05.01.2012: Uuenenud Estravelshop pakub toredat lennulahendust Helsingist Tallinnasse saamiseks – koostöös Finnairi ja Flybe’iga on nüüd võimalik Soome pealinnast Eestisse lennata läbi Vaasa! Lend võtab aega 7 tundi ja 25 minutit ning maksab 1076 eurot, teel on võimalik veeta 5 tundi ja 5 minutit Vaasa rahvusvahelisel lennuväljal. Allesjäänud raha eest on võimalik lennukis osta saiakesi või muud näksimist, mis pole Flybe’il minu teada hinna sees.
13.01.2012: Ma oleksin tahtnud täna hommikul Helsingi tänavatest pilti teha. Need olid puhtad ja kuivad – imeline vaatamisväärsus pärast seda suurt Grimpeni mädasood, mida kujutab endast lägane, libe ja lödisev Tallinna tänavavõrk. Jah, siin Helsingis on veidi alla nulli, aga ka siin on sadanud lund ja vihma ja kõike nende kahe vahel. Ja nad on lihtsalt selle lume linnast ära vedanud. Ja mida teeb Tallinn? Ma just lugesin meeleolukat hoiatust (eile vist) linnavõimudelt, et tänavad võivad muutuda libedaks, kui õhutemperatuur alla nulli langeb. No aitäh teatamast ja hoolitsemast ja muretsemast ja kaasa mõtlemast.
03.02.2012: Mul oli juba aegade algusest broneeritud Malév Hungarianiga üks odav lend Tel Avivi, mida ma Estraveli rõõmuks korduvalt muutsin. Eelviimase seisuga oleks see sõit pidanud toimuma 2. veebruaril ehk siis eile öösel, aga ma lükkasin äsja lendu veidike veel edasi. Nagu selgub, oleks ma olnud reisija Malévi viimase lennul, sest Tel Avivi nende lennuk ka jäi. Tänasel pakaselisel talveööl on Malév – nagu Spanair mõned päevad varem – otsustanud poe sulgeda ja jätnud oma kodulehele sellise krüptilise teadaande: „Az Igazgatóság döntése alapján a kár minimalizálása érdekében elrendeli a magyar nemzeti légitársaság üzemszerű működésének beszüntetését. Ennek értelmében február 3-án 06:00 órától, 66 évnyi csaknem folyamatos működés után, nem szállnak fel Malév repülőgépek.“
10.02.2012: Mõtlesin täna mutiakvaariumi peale. See oleks suur-suur akvaarium, mida täidaks muld. Ja kus elaks mutid. Enamasti ei juhtuks midagi, aga vahel tuleks mõni mutt klaasi lähedale ja tonksaks ninaga vastu seina. Siis ei juhtuks jälle tükk aega midagi.
Aga pinnal kasvaksid meelespead.
12.02.2012: Tegelikult mõtlesin ma siiski millestki. Täna südaööl Helsingist tulles (ja see polnud eriti tore reis mitmel erineval põhjusel, kasvõi seetõttu, et merd kattis jää nagu hangunud searasv väga külma ja mustavat suppi) oli laeval vastas Eesti piirivalvur, kes selekteeris muidu monokoloriitsest eestlaste ja soomlaste seltskonnast välja kaks ronkmustade juuste ja pruuni nahaga indiaanlast-peruulast-eiteagikeda ja asus nende passe kontrollima. Ma muidugi ei tea, mis „info“ võis olla piirivalvele „laekunud“, aga ma olen enne ka kuulnud lugusid Eesti piirivalve kõrgendatud huvist haruldasema nahavärviga piiriületajate vastu. Hea lihtne oli sealt mööda minna, aga samas see ei tundu tagantjärgi 100% okei.
12.02.2012: Sellest mõtlesin tegelikult ka, et korporatiivne loogika on märkimisväärselt sarnane inimsuhete omale. Uurisin täna nimelt, et miks ma ei saa oma kontot registreerida ära ühe toreda Starwoodi promokampaania raames ja sain sellise vastuse: „Rewarding Returns is a targeted promotion sent to members who have not stayed with a Starwood Hotel for a period of time. As you are a loyal Platinum member you do not qualify for this promotion.“ Miskipärast kõlas „Loyal Platinum member“ selles kontekstis täpselt nagu „idioot“. Igatahes tuli tahtmine olla mõnda aega äärmiselt ebalojaalne ja harrastada üheöömajutusi kõigi muude hotellidega.
08.03.2012: Teel Swedbanki kohtuma laenuhaldur Alla Parvega. Hea, et tal Alla Silla nimeks ei ole.
12.03.2012: Põhja kaudu kagusuunas ehk käsil on mammuttransfeer Washington DC-Pariis-Helsingi-Istanbul (ja see on umbes poole rohkem väsitav kui kõlab). Hetkel juba Helsingis, kus õhtupäike on Star Alliance’i lounge’i täitsa kuumaks kütnud ja turgutan end punase veini ja lihapallidega (võibolla tehniliselt ma poleks siia lounge’i pidanud sisse saama, aga las see jääb; universum peab mingit inimlikkust ka ilmutama aeg-ajalt). Kuskil lennujaamas on ilmselt bay Linnar Priimägi ja bayan Tiina Park, aga nendega pole veel kohtunud (võtan siinkohal veel ühe klaasi).
