Buss oli jõudnud tolmusele kruusateele, mis tähendas nende lõpp-peatuse lähenemist. Tuttavas viie tee ristis pidas buss kinni ja lapsed ronisid välja. Tee servas nägid nad pikka, kõhna, lehvivate hallide lokkidega tuttavat kuju – vanaisa ootas neid. Kaaren kepsles vanaisale vastu teda kallistama. Vanaisa tõstis poisi üles ja keerutas teda naerdes ringi. „Vanaisa,” ütles Kaaren kohe tervituse järel, „kas me sel aastal võime koos Hõbedaga tiigi peal piraate mängida?”
Hõbe astus kõhklevalt ja äraootavalt mõned sammud tagapool. Kuigi ta oli vanaisa omajagu igatsenud, vajas ta temaga uuesti harjumiseks natuke aega. Pealegi ei meeldinud talle inimesi kallistada. Ta oli küll selgeks saanud liigutuse, kuidas käsi ümber teise inimese panna – kõigil ülejäänutel näis see tulevat justkui iseenesest –, ent seda nautima ei olnud ta veel õppinud.
Vanaisa vaatas teda korra arupidavalt, naeratas ja sirutas lihtsalt käe. „Anna mulle oma kott, Hõbe, ma võin seda kanda,” ütles ta. „Kas bussisõit läks hästi?” Hõbe naeratas kergendatult. „Normaalselt,” vastas ta. „Kuigi Kaaren pidi mind oma piraadijuttudega peaaegu depressiooni ajama.”
Nad läbisid kahekilomeetrise teejupi bussipeatusest maakoduni aegamisi jalutades ja vanaisa käekõrval kepsutava Kaarna lõputuid suveplaane kuulates. „Me ehitame tiigile silla,” teatas Kaaren otsustavalt. „Ja parve. Ja onni puu otsa. Ma tegin juba kodus joonised valmis!”
Hõbe teadis, et kuigi nad peavad iga päev töötama aiamaal ja kuulama vanaema lakkamatuid õpetussõnu, jääb neil ilmselt aega ka kõigiks Kaarna plaanideks ja ajapuudust ettekäändeks tuues ta vennaga mängimisest välja ei vingerda. Ilma telefoni, arvuti ja sõpradeta on ju päevad nii uskumatult pikad.
Väikse künka peal kitsukese rohtukasvanud autotee lõpus ootas neid pisike maamaja, mida kolmest küljest ümbritses mets. Hõbedale tundus alati, et maja on nagu linnumuna metsapesas. Maja ees kasvasid suured kased, mis suve algul poetasid kollakaid pikki urvaõiejuppe, suve teisel poolel aga sama karva lehti. Maja kõrval oli tiik, mida oli mõned aastad tagasi süvendatud. Tiigist toona välja tõstetud muda paistis siiani kaugemal kaldal tumeda kühmuna silma. Varasuvi oli selle katnud lopsaka nõgese- ja naadivaibaga.
Vanaema ootas neid kaskede alla kaetud lauaga, millel troonis värske rabarberikook. Pannkooke ta ehk tõesti ei teinud, kuid mõnusaid pehmeid hapupiimakooke siiski päris sageli. Ta haaras kohe Hõbeda oma raudsesse tervituskallistusse ning ütles: „Küll sa oled alles kasvanud, plika! Aga ikka nii kange.”
Vanaema kallistas ka Kaarnat ja sarjas, nagu alati, tema pikki juukseid. „Poisil peaksid olema lühikesed juuksed! Need on kindlasti teie ema linnakombed!”
Kaaren raputas naerdes oma lõuajooneni ulatuvaid sirgeid tumepruune juukseid, mis olid tema heleda naha ja siniste silmadega kummaliselt vastuolus. „Ema oleks need ammu lühikeseks lõiganud,” seletas ta vanaemale lahkelt. „Aga mina tahan musketäri soengut kasvatada!”
„Igatahes olete te mõlemad liiga kõhnad,” ütles vanaema Hõbeda ja Kaarna pikki vibalikke kehi arvustavalt vaadates, nii et Hõbedal tekkis tahtmine ennast konksu tõmmata või puu taha peitu ronida. „Selles osas vähemalt saan ma midagi teha! Maatoit kosutab ka kõige äbarikumad linnalapsed üles!”
Hõbeda meelest ei olnud nad Kaarnaga sugugi äbarikud, vaid parasjagu tugevad ja heas vormis. Olgu pealegi, kumbki neist ei olnud eriline trennilaps, kuid õues mängida ja rattaga sõita meeldis neile ka linnas. Ja Hõbeda meelest oligi igapäevane liikumine olulisem kui stressi tekitavad trennid ning spordivõistlused. Aga ta teadis, et vanaemale vastu vaielda ei ole mõtet. Tema jaoks olid ja jäid nad äbarikeks linnalasteks, keda tuli õpetada, kosutada ja kasvatada nii palju, kui suvenädalate jooksul võimalik oli. Kui nad vastu vaidleksid, peaks ta neid ainult veelgi halvemini kasvatatuteks.
