Michel Bussi
Keegi pole süütu
Originaali tiitel:
Michel Bussi
On la trouvait plutôt jolie
Presses de la Cité
2017
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marju Randlane
Kujundanud Toomas Niklus
© Presses de la Cité, un département de Place des Editeurs, 2017
© Tõlge eesti keelde. Madis Jürviste, 2019
ISBN 978-9985-3-4715-7
e-ISBN 9789985348581
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Kõigi nelja ilmakaare nimel
mis maailma risti löövad
GEORGES BRASSENS, „La prière” (sõnad: Francis Jammes)
Ütled, et ma unistan,
aga ma pole ju ainus
loodan, et sa homme tuled meie juurde
ja maailm saab üheks
JOHN LENNONI laulu „Imagine” ainetel
Geograafidele, sõpradele, kolleegidele, kes avastavad maailma
„Mis teiega on, Leyli? Te olete kaunis. Teil on kolm kaunist last. Bamby, Alpha, Tidiane. Teil on kõik hästi läinud.”
„Kõik hästi läinud? See ainult näib nii. Tühjad sõnad. Oh ei, meil ei ole ilus perekond. Kõige olulisem on meil puudu.”
„Isa?”
Leyli puhkes hetkeks naerma.
„Ei-ei. Isa või isegi mitu isa võib meie kõigi nelja poolest üldse olemata olla.”
„Mis teil siis puudu on?”
Leyli silmad avanesid pisut nagu rulookardin, mis laseb läbi päikesekiire, et valgustada pimedat tuba ja muuta tolm säravateks tähtedeks.
„Küll te olete ikka ebadiskreetne! Me vaevu tunneme teineteist, aga teie arvate, et ma paljastan teile oma kõige suurema saladuse?”
Guy ei vastanud. Leyli silmade rulookardin oli taas sulgunud ja toanurgakese pimedusse matnud. Ta pöördus mere poole ja puhus suust sigaretisuitsu, et pilved veel tumedamaks läheksid.
„See on rohkematki kui lihtsalt saladus, härra uudishimulik. See on needus. Ma olen halb ema. Mu kolm last peavad kannatama. Loodan ainult, et üks neist, võib-olla üks, pääseb sellest needusest.”
Leyli sulges silmad. Guy küsis edasi: „Kes teile selle needuse pani?”
Leyli suletud silmalaugude taga mürises kõu.
„Teie. Mina. Terve maailm. Selles loos ei ole keegi süütu.”
Vaevapäev
– 1 –
6.48
Pargas liugles hääletult bussi number 22 alla.
Leyli istus kaks rida bussijuhist tagapool, surus otsaesist vastu akent, silmitses meeletult suuri valge liiva püramiide lameda põhjaga laeva pardal eemale kandumas ja tema ettekujutuses varastati nüüd nende liivagi, nüüd, kui neilt on kõik ülejäänu juba riisutud, nüüd võetakse neilt rannadki, liivatera liivatera haaval.
Buss sõitis üle Arles’ist Bouci viiva kanali ja jätkas teekonda piki Maurice Thorezi avenüüd. Leyli mõtted kulgesid aeglaselt, pargase liikumise rütmis. Ta oli seda kanalit alati pidanud rebenevaks õmbluseks ja Port-de-Bouci linna tillukeseks maatükiks, mis aegamisi mere poole triivib. Praegu veel eraldab seda maismaast kahekümnemeetrine väin. Varsti aga juba ookean.
