles ja kaitses. Sel ajal, kui tema relv nende omadega põrkus, hakkas Tanita mõtisklema selle üle, kas ta vajab äkki uut sõjahüüdu. Midagi sellist, mis poleks nii õrritav. Näiteks „Mulle meeldivad su kingad.” Võib-olla.
Ta kaldus küljele ja tõmbas mõõgaga üle esimese Raiduri käsivarre. Veri hakkas lahmama, kuid mitte piisavalt. Nende mundreid oli tugevdatud nii füüsiliste kui ka maagiliste rünnakute vastu. Erinevalt tema kostüümist – saapad ja pruunid nahkpüksid ning äge väike vestike. Ta taandus, kaitses mõtlemata, lasi instinktidel käsivarsi juhtida, lubas jalgadel tõtata sinna, kuhu need tahtsid. Tema keha oli ellujäämisvahend. See tegi tööd tema abita, lubas mõistusel planeerida, strateegiaid koostada ja sepitseda. Ent täna, kui kusagil tema taga säras poolkuu ja ülal taevas pimestas tähti valgusreostus, põrkas peas ringi vaid üks mõte: kui sa sellele lõppu ei tee, saad surma.
Tanita ootas võimaluse avanemist. Ta langetas mõõga ja viskus ette, esimese Raiduri kaitsest läbi. Naine embas meest ja surus pea ta õlale eesmärgiga, et too ei saaks talle oma koluga virutada. Naine sundis meest tagasi. Raidur kasutas Tanita enda liikumisjõudu selleks, et heita ta üle puusa katusele, kuid Tanita püsis tal küljes, maandus jalgel ja heitis omakorda teda. Raiduri vikat kukkus kolinal maha, kui mees teda üle puusa heitis. Seejärel saabus Tanita kord teda heita. Nad jõudsid äärele üha lähemale, üks heide teise järel. Vastased rüselesid kogu selle aja ja üritasid peale jääda ajal, kui äär üha ligines.
Samal hetkel, kui Raidur toimuvast aru sai, lasi ta Tanitast lahti. Mees rapsis ringi ja proovis rabada millestki kinni kusagil, kus polnud millestki kinni rabada. Tanita juba tõstis põlvi üles ja surus jalad vastu kõhtu. Ta vallandas haarde ja lõi ennast mehest jalgadega eemale. Ta käänas, rabas katuseäärest ja vibutas end üles, jättes Raiduri edasi kukkuma. Mees ei röökinud vabalanguses ja Tanita ei kuulnud plärtsu või mürtsatust. Ometi kuulis ta rehvide vilinat ja sireenide tuututamist.
Üks maas.
Ta viskas teise Raiduri rünnaku vältimiseks hundiratast. Kõver tera otsis teda jälle. Naine libises, taastus kiiresti ja koperdas eemale. Ta otsis mõõka, seda armsat mõõka. Raiduri saabas põrutas tema labajala pihta, lüües mõlemad jalad alt. Tanita tabas maapinda kõvasti ja ebagraatsiliselt. Ta pöördus selili ja tardus, kui Raidur tema kohal seisis, vikat mõne sentimeetri kaugusel kõrist. Tanita rind tõusis ja langes kiirelt. Raidur isegi ei hingeldanud. Tanita keha imes mustad sooned pilgu alt ära, imes huultelt mustavuse. Ta vaatas üles mehe poole, nägu õhetav, kuid selge.
„Hea küll. Ma annan alla,” ütles ta.
Raidur ei vastanud. Tanita ei eeldanudki seda. Mees kohendas haaret vikatil ja valmistus seda alla rammima. Naise käed paiskusid üles, rabasid varrest kohe tera kohal ja hoidsid seda eemal. Raidur surus alla, kuid Tanita surus vastu. Jõulised lihased, biitseps ja triitseps, tungisid esile, kõõlused töötasid käsivarte naha all nagu peenikesed kaablid. Tema tugevust imetleti juba siis, kui ta oli Tanita Tasane, Adeptist sorts ja üleüldse tubli tüdruk. Nüüd, kus ta oli Tanita Tasane, Adeptist sorts ja Jäänuse võõrustaja, peitus temas veel enamgi. Ent praegu polnud määratust jõust erilist kasu, sest tera liikus ühtlases rütmis unearteri suunas.