Lapsed istusid sööma. Kaskede lõhn ja lindude laul, mis linnakäraga kohanenud kõrvadele harjumatus vaikuses valjult kõlas, tõi Hõbeda jaoks lõplikult kohale arusaama, et suvi on käes. Pääsu pole. Nüüd on nad kolmeks nädalaks vangis selles pisikeses maailmas, kus kõik on etteaimatav, üksluine ja igav.
Oleks ta vaid teadnud, kui rängalt ta eksis! Alanud suvel oli nende jaoks varuks kuhjaga ootamatusi, uskumatuid seiklusi ja salapära.
Ei saanud öelda, et elu Unustusemaailmas kuidagi väga kehv või raske oleks olnud. Toitu jagus – unustatud retsepte saabus meie maale iga päev. Ruumi jagus, sest unustatud paiku on lõputult. Ja seltskond oli tegelikult päris mitmekesine ja huvitav.
Ühesugused hoidsid loomulikult kokku. Me nimetasime unustatud olendite rühmi hõimudeks. See kõlas meie arvates uhkelt. Uhkusest unustatutel kummalisel kombel puudust ei tulnud.
Ühte hõimu kuulusid sarnase saatusega olendid. Näiteks oli meil „Hukatud ja mõrvatud valitsejate hõim” (sinna lisandus uusi tulijaid viimasel ajal kõvasti vähem, miskipärast inimesed ei koksanud enam oma valitsejaid nii sageli maha kui vanasti), „Unustatud kangelaste hõim” (neidki saabus üha harvem) ja „Inimtegevuse tagajärjel väljasurnud loomade hõim” (kiiresti kasvav).
Meie aga nimetasime ennast „Kadunud uskumuste unustatud metshaldjateks”.
Me tahtsime, et teised nimetaksid meid lühendatult Kadunud Haldjateks või, miks mitte, K.U.U.M.-adeks, aga nad kutsusid meid järjepidevalt kumsideks. Või kumpsideks. Paar korda kuulsin isegi, et meid nimetati tagaselja kummikuteks. See ei kõlanud ei aupaklikult ega lugupidavalt. Aga ega meil, lihtsatel muistenditegelastel, polnudki lihtne kangelaste ja kuningate kõrval suurt aukartust äratada.
Omavahel aga vandusime, et ükskord tõestame kõigile oma ülimust.
JUURED OLEKS VÕINUD PEENRASSE JÄTTA
Esimese öö uues kohas magas Hõbe alati halvasti. Teda segasid harjumatud helid: vanaisa norskamine, kärbeste sumin, imelikud krabinad lae peal. Kui ta lõpuks uinus, tundus talle, et vaid hetke pärast äratasid teda hommikuhääled. Vanaisa oli raadio mängima pannud, sealt loeti reipalt ette uudiseid, ja vanaema tegi köögis koos Kaarnaga hommikusööki.
„Hommikust, Hõbe!” hüüdis Kaaren rõõmsalt läbi köögi avatud ukse, samal ajal kausi kohal pöialdega mune katki vajutades. „Vanaema lubas mul ise omletti teha!”
„Küll sina ikka võid magada,” ütles vanaema Hõbedale. „Kaaren käis juba vanaisaga kanalast mune toomas. Maainimesed ärkavad ikka kuke ja koiduga. Lippa sina nüüd hommikujooksuks aeda ja too tilli ja sibulavarsi.”
Hõbe ronis roidunult voodist välja, pani vanaisa tööjope, mis ukse kõrval varnas rippus, endale öösärgi peale ja läks õue. Hommikuti hoidis vanaema alati välisukse pärani, mis tähendas, et tuppa pääsesid nii sääsed kui ka varasuvine jahedus. Kaste tegi Hõbeda paljad jalad märjaks ning rohulibled ja lehekesed kleepusid ebameeldivalt taldade ja säärte külge. Maal olid nad suviti enamasti paljajalu, kuigi esimestel päevadel vajasid tallad sellega veidi harjumist. Hõbe lipsas ümber majanurga ja peatus tiigi ääres, et jalgu loputada.
Tiigi juurde oli ehitatud väike lobudik sillake, kust vanaisa laupäeviti ämbriga saunavett võttis ja mille peal ta suviti võrkkorvis värskeid kartuleid mullast puhtaks lobistas. Hõbe istus silla otsale ning torkas varbad vette. Tiigi pind oli kaetud veetaimede ja vetikatega ning vees oli näha pisikesi kalu, konnakulleseid ja putukavastseid. Tiigi mudasel põhjal vingerdasid üksikud kaanid. Tiik oli nii otsast otsani elu täis, et näis Hõbedale omaette väikese pulbitseva ja salapärase maailmana, mille sees tundusid tema varbad ebaviisakate sissetungijatena.
Ta kummardus ettepoole ja vaatas oma peegeldust veepinnal. Tiigi-Hõbedal olid samasugused kartulikooreblondid õlgadeni sasijuuksed ning tedretähniline nina nagu temal, kuid veeväreluses paistsid tema silmad ja