„Napakas mõte,” täheldas Leyli endamisi, kui buss mahasõidule pööras. Neljarajalise maantee number 568 katkematu autode voog eraldas Port-de-Bouci ülejäänud maailmast palju enam kui see viks ja viisakas metsaste kallastega kanal, mida mööda liuglesid üksikud aeglased pargased. Kell ei olnud veel seitsegi. Päev oli juba unest virgumas, aga esialgu paotas vaid ühtainsat unist silma. Bussiaknast tungisid sisse autolaternate kahvatud tulevihud, mis läbistasid aknal peegelduvat Leyli nägu. Vähemasti nägi Leyli sedapuhku, et ta on kaunis. Ta oli selle nimel vaeva näinud. Oli ärganud üle tunni aja eest, et põimida mitmevärvilisi pärle ükshaaval juustesse, nagu ta ema Marème oli teinud Ségous jõe kaldal suvekuudel, kui päike kõrvetas kõike, mis ette juhtus, aga Leyli pidi kõik need kuud sellest eemale hoidma.
Leyli tahtis võluv välja näha. See oli tähtis. Patrice, tähendab härra Pellegrin, ametnik, kelle hoole all oli tema toimik FOS-IMMOs, ei olnud Leyli vastu tundetu. Tema naeratuse vastu. Tema elurõõmu vastu. Tema fulbe päritolu vastu. Tema segaverd perekonna vastu.
Buss veeres piki Groupe Manouchiani tänavat, möödus Agache’i kvartalist.
Tema perekond … Leyli võttis päikeseprillid eest ja laotas fotod õrnalt põlvedele. Patrice Pellegrini võlumisel olid need pildid sama tähtis relv kui ta naiselik sarm. Leyli oli need hoolikalt välja valinud: piltidel olid Tidiane, Alpha, Bamby, korterivaated. Kas Patrice on abielus? Kas tal on lapsi? Kas teda saab mõjutada? Ja kui saab, kas tal on teiste üle mõjuvõimu?
Leyli hakkas pärale jõudma. Buss sõitis läbi kaubanduskeskuste linnajao, siksakitas meeletult suure Carrefouri, Quicki, Starbucksi vahel. Mõne kuu jooksul pärast tema viimatist kohtumist FOS-IMMOs oli kerkinud kümmekond uut äri. Kõik olid samalaadsed plekist kuubikud ja ometi sai neid juba esimesest pilgust eristada: Buffalo Grilli valged sarved, Jardilandi punakasoranž lilleõis, Red Corneri püramiidkatus. Kobarkino rauast ja klaasist fassaadilt silmitses Leylit Jack Sparrow’ks kehastunud Johnny Deppi hiiglaslik siluett. Peegelduselt jäi naisele hetkeks ekslik mulje, justnagu kandnuks Johnny samasuguseid pärlitega ehitud patse nagu temagi.
Kõik oli siin ühetaoline, kõik oli samasugune nagu mujal.
Buss laskus Caronte’i kanali poole, mis ühendab Vahemerd Berre’i järvega, ja pööras seejärel Urdy Milou tänavale, kus asus FOS-IMMO hoone. Leyli vaatles veel viimast korda oma peegeldust aknaklaasil. Vargsi virguvas päevavalguses hakkas ta fantoomkujutis klaaspeeglil kuhtuma. Patrice Pellegrini tuli veenda, et Leyli ei ole niisugune nagu need ilma hingeta paigad, mis on korraga kõikjal ja eikusagil, et tema nagu nemadki on ühtaegu siitsamast ja samal ajal ka sealt kaugelt.
Ta pidi Patrice’i veenma, et tema, Leyli, on ainulaadne, midagi keerulisemat siin polnudki. Ehkki mida enam ta järele mõtles, seda vähem oli ta kindel, et tolle FOS-IMMO tüübi eesnimi ikka on Patrice.
– 2 –
6.49
Bamby seisis François’ga silmitsi.
Red Corneri Šahrazadi toas olid peeglid osavalt paigutatud, et vaatenurki mitmekordistada, justnagu filminuks tüdrukut kümmekond kaamerat, mis projitseerisid ta kujutist seintele, lakke, tagantvaates, eest-vaates, altvaates.
François polnud kunagi näinud nii kaunist neiut.
Vähemalt mitte viimase 20 aasta jooksul. Mitte sestsaadik,