„Ma ei tea, kuidas sulle seda öelda.“
Riley tundis, et kahvatab. Juhtumas oli midagi halba. Ta tundis, et õhus on midagi ähvardavat. Ta vajus istmele, püüdes end kokku võtta.
Jälle oli seda häält kuulda, see oli kindlasti naise hääl. Riley tundis äkki, nagu oleks ta suure jäätüki alla neelanud.
„Ma olen,“ ütles Sean, jälle mitte temale. „Riley...“
„Jah?“ Riley hääl oli muutunud sosinaks.
„Seda pole kerge öelda. Me peame lahku minema.“
„Lahku minema?“
„Mul on kahju.“
„Aga... me abiellume kolme nädala pärast. Ja kahe päeva,“ lisas ta. Kolm nädalat ja kaks päeva veel, aga Sean tahtis lahku minna. Nüüd hakkas jää sulama ja naise silmadest välja valguma.
„Mul on tõesti kahju. Aga abiellumine oleks suur viga.“
Oleks viga? See oli Rileyle uudiseks. „Mis sa sellega mõtled? Ma ei saa aru.“ Ta nägi ilmselt und. Selles asi oligi. Ta magas ja see oli õudusunenägu. Ta näpistas end käsivarrest. Ai!
„Ma kohtasin kedagi teist.“
„Kolm nädalat enne pulmi?“ Kolm nädalat ja kaks päeva, aga kes seda aega enam arvestas?
„Ei, ma kohtasin teda enne seda. See asi on, noh, meie vahel tugevamaks muutunud. Meie tunded.“
Kolm nädalat enne pulmi? Vaid aasta tagasi oli mees Bella Bellas, Itaalia restoranis, kõigi ees ühele põlvele laskunud, võtnud välja teemantsõrmuse ja teatanud, et armastab teda igavesti. Mis sellega juhtus, et igavesti?
„Kuidas sa saad seda teha? Me armastame teineteist.“ Vähemalt üks neist armastas. „Sa arvasid, et ma olen oivaline.“ Kas oivaline ei tähendanud nüüd midagi?
„Oledki. Kurat, Riley. Ma ei taha sulle niimoodi haiget teha. Ma tunnen end kohutavalt.“
Tema tundis end ohutavalt? „Kes see on?“ Kes oli varastanud ta peigmehe kolm nädalat enne pulmi?
„See on piinlik.“
Piinlik? See oli katastroof. „Kes see on?“ nõudis Riley.
„See on, oh, Emily.“
„Emily? Mu pruutneitsi? See on mingi nali, eks?“
Aga Sean ei naernud. Teda polnud isegi mitte seal. Nüüd oli keegi teine telefonil. Emily ise. Emily, Riley kolleeg, väikeste laste sõber, tema sõber. Mõrd.
„Riley, mul on väga kahju. Me oleme püüdnud mõelda, kuidas sulle seda öelda.“
„Kui kaua te olete seda püüdnud?“
„Terve kuu.“
Terve kuu. Terve see kuu oli Emily kuulanud ta lobisemist, kui ilus on kirik, kui see on kaunistatud punaste ja valgete rooside ja küünaldega, ja et vanaema valmistas talle sukapaela, ja et Sean oli leidnud neile mesinädalateks mingi erilise koha. See pidi olema üllatus.
Noh, kindlasti oli Seanil õnnestunud teda üllatada.
„Sa pidid olema mu pruutneitsi,“ protestis Riley. Sa pidid olema mu sõber.
„Ma tean. Mul on tõesti kahju. See lihtsalt... juhtus.“
„Kus kohas see lihtsalt juhtus?“ Oh, oota. Ta teadis.
Kindla peale. „Spordisaalis.“
See selgitas Seani eriti pikki tööpäevi. Kui sul on äri... ja nii edasi. Ainus äri oli see, kuidas Emily tegeles Seani vargusega. „Varas! Sa räpane mehevaras. Ma arvasin, et sa oled mu sõber.“
„Ma olin. Olen.“
Enam mitte. „Kas sa oled temaga maganud?“ Teisel pool oli vaikus.
