„Rahu,” ütles Blix ja kuulis, kuidas ta enda hääl väriseb.
„Pane relv käest,” ütles mees.
„Palun ära …”
„Ma ütlesin, pane relv käest.”
Mees oli ehk pisut alla neljakümne, habetunud, higine, lühikeste turris juustega. Ta tõstis relva ja sihtis Blixi. Ei mingit käevärinat. Ei mingit ärevust. Ainult meeleheide.
Tüdruk sulges silmad. Pisarad voolasid.
„Ära tee midagi rumalat,” ütles Blix, üritades meenutada kõike seda, mida oli koolis õppinud, mida tuleb öelda ja kuidas sellise olukorraga hakkama saada. Kuid nüüd, ise selle keskel, ei tulnud talle pähe ühtegi mõistlikku strateegiat – ta pidi improviseerima. Üritama mehele mõistuse pähe panna.
Ta mõtles Meretele, kes teda kodus ootas. Kes polnud kunagi tema ametivalikut heaks kiitnud. Kes oli teda alati hoiatanud ohtude eest, mis tema teele võivad sattuda.
Ta mõtles Iselinile. Vaevalt kolmekuusele.
Blix langetas relva.
„Mis su nimi on?” küsis ta, üritades hingamist kontrolli alla saada.
Mees ei vastanud.
„Paar minutit veel ja kogu maja on ümber piiratud,” jätkas Blix. „Sa ei pääse siit välja.”
„Nad on minu!” surus mees läbi huulte. „Minu!”
„Jah, ja sa näed neid üles kasvamas,” noogutas Blix.
Ta pilk otsis teist last, kuid kohal oli vaid üks tüdruk.
„Kellelgi ei ole õigust neid minult võtta,” ütles mees. „Kuuled?”
„Ma kuulen sind, kuid palun, ära tee olukorda hullemaks, kui see juba on.”
„Pane relv käest,” kordas mees, meeleheide hääles. „Ma ütlen seda viimast korda. Lase siit jalga! See on minu kodu.”
Blixi kõrv otsis sireene. Fosset.
„Ma ei saa,” ütles Blix. Ta vaatas taas tüdrukut, surudes vägisi peast mõtted enda tütrest. „Ma ei saa ära minna,” ütles ta. „Mitte enne, kui sa …”
„Sul on aega viis sekundit,” katkestas mees teda. Blix vaatas meest. Valge määrdunud alussärk, higilaigud kõhul, krussis rinnakarvad välja turritamas.
„Palun …”
„Viis.”
Ta ei tee seda. Tühi ähvardus.
„Istume parem maha ja …”
„Neli.”
Blix hingas sisse. Neelatas.
„Räägime sellest …”
„Kolm.”
Blix haaras relva tugevamini pihku.
„Mõtle oma tütrele, mõtle sellele, millest sa ta ilma jätad.”
„Kaks.”
Mees on täiesti peast segi, mõtles Blix ja tõstis relva.
„Ta on kõigest … viieaastane?”
Blix pani sõrme päästikule.
„Üks.”
Ta teebki seda, mõtles Blix. Neetud, ta teebki seda.
Kõlas pauk.
1
Trammirattad kolisesid Dronningens gate rööbastel, äratades Alexander Blixi suigatusest. Ta ajas end istmel sirgu, tõmbas käega üle näo, läkitades naeratuse naisele, kes oli talle märkamatult tema vastas istet võtnud.
Vaguni tagaotsas lärmas paar noort. Punapäine poiss vehkis telefoniga. Temaga üheealine kleenuke kutt üritas selle järele haarata. Ülejäänud seltskond naeris iga kord, kui see tal ebaõnnestus. Nende ümber ei paistnud keegi asja vastu huvi tundvat.
Telefoniga noormees trügis trammis ettepoole. Teine järgnes talle, hüüdes midagi arusaamatut, tunda oli kõigest meeleheide hääles.
Kui telefoniga noormees möödus toolist, kus istus Blix, sirutas too käe välja, peatades noormehe järsu otsustava liigutusega.
Järgmise peatusena kuulutati välja Schweigaards gate. Naer trammi tagaosas vaibus.
Blix tõusis, napsas telefoni enda kätte ja ulatas selle omanikule. Tramm peatus ja uksed avanesid.
„See on sinu peatus,” ütles ta punapäisele poisile.
„Ei, ma …”
„Sa lähed siin maha,” katkestas Blix teda ja juhatas ta ukseni. Poiss maandus väljas. Uksed sulgusid. Tramm kolises edasi. Blix leidis aasa, millest kinni hoida, ja jäi järgmise peatuseni seisma. Naine, kes oli tema vastas istunud, naeratas, kui ta väljus.
Puhus jahe tuul. Blix tõmbas jopekaeluse koomale ja astus politseimaja suunas. Ta tõmbas võtmekaardi välja ja vajutas koodi ning jõudis liftini, ilma et oleks pidanud mõne kolleegiga vestlema. Kuuendal korrusel võttis ta masinast tassi kohvi kaasa ja laveeris laudade vahelt oma kohale ruumika avatud kontori tagumises nurgas.
Keegi teine polnud veel tööle tulnud. Pärast neljakümneseks saamist oli Blix hakanud varakult tõusma, enne äratuskella helinat. Kodus korteris polnud midagi, millega oma aega täita, ja politseimajas võis ta vähemalt kohvi olemasolus kindel olla.
Ta viskas jaki toolileenile, tõstis neli sööklataldrikut üksteise otsa virna ning asetas virna kõrvallauale. Siis logis ta end võrku ja võttis lonksu kohvi, oodates arvuti käivitumist.
Sellest oli saanud omaette rituaal. Igal hommikul sisenes ta saate „Võidu vääriline” kodulehele. Enamiku osalejate nägusid kattis rist. Kõigest neli oligi järele jäänud.
Üks neist oli Iselin.
Kõik politseimajas teadsid seda, kuid keegi ei rääkinud sellest. Vähemalt mitte temaga.
Ta oli olnud raudselt Iselini osalemise vastu, teadmata õieti, mis saatega on tegu. Ta oli nõudnud, et tütar loobuks, läheks tööle või õppima. Tüli lõppes sellega, et Iselin tegi talle selgeks, et ei soovi teda otsesaate ajal stuudios näha.
Peale seda polnud ta tütrega rääkinud.
Ta klõpsas edasi ja nägi, et tütar magas veel. Öökaamera oli sisse lülitatud ja ekraanipilt oli rohekas, häguste piirjoontega, kuid ta nägi, et tütar oli öö jooksul endalt teki pealt lükanud.
Kummalisel moel tundis ta, et on nüüd, läbi kaamerasilma, talle lähedasem kui viimastel aastatel.
Saate esimeste nädalate jooksul oli teda häirinud see, et Iselin seal osaleb, ja ta oli olnud õnnelik, et tütar kasutas Merete perekonnanime. Kuid viimaste päevade jooksul oli ta hakanud uhkust tundma, et Iselin on üks neist, keda peeti miljonipreemia vääriliseks.
Ta avas kommentaariumi. Seal olid tavalised labasused, mille eest ta oli Iselini ka hoiatanud. Vaatajad kommenteerisid tema välimust, tema sõnu ja käitumist. Enamik kommentaare olid negatiivsed, kuid oli ka vaatajaid, kes teda toetasid ja julgustavaid sõnu kirjutasid.
Korraga seisis Gard Fosse tema laua ees, mapp kaenlas.
„Kas porno vahtimiseks pole mitte liiga vara?” küsis kolleeg ja naeris omaenese nalja peale.
Blix heitis komissarile unise pilgu, avas siis karistusregistri ja tõstis kohvitassi suule.
„Hommikust, ülemus,” ütles ta, olemata päris kindel, kas irooniat tema hääles oli kuulda või mitte.
„Ma