31.03.2012: Viimane õhtu Rios. Akna all tänaval, kus kodutud end eile juba kella kümne paiku magama seadsid, ei ole veel kedagi (ilmselt on ka nemad reedel kauem väljas kui muidu). Tambime endale viimased caipirinha’d ja läheme vaatama, mis ka linna peal toimub. Ja vähemasti esialgu vastuseta jääv küsimus on see, miks siin, kus liitrine Caçacha maksab tõesti vähem kui sama kogus mahla või piima (nii 1,5–3 eurot poes), pole ma näinud veel ühtegi sellises olekus kohalikku, kelletaolised Eestis annavad alust poliittantsuks viinakatla ümber (keelud, müügipiirangud, sotsiaalreklaamid ja krõbedad aktsiisimaksud). Liiga palju soojust ja päikest võib-olla?
21.04.2012: Võtmetel on veetlev omadus välja ilmuda niipea, kui nende kasutaja on veetnud öö oma koduuksest saja meetri kaugusel Olümpia hotellis.
15.05.2012: Toetan alustavat ettevõtjat vakantse kohvikunimega – Petri tassike.
05.03.2012: Keegi võiks teha uurimustöö, miks partidele meeldib juba aastaid hängida Tallinna südalinnas just Maneeži ja Reimani nurga peal, sellel väiksel lagendikul bussipeatuse kõrval. Ma ei oska ilmselt end linnu rolli panna, aga pealtnäha pole seal ühtegi pardimagnetit (peale vanaprouade, kes seal neile võib-olla saia viskamas käivad – aga linde toidetakse samas ju igal pool).
22.05.2012: Mitte et ma lendamist kardaks, aga kui Gröönimaa läände sõites paistma hakkab ja lagedam vesi selja taha jääb, on ikkagi selline tunne, et oled peaaegu kohal, selleks korraks pääsenud. #teelamsterdamisttorontosse
23.05.2012: Sooritasin just Phnom Penhi rahvusvahelisel lennuväljal ilma viisata transiittšekkinni. Selleks avati peaaegu ämblikuvõrkudes uks, mida vist keegi ei olnud juba kuid kasutanud.
23.05.2012: Yangon. Tunnen end väga koduselt. Tänavad on auklikud ja linn sedavõrd hästi pimendatud, et Savisaar puksleks rahulolust. Aga tolmu on siin rohkem. Ja suuri lehtpuid, longyi’des (oleksin äärepealt kirjutanud et seelikutes) mehi ja kuldseid pagoode ka. Bangkok kohtub ajamasina ja Ida-India kaosega ning ka tilgake seletamatut ärevust on siin ööõhus.
25.05.2012: Hotell, kus hetkel viibin, kannab nime White Knight. Mõnusa sisehooviga puhas paik Manila ajaloolisemas osas ja personal on väga sõbralik. Üks hotellitöötaja tegigi väga rüütellikult minuga kaasa kogu kliinikuskäigu. Soovitan täiega – öö maksab umbes 25 eurot ja olemas on wifi (nagu näha), teler ja isegi aparatuur tee valmistamiseks. Uskumatu kontrast selle ilge tagurpidise tuumavarjendiga (arhitektuurilises mõttes siis, sest seinad kostsid läbi nagu oleks paberist) linna punaste laternate rajoonis, kuhu sattusin esimeseks ööks omaenda lolluse ja apaatsuse koosmõjul. Ma tõesti ei tea, kui hästi ma end talitseda suudan, kui kohtan ülehomme Manila lennujaamas seda libedat vanameest, kes mu 60 dollari eest tollesse Crosswinds Oceani nimelisse majutusasutusse meelitas ja kinnitas, et hotellil on kolm tärni ja ümberringi asub palju restorane (mis polnud ehk sama vale kui tärnihinnang, sest 400 meetri kaugusel asus ööpaevaringselt avatud McDonald’s). Jah, ma olen muidugi enne ka näinud eri suuruses prussakaid, katkiseid linasid, üldist räpasust ja tumepruunide kahhelkividega kaetud seinu, aga mitte kunagi sedavõrd mõjusalt üheskoos. Igatahes saatis see romantilise nimega paik mulle täna SMS-i, milles tänas enda „patroneerimise“ eest, soovis jumala õnnistust ja avaldas tahtmist ka tulevikus mulle peavarju pakkuda. Vastasin, et kui ma Alzheimeri tõbe ei saa või kui nende hotell ülemaailmse veeuputuse ajal ainsaks kuivaks kohaks ei osutu, siis ilmselt seda ei juhtu. Soovitades samas midagi ette võtta prussakatega ja umbes 75% võrra hindu allapoole lasta.
Nad pole rohkem kirjutanud.
26.06.2012: