ODESSAS, ODESSAST
Oleme Raivoga minu palvel kohtumise kokku leppinud.
Tormiline ajagraafik enne lahkumist armsa isamaa pinnalt keerutab mind nii, et randevuu toimub õhtul enne äralendu. Raivo on käskinud tulla Pika tänava uude restorani Odessa. Ankrumärgiga veinivaadi järgi on seda kerge leida. Laskun keldrisse. Koht on parem kui lootsin – meie vanalinn on ju täis igavaid turistilõkse, mille köögid vastavad nende maotule atmosfäärile. Raivo on ise Odessa resto käivitamise juures olnud ja nõuab tungivalt, et ma seda erilist paika oma silmaga kaeks. Ta võtab mu õnge lubadusega tuua hulgi trükimaterjali Odessa linna kohta. Ja kohaliku telefonikaardi, sest kõned Euroopa Liitu olla seal kallid. Ja lisaks muule lubab ta endaga kaasa võtta abielupaari, kes on juhuslikult just Odessast Eestisse sidemeid sõlmima tulnud. Ja oma abikaasa, kes on koos temaga Odessas käinud. Ja nii edasi.
Hubases saalis pole mitte kedagi. Küsin igaks juhuks leti tagant üle. Helistan Raivole.
„Mis, kas sa oled juba kohal?“ küsib ta nagu Ott Sepp „Tujurikkujas“ palgamõrtsukalt. „Anna toru Jurile!“
Käin natuke aega teenindajate vahel ringi, et Juri üles leida. Ta osutub peremeheks. Raivo räägib temaga kiiresti-kiiresti. Siis saan toru tagasi.
„Sa võtad nüüd borši ja bogratši ja kummastki ainult pool, sest need on suured, ja ma ütlesin Igorile veel, et…“
Raivo on Raivo. Ostap Bender oli Suur Kombinaator. Raivo Raidam on Suur Organisaator. Mul jääb üle ainult viina võtta. Mädarõikaviina. Sest seegi tuuakse koos suupistega lauda. Eh, Odessa! Nii laulis kunagi Mati Nuude. Ikka tuleb see nõukogude aja nostalgia Odessast rääkides vastu…
Saabuvad borš, serveeritud ukrainapäraselt koos pekiviilutaldrikuga, ja bogratš, Taga-Karpaatia karjuste supp, kus peab olema nii palju ja nii erinevat liha kui võimalik. Siis tuleb Raivo koos oma Odessast saabunud tuttavatega: turismifirma juhi Anna ja tema abikaasaga, kes uurivad võimalusi käivitada reise Odessast Eestisse, ja mitte pelgalt Tallinna, vaid ka, ütleme, Lahemaale või saartele. Raivolt saan lisaks telefonikaardile ja paberikuhjale ka pihuga Moldova raha, sest äkki tuleb tuju minna Chișinăusse, mis see nii kakssada kilomeetrit siis ära ei ole, ja seal on Raivol üks tuttav eestlane, väga lahe mees.
Olen kindel, et Raivo jaoks on kõik inimesed lahedad. Küll on õnn sellise iseloomuga elada! Äkki on see Odessa mõju?
Ometi ei anna Raivo kultuurilookesed sel hetkel mulle kätte kõige tähtsamat võtit: seda, et Odessa ei ole õige ukraina linn. Tean küll varasemastki, et Ida- ja Lääne-Ukraina on teineteisest palju kaugemal kui Põhja- ja Lõuna-Eesti, mis ju ka omavahel kenakesti erinevad. Tean, et idapoolne Ukraina on olnud kaua, 17. sajandist ja kasakahetman Bogdan Hmelnitskist saadik, Venemaa osa. Hmelnitski kuulsat, aga pigem vist hiljem välja mõeldud lauset „Igavesti Moskvaga, igavesti vene rahvaga!“ taoti meile pähe NSV Liidu ajaloo õpikus, vastav maal oli raamatus lausa värvitahvlil ära trükitud. See on Väike-Vene, silmapiirini laiuvate viljapõldude, boršisupi, vareenikute ja taldrikusuuruste päevalilledega õigeusklik maa. Siia kuuluvad Dneprist ida poole jäävad linnad: Harkiv, Lugansk ja Donetsk.
Aga lääne pool on Karpaatidesse tõusev Ukraina jäänud kauaks Poola alla, ja hiljem, pärast Poola alatut jagamist toonaste suurriikide Preisimaa, Venemaa ja Austria vahel, hoopis Austria alla. Lääne-Ukrainas on palju roomakatoliiklasi, saksapärast arhitektuuri, Viini moodi struudleid ja Ungari mõjusid. Takkatippu, pärast esimest maailmasõda oli Lääne-Ukraina jagatud lausa nelja riigi – Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Poola ja NSV Liidu – alla, nii et lisaks tulid nendegi riikide kultuuride mõjud. Läänelik Ukraina on kindlasti Lviv, mööndustega ka Kiiev, ja muidugi endised Ungari linnad nagu Ungvar (praegu Užgorod) ja Munkacs (praegu Mukatševo), mis liideti Ukrainaga pärast teist maailmasõda. Seega on ühes Ukrainas kaks väga erinevat ala, millel on olnud ka täiesti erinevad õiguskorrad. Idas on valdav olnud vene mõju ja sellega on harjutud. Lääs on mitmekultuursem, Venemaad on seal ajaloo vältel peetud pigem ohuks. Ja tähtsaim: Lääne-Ukraina liideti NSV Liiduga alles aastal 1940, mistõttu kannatas see nõukogude repressioonide ja tasalülitamise all vähem aega ja need piirkonnad ei kogenud 1930. aastate alguse Stalini käsul esile kutsutud kunstliku näljahäda ehk holodomor’i õudusi.
