Ent need ettevaatusabinõud olid osutunud ebapiisavaks. Ühel hommikul kuulsin minu käsutusse antud väikesest ärklitoast, kuidas tädi all elutoas sõpradega juttu ajab. Nende ootamatult summutatud hääled äratasid mu tähelepanu, ning peagi leidsin end olevat toast välja trepimademele hiilinud ja üle käsipuu alla kummardunud.
„Ta on tundide kaupa väljas,” kuulsin tädi ütlevat. „See talle küll hea ei ole, kui temavanune poiss on niimoodi omaenda maailma kapseldunud. Ta peab hakkama tulevikku vaatama.”
„Aga mis siin muud oodatagi,” ütles keegi, „pärast kõike seda, mis temaga juhtus.”
„Tusatsemisest ei ole tal mingit tulu,” vastas tädi. „Tema eest on kenasti hoolt kantud, selles suhtes oli tal õnne. On aeg, et ta tuleviku peale mõtleks. Seda omaenda naba põrnitsemist ma kauem kannatada ei kavatse.”
Sellest päevast peale loobusin ma külaväljakul käimast ning astusin üleüldiselt samme selleks, et miski minu juures „naba põrnitsemisele” ei viitaks. Ent ma olin alles väga väike ja hilistel õhtutundidel, kui ma ärklitoas voodis lamasin ja kuulatasin põrandalaudade kriiksumist allkorrusel, kus tädi kelli üles keeras ja oma kasside eest hoolitses, mängisin ma tihtipeale kujutluses taas läbi kõik meie vanad krimilood, täpselt nii, nagu meil Akiraga varem kombeks oli.
Ent lubage mul tagasi pöörduda selle suvepäeva juurde, kui Osbourne mul minu Kensingtoni korteris külas käis. Ma ei tahaks jätta muljet, nagu oleks tema märkus selle kohta, et ma olevat olnud „imelik tüüp”, mulle rohkem kui mõneks hetkeks mõtteainet andnud. Varsti pärast Osbourne’i lahkumist läksin minagi välja, üpris heas tujus, ning leidsin end peagi St Jamesi pargist, jalutasin seal lillepeenarde vahel ning ootasin üha suurema innuga eelseisvat õhtut.
Sellele pärastlõunale tagasi mõeldes taipan nüüd, et mul olnuks täielik õigus ärevust tunda ning tõsiasi, et ma seda ei tundnud, on vägagi iseloomulik narrile kõrkusele, millega ma nendest esimestest Londoni-nädalatest läbi triivisin. Muidugi mõistsin ma, et ees ootav õhtu saab olema hoopis teisel tasandil kui ükski üritus, mida ma tudengina olin külastanud; lisaks sellele võin seal kokku puutuda kombestikuga, mis on mulle veel võõras. Ent ma olin kindel, et tavapärane valvsus aitab mul kõigist niisugustest raskustest üle saada ja üldjoontes viisakalt käituda. Mured, mis mind seal pargis uidates vaevasid, olid hoopis teist laadi. Kui Osbourne rääkis „tutvustega” külalistest, olin otse loomulikult eeldanud, et nende hulka kuulub vähemalt mõnigi kaasaja kuulus detektiiv. Kujutan ette, et võisin tol pärastlõunal suurema osa ajast veeta juureldes, mida võiksin öelda, kui mind peaks tutvustatama Matlock Stevensonile või ehk koguni professor Charleville’ile. Üha uuesti harjutasin ma, kuidas võiksin – tagasihoidlikult, ent samas teatava väärikusega – anda ülevaate oma tulevikuplaanidest; kujutlesin, kuidas üks või teine neist mu vastu isalikku huvi ilmutab, mitmesuguseid soovitusi jagab ja peale käib, et ma ka tulevikus ikka temalt juhatust otsiksin.
Muidugi kujunes õhtu mulle suureks pettumuseks – kuigi see, nagu te peagi näete, osutus tähendusrikkaks hoopis teistel põhjustel. Ma nimelt ei teadnud tollal, et Inglismaal ei tavatse detektiivid osaleda seltskondlikel üritustel. Muidugi pole neil puudust kutsujatest, mu endagi hiljutine kogemus kinnitab, et menukamad ringkonnad üritavad oma aja kuulsamaid detektiive väsimatult seltsiellu värvata. Asi on lihtsalt selles, et needsinatsed detektiivid kipuvad olema tõsimeelsed, enamasti ka endassetõmbunud ja oma tööle pühendunud inimesed, kel pole erilist kalduvust suhelda isegi omavahel, rääkimata ringlemisest laiemas „seltskonnas”.