Jalalöögiks peaks puusi liigutama, kuid see nõrgendaks haaret ja tapaks ta. Tera kõrvale surumiseks peaks selle keskjoonelt eemale viima, kuid see nõrgendaks haaret ja tapaks ta. Mida enam naine sellele mõtles, seda pikemaks kasvas nimekiri asjadest, mis viimaks ta eluküünla kustutab.
Sünge pilk keskendus paigale, kus tera kohtus varrega. Sellele kõvasti kinnikeeratud kruvile, mis vikatit koos hoidis. Hingeõhk läbi kokkusurutud hammaste sisisemas, liigutas Tanita aeglaselt vasakut kätt, kuni tundis peo all kruvi. Ta keskendus sellele samamoodi nagu ukse puhul, kui tunnetas luku sees olevaid karasid – liigutas neid, asetas neid sinna, kuhu tahtis. See siin käis sama põhimõte järgi. Ta avas midagi, mis oli tema jaoks suletud. Ta tundis kruvi pöördumist. Tundis, kuidas see ta pihku surus.
Kruvi tuli ära ja Tanita tõmbas vikati lahti. Naine haaras tera vasakusse kätte ja lasi varreotsal põrutada katusepinnale parema kõrva juures. Ta rehmas, tera lõikus läbi Raiduri jala ja mees kukkus samal ajal, kui Tanita end püsti ajas. Raidur sirutus tema poole, kuid Tanita kasutas tera, et vastase kätt eemale lüüa. Sõrmeotsad kukkusid nagu konfetipuru. Järgmise rapsakaga raius Tanita Raiduril pea otsast ja keha varises kokku. Ta kuulis müra, mida mehe kiiver minema rulludes tegi, ja vaatas sinnapoole just siis, kui see majaääre taha kadus. Paari sekundi pärast kuulis ta seda mürtsatamas läbi kellegi tuuleklaasi ja tänavalt hõljus üles õuduskarje.
Tanita veendus, et talle ei kavatsenud veel keegi peale karata. Seejärel pillas ta vikatitera, kõndis mõõga juurde ning torkas selle tuppe tagasi. Siis läks ta Sanguini otsima.
2
Sanguin läks Tanita mantlit korterist ära tooma – ta ju teadis, kui väga too seda riidehilpu armastas. Nii möödaminnes napsas tagasiteel endale ka ühe vangi. Mees kiunus ja nuttis natuke, aga muidu ei teinud suurt midagi. Eriti olukorras, kus tema kõri vastu Sanguini habemenuga suruti. Nende taga, kus põiktänav erksalt valgustatud tänavaga kohtus, kiirustas mööda sorts nimega Clagge. Mehike rääkis telefoniga ja andis endast parima, et allpool jahti koordineerida. Sanguin soovis suurima heameelega talle järgneda ja selle kõhetu kaela murda, kui poleks olnud segavat asjaolu, et tõenäoliselt täitsid tänavat sortsid ja erariides Raidurid. See halisev ja väike hädapätakas, kes praegu tema haardes kiunus, polnud Pelgupaiga operatsiooni jaoks ülitähtis. See oli ka ainus põhjus, miks Sanguin teda veel ei tapnud. Pealegi asjaolu, et tõenäoliselt oleks ta vajadusel olnud piisavalt hea inimkilp.
Sanguin liikus tagasi, tänavast eemale, ja viis vangi endaga kaasa. „Mis su nimi on?” küsis ta.
„Palun ärge tapke mind,” pahvatas mees.
„Sobib, kui ma sind Jethroks kutsun? Sa ei näe eriti Jethro moodi välja, aga ma tundsin üht sihukese nimega selli. Texase ajast. Oled sa kunagi Texases käinud, Jethro?”
„Ei, ma... ei ole.”
„Ma ise olen Ida-Texasest, aga Jethro, too teine Jethro, tema oli Lääne-Texase kutt. Seal on märksa põuasem. Mina eelistan idaosa, Nacogdochesi kanti. Sa Nacogdochesist oled kunagi kuulnud?”
„Ei.”
„Noh, vahet pole. Mõte on selles, et ma kutsun sind Jethroks. Kuna ma kord sedasama tera tolle esimese Jethro või siis selle teise Jethro kõri peal hoidsin, kõlas tema jube sarnaselt sellega, kuidas sina praegu kõlad. Nagu oleks kartnud, et kukun lõikuma. Tead, mis temast sai, Jethro?”
„Te... te lubasite tal minna?”