Ukraina dualismi väljendavad suurepäraselt kaks paberrahatähte. Viiegrivnasel on venemeelse hetmani Bogdan Hmelnitski portree, kümnegrivnasel aga Karl XII liitlase, Põhjasõjas Peeter Suure vastu võidelnud ja hiljem tema käsul hukatud hetman Ivan Mazepa portree. Umbes nagu olnuks Eesti kunagistel paberkroonidel riigi ühe looja Jaan Tõnissoni ja sedasama riiki kukutada püüdnud Viktor Kingissepa pildid. Meie juures – võimatu, eks ole. Aga Ukrainas normaalne.
Aga kuhu kuulub siin dualismis Odessa? See Ukraina lõunapiiril asuv merelinn pole ei ida ega lääs, ei lauskmaa ega mägiala, ei Venemaa ega Ukraina. See on rahvaste paablit majutav sadamalinn, mille põlisasukad on rääkinud kümneid eri keeli ja palvetanud üksteisele väga vastandlikes pühakodades – aga tundnud end alati odessalastena, vene keeli odessiitidena. Praegu kurdavad vanad Odessa asukad, et viimaseil kümnendeil on lisandunud hiigelhulk sissesõitnuid, kel puudub kohaliku eripära kogemus ja kes seega justkui lamestavad kunagist müütiliselt põnevat linna.
Elame, näeme.
SAABUMINE
Esimene üllatus piiril: saan maale väga lobedasti, passi vaevalt vaadatakse.
Teine üllatus sealsamas: passikontrolli daam vastab minu „hello’le“ sulaselges vene keeles. Mina, võõras, ei söanda Ukrainaga vaenujalal oleva riigi keelt suhu võtta. Aga ametnik pruugib seda häbenemata.
Hiljemgi kuulen Odessas pigem Puškini kui Gogoli, pigem vene kui ukraina keelt. Odessa pole muide mitte kunagi ka olnud ukrainakeelne. Ukrainlasi on siin alati elanud vähem kui venelasi. Kümnete rahvuste ja rahvakildude ühiskeel on linnas olnud impeeriumi ametlik keel ehk vene. Praegugi on siin mugavam liikuda just vene keele abil. Noored teenindajad räägivad kenasti ka inglist, samas ei mõista keskeas ja vanemad poemüüjad või turudaamid sellest mõhkugi. Muidugi saavad motiveeritud suhtlejad hakkama ka käte ja naeratuse abil.
Takso peaks üürileandja sõnutsi olema paduodav, sõit lennujaamast Arkaadiasse kuue dollari kanti. Tutkit, brat. Võibolla anda mulle, kohvriga naisele, veel korteri võti, kus raha on?1 Taksistid on moodustanud kartelli – Euroopa Liidu konkurentsiametid neid ei ohjelda – ja ükskõik kes nõuab nagu aamen kirikus viissada grivnat ehk paarikümne dollari kanti. Löön käega. Saaks vaid kohale.
Esmamulje taksoaknast välja vaadates – nostalgia. Täpselt selline nagu isa postkaartidel anno 1976. Isegi tänavatel popsutavad Žigulid, tänapäevasema nimega Ladad (nõukaajal nimetati Žigulid Ladaks siis, kui see viidi müügile välisriiki ehk ekspordiks). Ja ringi sörkivad kodutud koerad, õnneks ainult mõned, aga siiski. Kulunud fassaadid, pesu ripub üle rõduservade (mis mood see sihuke on? meie lapsepõlve mitte-eestlased kuivatasid pesu rõdupiirdest ülalpool ja seegi tundus võõrik – aga lihtsalt üle serva riputada??). Kuhu ma küll pea ees viskunud olen?
Siis hakkavad paistma kraanad ja kõrghooned. Tunnen ära oma venna Kolja! Olen seda kohta Google’is näinud! Olmemaastik muutub nagu nõiaväel. Autod on korraga viimase peal ja inimesed hoopis teistmoodi riides. Meie moodi.
Arkaadia tähendab Odessa rikaste uusasumit, mis kerkib kaldajärsakul samanimelise ranna kohal. Tuliuued pilvelõhkujad, kümned juba valmis, kümned pooleli. Igal majal kõrge sepistara ümber, videokaamerad töös ja koodlukud väravaid kaitsmas.
Sissepääs on mitut värvi poleeritud marmorist ja õilsat sorti liivakivist. Valvelauas istub vormis turvamees. Esitlen end ja hakkan passi otsima. Aga turva sorib suures karbis ja tõmbab sealt võtme nagu mustkunstnik kübarast küüliku. Minu isiku vastu mingit huvi tundmata pistab ta oma leiu mulle pihku, samasuguse usaldusega