„Mis tuletab meelde,” ütles tüdruk, „et tahaksin veel neid uinutinooli hankida, kui kord uuesti maandume. Mida vähem sõdureid, kellega võidelda või kelle aju loputada, seda parem.”
„Uinutinooled, kirjas,” teatas Iko. „Samuti võtsin endale vabaduse programmeerida see käepärane mahaloenduskell. Viisteist päeva, üheksa tundi kuningliku laulatuseni.” Võrguekraan seinal ärkas väreledes ellu ja nähtavale ilmus hiiglaslik digitaalne kell, mis kümnendiksekundi täpsusega aega nulli poole loendas.
Juba kolm sekundit selle vaatamist ajas Cinderi ärevusest iiveldama. Ta rebis pilgu numbritelt ülejäänud võrguekraanile, kus oli pooleli salaplaan Kai ja kuninganna Levana laulatuse peatamiseks. Vajaminevate varude loetelu oli kribatud ekraani vasakusse serva – relvad, tööriistad, maskeerimistarbed ja nüüd ka uinutinooled.
Ekraani keskel laiutas Uus-Pekingi palee joonis.
Paremas servas aga jaburalt pikk ettevalmistuste loend, millest polnud ainsatki punkti veel maha tõmmatud, kuigi nad juba päevade kaupa planeerisid ja sepitsesid.
Kõige esimene punkt oli Cinder ette valmistada hetkeks, mil ta peab paratamatult taas silmitsi seisma kuninganna Levana ja tema õukonnaga. Kuigi Hunt ei öelnud seda otse välja, teadis tüdruk isegi, et ta kuulase anne ei arene piisava kiirusega. Cinder hakkas arvama, et selle punkti rahuldavaks saavutamiseks kulub aastaid, ning neil oli jäänud vaid kaks nädalat.
Üldine plaan oli tekitada pulmapäeval suur segadus, mis võimaldaks neil tseremoonia ajal paleesse hiilida ja maailmale kuulutada, et Cinder on tegelikult kadunud printsess Selene. Siis nõuaks Cinder kogu maailma meedia silme all Levanalt krooni endale loovutamist, tehes nõnda ühe hoobiga lõpu nii laulatusele kui ka Levana valitsusajale.
Kõik, mis pidanuks sellele järgnema, oli Cinderi peas hägune. Ta kujutles sageli Kuu inimeste reaktsioone, kui nad avastavad, et nende kadunud printsess ei ole mitte ainult küborg, vaid ka täielik võhik kõiges, mis puudutas nende maailma, kultuuri, traditsioone ja poliitikat. Ainult teadmine, et ta ei saa mingil moel Levanast hullem valitseja olla, takistas teda selle koorma all kokku vajumast.
Cinder lootis, et ka kuulased näevad seda nii.
Klaasitäis vett loksus ta kõhus. Juba tuhandendat korda hiilis ta pähe fantaasia sellest, kuidas oleks ronida meeskonnale eraldatud narivoodi tekkide alla ja seal peidus püsida, kuni maailm unustab, et Kuu printsess üldse kunagi olemas oli.
Selle asemel pööras ta end ekraanist eemale ja raputas lihaseid. „Olgu, olen valmis uuesti proovima,” teatas ta end Hundi õpetatud võitlusasendisse sättides.
Kuid nüüd istus Hunt juba Scarleti kõrval ja tühjendas tüdruku pudrukaussi. Suu täis, langetas mees pilgu põrandale ja neelatas. „Kätekõverdused.”
Cinder laskis kätel rippu langeda. „Mis?”
Hunt viipas lusikaga tema suunas. „Võitlemine ei ole ainuke füüsiline pingutus. Võime üheaegselt tugevdada su ülakeha ja treenida ka vaimu. Püüa lihtsalt ümbritsevat tähele panna. Keskendu.”
Cinder põrnitses teda tervelt viis sekundit mornilt, enne kui põrandale laskus.
Ta jõudis just üheteistkümneni lugeda, kui kuulis Thorne’i end kastist eemale tõukamas. „Tead, lapsena pandi mind uskuma, et printsessid kannavad tiaarasid ja korraldavad teepidusid. Nüüd üht tõelist printsessi lõpuks kohates pean ütlema, et olen nagu väheke pettunud.”
Tüdruk ei teadnud, kas Thorne kavatseski teda solvata, kuid neil päevil ajas sõna „printsess” Cinderil viimse kui närvi pingule.
Järsult välja hingates tegi ta just seda, mida Hunt oli õpetanud. Ta keskendus, märgates samal ajal vähimagi vaevata endast mööda kokpiti poole liikuva Thorne’i energiat.