Nagu öeldud, ei olnud ma sellest veel sugugi teadlik, kui tol õhtul Charingworthi klubisse saabusin ja Osbourne’i eeskujul uhkes mundris uksehoidjale rõõmsalt tere ütlesin. Ent juba mõni minut pärast meie sisenemist rahvarohkesse teise korruse tuppa olin oma eksiarvamustest vabanenud. Ma ei teagi täpselt, kuidas see toimus – sest ühegi kohalviibija isiku kindlakstegemiseni polnud ma veel jõudnud –, kummatigi tabas mind mingi intuitiivne ilmutus, tänu millele äsjane elevus mulle lootusetult narrina tundus. Äkitselt näis täiesti uskumatu, et olin lootnud leida Matlock Stevensoni või professor Charleville’i seltskondlikus läbikäimises ärimeeste ja ministritega, keda nüüd enda ümber nägin. Tõtt-öelda vapustas vastuolu ürituse vahel, kuhu ma äsja olin saabunud, ning tolle vahel, mida olin endale terve pärastlõuna vaimusilmas ette kujutanud, mind sedavõrd, et kogu mu tasakaalukus mind maha jättis ning oma suureks pahameeleks ei söandanud ma tervelt poole tunni jooksul Osbourne’i kõrvalt lahkuda.
Olen kindel, et seesama üleskruvitud meeleseisund seletab sedagi, miks mulle nüüd seda õhtut meenutades tunduvad nii paljud asjad liialdatud või ebaloomulikud. Näiteks kui ma nüüd seda ruumi püüan silme ette manada, on see ebatavaliselt pime; seda hoolimata seinalampidest, laudadel põlevatest küünaldest ja lühtritest meie pea kohal, mis ei paista vähimalgi määral hajutavat hingematvat pimedust. Vaip on väga paks, nii et ruumis ringi liikudes tuleb jalgu järel vedada, ning kõikjal minu ümber on hallinevate juustega, mustades smokingites mehed, kes nimelt niimoodi astuvadki, mõned lausa õlgu ettepoole surudes, nagu läheksid tormituulele vastu. Ka kelnerid oma hõbekandikutega võtavad veidraid poose, et küünituda mõnest vestlusest osa saama. Daame õieti polegi, ja need vähesed, keda näha võib, tunduvad kummaliselt ujedaina ning varjuvad võõra pilgu eest peaaegu viivitamatult mustade õhtuülikondade metsa.
Nagu öeldud, olen ma kindel, et need muljed pole tõepärased, ent just niisuguseks see õhtu minu mälus jääb. Mäletan end kohmetusest tardununa seismas ning ikka ja jälle klaasist rüüpamas, sellal kui Osbourne sõbralikult vesteldes ühe külalise juurest teise juurde siirdus – need mehed olid enamasti meist üle kolmekümne aasta vanemad. Paaril korral püüdsin minagi sõna sekka öelda, kuid mu hääl kõlas ilmselgelt lapselikuna ning pealekauba keerles suurem osa vestlusi inimeste või teemade ümber, millest ma midagi ei teadnud.
Tasapisi sain ma vihaseks – iseenda peale, Osbourne’i peale, kogu selle ürituse peale. Tundsin, et mul on täielik õigus põlastada inimesi, kes mind ümbritsevad, ja mõtlesin, et nad enamjaolt on ahned ja enesekesksed tüübid, kel puudub vähimgi aatelisus või ühiskondlik vastutustunne. Vihast jõudu ammutades suutsin end lõpuks Osbourne’ist lahti rebida ning suunduda läbi pimeduse ruumi teise ossa.
Jõudsin alale, mida valgustas väikese seinalaterna tuhm valgusvihk. Rahvast oli seal hõredamalt, ning mulle jäi silma umbes seitsmekümneaastane hõbedaste juustega mees, kes suitsetas, selg toa poole pööratud. Mul kulus hetk aega taipamaks, et ta vaatab peeglisse, ning selleks ajaks oli ta märganud, et ma teda silmitsen. Tahtsin juba edasi tõtata, kui ta ümber pööramata küsis:
„On teil tore?”
„Oh jaa,” vastasin kerge naeruga. „Tänan teid. Jaa, see on imetore õhtu.”
„Teeb vist natuke nõutuks?”
Ma kõhklesin ja tõin siis taas kuuldavale naeru. „Veidike küll. Teil on õigus, härra.”
Hõbedaste juustega mees pööras end minu poole ja uuris mind tähelepanelikult. Siis ütles ta: „Kui te soovite, võin ma teile rääkida, kes keegi neist inimestest on. Ja kui teil siis tekib tahtmine kellegagi neist lähemalt juttu ajada, viin ma teid nende juurde ja tutvustan. Mis te sellest arvate?”
„See oleks teist väga lahke. Tõesti väga lahke.”
„Hästi.”
Ta astus