Õie oli peres üksik laps ja kuigi Katre oli siis temast poole vanem, said nad kohe headeks sõbrannadeks. See sõprus on kestnud tänini. Nüüdseks on Katrel kaks abielu seljataga ja neli last, aga Õie abielu Valduriga on kahjuks jäänud lastetuks.
Kui taastati Eesti Vabariik, tegid Katre ja Õie oma firma. Nad mõlemad olid väljaõppinud kokk-kondiitrid ja omal alal osavad. Kahe naise firma hakkas pakkuma ürituste toitlustamist. Just nii nad ennast reklaamisid, mitte mingi ingliskeelne Catering. Ka Endel, kes sovhoosi lagunemise käigus oli töö kaotanud, kaasati naiste firmasse. Tema oli autojuht, tegeles varustamisega ja valmistoodangu transportimisega tellijatele.
Õie abikaasa Valdur oli kaugsõiduautojuht. Viibis pidevalt pikkadel sõitudel. Nii oli sõbranna enamuse ajast üksi. Kuna Katrel oli nüüd palju vaba aega, käisid nad tihti koos teatris või kinos. Kui Keilasse ehitati ilus kaasaegne ujula, hakkasid sõbrannad seal ujumas käima ja teevad seda tänini. Samuti kuulusid nende ühiste tegemiste hulka õhtused pikad jalutuskäigud.
Õie ja Katre töö jaoks sobilik köök lasti ehitada Õie eramus ruumikat kööki ja veel kahte kõrvalasuvat tuba kokku ehitades. Tol ajal oli selline tegevus seadusega lubatud. Nii saadigi hästi avar tööruum. Kuna üks kõrval-olev tuba oli olnud tegelikult veranda, suurte akendega, siis oli avar köök nüüd hästi valgusküllane. Teine tuba oli endine vanemate magamiskamber, mis oli nagunii tühjana seisnud.
Õie elas mehega kahekesi, nii et alumisele korrusele jäänud elutoast ja kahest ärklikorruse toast jagus nende tillukesele perele elamiseks piisavalt.
Õie mees Valdur teenis hästi ja andis vajadusel oma raha abikaasa käsutusse, nii pani ta ka ümberehitusel õla alla. Katre oli väga kokkuhoidlik, oskas alati raha kõrvale panna ja sai säästudest oma osa panustada. Suure perega oli olnud rahaga ümberkäimise oskus väga vajalik. Nii et selle asjaga läks neil suurepäraselt. Tellimusi oli piisavalt ja äri õitses. Olid küll aastate jooksul väikesed tõusud ja mõõnad, aga see on igati loomulik ja sellega peab arvestama.
Õiel oli sünnipäev. Sai viiskümmend viis aastat vanaks. Valdur oli, nagu alati, kusagil kes-teab-kus sõidus. Kuna oli kolmapäevane päev, siis naistel tellimusi ei olnud ja Õie sai rahulikult õhtuks natuke paremaid suupisteid valmistada, enda ja Katre tarbeks. Ta teadis juba, et Katre tuleb üksi. Ei viitsinud Endel tulla seda naiste jutuvada kuulama, nagu ta ise ütles. Ega nad temast puudust tunnegi, kahekesi mõnus naiste jutte rääkida.
Katre oligi õhtul täpselt kell kuus kohal. Kaasas kimbuke kollaseid roose. Need on Õie lemmiklilled. Samuti pudel sõbranna lemmikveini ja kingiks teatripiletid. Asju nad ei kinkinud enam juba ammugi. Mõlemal oli kõik vajalik olemas. Kui nad veel nooremad olid ja Õie palju reisidel käis, tõi ta alati Katrele kingitusi kaasa. Nüüd juba hulk aastaid reisivad nad kahekesi, kuna Katrel lapsed suured ja enda tarbeks rohkem aega jäänud. Nii et see reisikingituste variant pole ka enam vajalik.
Sõbrannad kallistasid ja seadsid ennast sisse õdusas elutoas diivanil. Kuigi maja oli Õie vanemate poolt juba nende noorusajal ehitatud, oli see nüüdseks renoveeritud ja paigaldatud ka põrandaküte. Nii et naistel oli sel tänasel tormisel sügisõhtul soe ja hubane olla.
Vein andis jutule hoogu ja siis ütles Õie:
,,Mäletad, rääkisin, et tegin endale suhtlusportaalis konto? Sain täna päris palju õnnitlusi. Üks foto järgi vaadates üsna kena mees kirjutas: ,,Palju õnne! Vallatud kallid tänasesse päeva!””
,,Ja mida Sina vastasid?”
,,Eks ma viisaka inimesena kirjutasin lihtsalt aitäh!”
,,Ja mis edasi?”
,,Edasi ta küsis, et kas ma päris kallisid ka tahaks?”
Naised naeravad …
,,Et nagu mis mõttes? Lihtsalt kavatseb võõrast naist kallistama tulla? Appike! On ikka naljamees!”
,,Tahad, teeme sulle ka seal portaalis konto?”
Enne kui Katre jõudis vastata, oli Õie juba tõusnud ja oma sülearvuti diivanilauale toonud.
Valas endale ja Katrele veel veini ning alustas …
,,Mis ma siis kirjutan … vallaline?”
,,Ei-ei!” tõrjus Katre. ,,Kui tahad nalja teha, siis pane ikka nii, nagu asi on! Abielus ja otsin sõpru, kindlasti mitte armukest või uut abikaasat, elukaaslast, mida iganes … vaevalt, et nii vana abielunaine kedagi huvitab ja mingit probleemi sellest ei tule.”
,,Ei tea ühti,” arvas Õie ja kirjutas edasi. Tundis ta ju Katret nii hästi, et lihtsalt kommenteeris, mida tema profiilile kirja paneb.
,,Nii, ja nüüd valime mõne foto ka …”
Õie oligi juba avanud oma arvutis nende viimase ühise reisi fotod, mis tehtud sama aasta alguses, jaanuaris Indias. See oli tore reis. Mõlemad nautisid seda väga, kuigi oli tuttavaid, kes hirmutasid eelnevalt, et räpane ja kole maa. Selle peale arvasid nad, et võõras mustus neid ei häiri ja küllap nad elavad selle üle. Nii oligi!
,,Vaata nüüd ise ka, millist neist fotodest sa tahaksid siia profiilipildiks panna? Mulle meeldib see!”
Õie pööras arvuti ekraani Katre poole ja näitas fotot, kus Katre istus Taj Mahali trepil. Katre oli seal üsna kena oma valge kübara ja pika valge seelikuga. Nägu ka kenasti päevitunud ja selline rahulolev, õnnelik. Kübara alt piilumas blondiks värvitud juuksetukk. Natuke täidlasevõitu, aga mis sellest. Ega kõik mehed kontidest hooligi, eriti veel sellises eas olevate naiste puhul.
,,Pane pealegi, vahet ei ole!”
,,Nüüd kirjuta siia parool ja siis saad kodus ise konto avada. Ära mulle parooli ütle, muidu hakkan sinu eest vastama, kui laisk oled,” teatas Õie naljatamisi ja ulatas sülearvuti Katre kätte.
Katre oli joodud veinist juba meeldivalt vindine ja ei hakanud sõbrannaga vaidlema. Tegi nõutud toimingud ja ulatas arvuti tagasi. Mis seal ikka halba saaks juhtuda? Ega ei pea ju kellegagi kohtama minema.
Hiljem oli Katre väga palju juurelnud selle üle, kas ta kahetseb seda kergekäelist arvutiflirdiga nõustumist. Tänini ei ole ta osanud sellele ausalt vastata. Ju see kõik pidigi nii minema, et Katre leiaks uuesti oma elu üles ja saaks edasi minna. Kuidagi peab ju selgeks saama, et see, mida otsid, ongi sul nina all olemas. Ainus asi, milles ta on kindel – Mattiast tagantjärele oma elust välja kirjutada ta ei suudaks.
Laupäeval olid Katre ja Õie jälle koos töötamas. Õhtuks oli tellitud juubelilaud neljakümnele inimesele. See ei olnud eriti mahukas töö ja asjad sujusid suurepäraselt. Õie oli ametis suure tordiga ja Katre tegi hetkel täidetud mune. Õie heitis vilksamisi pilgu suurele vanaaegsele seinakellale.
,,Nüüd peame küll pausi tegema, muidu saame liiga vara valmis,” teatas ta seepeale naljatamisi.
Naised pesid käed, võtsid põlled eest ja läksid kontori poolele. Kontoriks oli seda köögist kerge vaheseinaga eraldatud nišši küll palju nimetada, aga seal oli kõik vajalik olemas: kirjutuslaud arvutiga akna all, mugav pöördtool, seinal riiul mõne kaustaga ja selle all isegi väike pehme diivan. Seal Katre nüüd istet võttiski.
Õie istus kirjutuslaua taha ja avas arvuti. Loomulikult vaatas kõigepealt suhtlusportaali, see oli teda huvitama hakanud – alguse asi. Vaatas oma kirjakasti üle. Kallide pakkuja oli ülbeks läinud, tahtis kohe tegutsema hakata. Kirjutas siivutusi, mida ta kõik Õiega teeks ja oleks … Õie blokeeris ta ära. Milleks mingi perverdi peale aega raisa-ta. Siis vaatas, mõned mehed olid teda meeldivaks märkinud: hirmsuure kõhuga vanamees ja üks habemik. Õie pani neile punase risti peale. Ega siis kõigi tahtjatega jõua suhelda.