Piiluja. Rein Raud

tõelise meistri mängust — veel enam, mul tekiks raskusi elamisega hea muusikata; siin polnud küll tegemist sellisega.

      Ometi sobis pisut kaeblik laul tol hetkel täpselt mu meeleoluga, õigemini lapsepõlve-meenutustega selles, kuna muusika, mida kuulsin, oli samuti ammu väljunud moest. Keisriaegsed tirelid, ütleks mõni praegune gümnaasiumiõpilane küllap põlastusega, ning teatud mõttes oleks tal ju õiguski, sest mõningaid neist lauludest, mida toona tähtpäeva-gala'del alati ette kanti ja vahel muidu ringhäälingust võis kuulda, ei salli minagi eriti, olgu esitaja kuitahes meisterlik — ometi lauldakse neid ka praegu pidulikel puhkudel alatasa. Kuid eks ole lauljad samad, sest kust peaks vabariik võtma uusi?

      Muusikahelid kostsid ühest kõrvaltänavast, mis ei jäänud õieti mu teele, ent hetkelise pähepiste ajel keerasin oma sammud kõrvale õigest suunast. Ma ei tea, mida lootsin näha: ju siis vist seda maja, kus elas nõnda laulev neiu, võib-olla lilli, mis kasvasid ta akna all.

      Kuid mulle oli määratud rohkem. Erinevalt selle linnajao üldisest kombest ehitada ühe- või kahekorruseline maja keset avarat aeda, seisis too maja otse tänava ääres, ning muusika kostis tema esimese korruse akendest. Neis kõigis põles hele valgus ja mitte ühegi ette polnud alla lastud ruloo. Sisimas end manades ei suutnud ma ometi seista vastu tungile peatuda korraks nende akende all ja kiigata sisse, nagu oleksin mõni kiimaline piiluja — neis aastates, sellel ametikohal, mida õieti mõtlesin endast? kui peaksingi soetama oma ellu saladuse, siis ometi väärikama! Need olid mõtted, mis hetkega kihutasid läbi mu pea, kuid vaatasin siiski.

      Selleni, kes klaverit mängis, mu pilk ei küündinud, ent neiut, kes nõjatus elegantses poosis klaveri langetatud tiivale, nägin selgesti. Ta võis olla ehk kuue- või seitsmeteistkümneaastane. Tema näojooned olid peened, et mitte öelda üllad, ja ta laulis suletud silmil ja muusikasse väga süvenenult. Tema kõrval klaveril seisis pooleni tühi pokaal vahuveini ning ta noort rinda varjasid valgesse kinnastatud käed. Kuid ometi oli midagi temas ka valesti. Ja see polnud mitte roos, mis oli jõudnud ära närtsida ta juukseis — ei, see oli miski olemuslik joon, mis häiris mind — mulle tundus, et vaatasin võltsingut, ehkki kuskil peab leiduma ka ehtne maal. Kuigi see tüdruk kogu olekuga taotles enamat, ei suutnud ma midagi rohkemat kui koondunud keskpäralisust märgata temas.

      Tundus, nagu poleks peale tema ja ta nägematu saatja toas kedagi, kuid selles ei võinud ma olla kindel, sest kuigi laes rippuvaist lühtreist voolas ohtrat valgust, jäi osa ruumist kõrgete toolileenide taha, mu pilgule varjatuks.

      Olingi eksinud. Korraga lõpetas neiu oma laulu ja raputas otsaeest sinna eksinud blondi kihara, ning vähemalt kaks või kolm kuulajat avaldasid plaksutades talle poolehoidu. Siis aga avas ta silmad, suunas need aknast välja ning hetkeks kohtusid meie pilgud.

      Ta võpatas mind nähes — otse loomulikult — ning lausus midagi, kuid seda ma ei kuulnud. Olin muusika meelitusel vist tõstnud oma näo liiga lähedale aknaklaasile ja teda hirmutanud; taandusin nüüd tagasi teele, kus käia oli mu seaduslik õigus, täis piinlikkust ja häbi. Juba teist korda sel ööl olin sättinud end harjumatult ebamugavasse olukorda: keda võiski ta arvata seal luusivat? Mõnd varast ehk? Kutsumatut sissetungijat? Kes ju õieti olingi — näpates hetki tema häälest, mis ei kuulunud mu kõrvadele?

      Põgenesin öhe, rusutuna.

      4.

      Oleksin ma äsjast pilti lugenud mõnest raamatust, liigitanuksin selle üsna kõhklematult uue aja maitselageduste hulka, sest just nõnda paistis tegelikkus välja nägevat neis odavais romaanes, mis viimase talvega olid hõivanud kopitushõnguliselt õpetlike juturaamatute ja nõretavate luulealbumite koha pea kõigi raamatukaupluste vaateaknail. Ometi oli see tegelikult juhtunud, pealegi minu endaga. Suurema osa ärritusest, mida tundsin, suunasin küll tagasi iseenesele: mis oli ometi läinud minu sisse, et võisin nõnda sobimatult käituda? Kui palju hullemini tundnuksin end, oleks mind nägupidi ära tuntud! Tasandasin sammu ja jätkasin koduteed, vaid süda puperdas erutusest nagu poisikesel.