Tüdruk alustas parasjagu neljateistkümnendat kätekõverdust, kui sundis kapteni peatuma.
„Mis...?”
Cinder lükkas end üles ja vibutas ühe jala poolkaares ettepoole. Ta pahkluu lajatas vastu Thorne’i sääremarju. Poiss kukkus hüüatades ja maandus ühmatuse saatel selili.
Uhkusest särav Cinder heitis heakskiitu oodates pilgu üles Hundi poole, kuid mees ja Scarlet olid naermisega liiga ametis. Ta nägi isegi Hundi silmahammaste teravaid otsi, mida mees tavaliselt nii hoolikalt varjata püüdis.
Cinder ajas end püsti ja pakkus Thorne’ile kätt. Isegi poiss naeratas, kuigi seda täiendas valugrimass, kui ta oma puusa hõõrus.
„Kui oleme maailma päästmisega ühele poole saanud, võid aidata mul tiaarat valida.”
Kolmas
peatükk
Satelliit värises, kui Sybili kapselhõljuk põkkumisühendusest eemaldus ja Cress taas galaktikasse üksi jäi. Kuigi ta janunes seltsi järele, oli Sybili lahkumine alati kergendus ja sedapuhku isegi rohkem kui tavaliselt. Üldjuhul külastas emand teda vaid kord kolme või nelja nädala jooksul – piisavalt sageli, et saaks veel turvaliselt järjekordset vereproovi võtta, kuid tänane oli kolmas kord, mil naine pärast hundihübriidide rünnakut teda külastas. Cressile ei meenunud, et oleks oma emandat kunagi nii ärevana näinud. Ilmselt ajas kuninganna Levana soov küborgtüdruk leida ta meeleheitele.
„Emanda laev on eraldunud,” teatas Väike Cress. „Kas mängime?”
Kui Cress poleks järjekordsest visiidist nii endast välja viidud, oleks ta naeratanud nagu tavaliselt, kui Väike Cress seda küsis. See oli meeldetuletus, et ta ei ole täiesti ilma kaaslaseta.
Cress sai aastaid tagasi teada, et sõna „satelliit” tuleb ladinakeelsest sõnast, mis tähistas kaaslast, käsilast või lömitajat. Kõik kolm tõlgendust tundusid talle ta üksindust arvestades iroonilised, kuni ta programmeeris Väikese Cressi. Siis ta mõistis.
Satelliit oli talle seltsiline. Satelliit täitis ta käsku. Satelliit ei kahelnud temas kunagi, ei vaielnud vastu ega mõlgutanud tüütuid iseseisvaid mõtteid.
„Ehk mängime hiljem,” vastas Cress. „Kõigepealt tasuks faile kontrollida.”
„Kahtlemata, Suur Õde.”
Vastus pidigi niisugune olema. Programmeeritud vastus.
Cress mõtiskles sageli, kas selline tunne ongi olla tõeline kuulane ja omada teise inimolendi üle niisugust võimu. Ta fantaseeris emand Sybili programmeerimisest samasuguse lihtsusega, nagu oli programmeerinud oma satelliidi hääle. Kuidas küll mäng muutuks, kui vahelduseks peaks emand tema korraldusi täitma, mitte vastupidi.
„Kõik ekraanid sisse.”
Cress seisis panoraamina laiuvate läbipaistvate ekraanide ees. Mõni oli suur, mõni väike, mõni sisse ehitatud laua peal, mõni teine satelliidi seinte külge kinnitatud, ning kõik seatud sellise nurga alla, et tüdruk näeks neid ringikujulise ruumi igast otsast.
„Kõik vood peitu.”
Ekraanid läksid mustaks ja paljastasid vaate satelliidi kaunistusteta seintele.
„Kuva ühiskaustad: Linh Cinder; 214 Rampion, klass 11.3; Ida Ühendriikide keiser Kaito. Ja...” Ta tegi pausi, et nautida temast läbi sööstvat ootusärevust. „Carswell Thorne.”
Neli ekraani täitusid Cressi kogutud teabega. Ta võttis istet ja asus veel kord üle vaatama dokumente, mis olid talle nüüdseks pea pähe kulunud.
29. augusti hommikul põgenesid Linh Cinder ja Carswell Thorne Uus-Pekingi vanglast. Neli tundi hiljem andis Sybil Cressile korralduse nad leida. Nagu Cress hiljem avastas, tuli see käsklus kuninganna Levanalt endalt.
Linh Cinderit puudutava teabe välja nuhkimine võttis tüdrukul vaid kolm minutit