„Sa oled mu kihlatuga maganud. Tõesti?“
Pole ime, et Emily ei tahtnud, et Riley teda kellegagi paari paneks. Ta oli juba end paari pannud. Kas see oli Sean, kellega ta rääkis, kui Riley eile ta klassiruumi sisse astus? Ma pean minema. Jah, ta pidi minema – otse Seani juurde.
„Riley... Oh, Sean on siin.“
„Ma vihkan sind,“ ütles Riley kohe, kui mees liinile tagasi tuli.
„Ole nüüd, Riley. Ära ole niisugune.“
„Ja miks ta Portlandis pole?“ Või Timbuktus. Või Antarktikas. Põhjapoolusel. Ei, mitte seal. Jõuluvana saadaks ta minema.
„Ta pidi minema, aga ta plaanid muutusid.“
Just nagu Rileylgi. Ei tule pulmi, pulmapidu, mesinädalaid täiusliku mehega, kes osutus kellekski hoopis muuks. Elu on läbi. Ja jätta ta maha tänupühal? Kes niimoodi käitub?
Sean Little, vaat kes, see mees, keda ta oli armastanud kogu oma rumalast südamest, seesama mees, kes oli just äsja selle rumala südame murdnud. Kõik, mis ta täiuslikust elust järele jäi, olid kõrvitsapirukad. Kui Sean ja Emily oleks seal, pilluks ta pirukatega neid mõlemaid.
„Riley, ma soovin, et seda poleks juhtunud,“ sõnas Sean.
Riley soovis samuti. „Ma ei saa enam rääkida,“ ütles ta. „Ma pean end valmis seadma, et minna oma vanemate juurde ja olema tänulik.“
1 Nagu pruutneitsi, aga abielus või olnud abielus. Tlk
Teine peatükk
RILEY lõpetas kõne, aga ei liigutanud end. Selle asemel jäi ta baaripukile istuma ja hingeldas. Võta kott. Hinga koti sisse. Tal olid vaid kilekotid. Ilmselt polnud see parim plaan.
Ta hakkas nutma, karjus täiest kõrist. Oli hea, et enamik naabreid Pine Ridge’i kortermajas olid linnast väljas pikka nädalavahetust veetmas, koos peredega lõbutsemas.
Või kallimatega.
Ta nutt kõlas kõvemini. Kuidas sai see temaga juhtuda? See oli tõeline tundepuhang, mis teda oli tabanud. Ta haaras vannitoast taskurätikarbi ja kallistades seda nagu kadunud sõpra, istus diivanile ja nuttis veel mõnda aga.
Kalkunikuju, mille ta oli Daily’s Drugstore’ist leidnud, seisis keset söögilauda ja pilkas teda. Riley kujutles Seani ja Emilyt koos oma õnnelikku elu alustamas, nad istuvad igal hommikul laua ääres, söövad enne tööleminekut hommikust, ja õhtul koju tulles naudivad koos mõnusat õhtusööki.
Seanile meeldiks ikka mõnus õhtusöök kahekesi. Ainult mitte koos temaga. Ta haaras uue taskurätiku.
Tal kulus vaid tund aega, et kõik taskurätikud otsa saaksid. Ta vajas midagi tugevamat. Majapidamisrätikuid.
Köögileti nurgal, majapidamisrätikute hoidja kõrval, olid kõrvitsapirukad. Ta soovis, et poleks pakkunud, et viib need kaasa. See oli tundunud hea mõte. Talle meeldis küpsetada, ja emal oli ülejäänud toiduga käed tööd täis. Ta oli olnud elevil, et saab näidata sugulastele oma kulinaariakunsti, kujutlenud kiitvaid ohkeid, kui nad iga pirukasuutäit naudivad.
Mitte mingil juhul ei tahtnud ta nüüd perekondlikule õhtusöögile minna, nüüd, kui ta elu, nagu ta seda siiani tundis, oli lõpule jõudnud. Ta pani pirukad sügavkülma ja helistas õele.
„Oi, tere,“ vastas Jo. „Head tänupüha.“
„Ma ei saa ema ja isa juurde tulla,“ nuuksus Riley.
„Mida? Mis lahti on?“
„Sa pead pirukatele järele tulema.“
„Mida sa sellega mõtled? Kas sa oled haige?“
„Asi