Olles professor Eisenschlossi kabinetist väljunud, pidi Šmuel koridoris muigama, sest talle meenusid tudengipeod, kus ta oli ise alati kehastanud just Gustav Jom-Tov Eisenschlossi, kes nagu kellakägu kellast välja hüppab ning kes räägib õpetlikul toonil ja alati mitmuse esimeses isikus – ka oma naisega nende magamistoas.
Samal õhtul trükkis Šmuel Aš kirjutusmasinal kuulutuse, milles ta pakkus „ootamatute asjaolude tõttu“ odavalt müügiks väikest Philipsi raadiovastuvõtjat (bakeliidist), Hermes Baby kirjutusmasinat ja kasutatud grammofoni koos paarikümne heliplaadiga, millel oli klassikaline muusika, džäss ja šansoonid. Ta riputas kuulutuse Kaplani õppehoone keldris asuva kohviku kõrval paiknevale teadetetahvlile. Sedelite, kuulutuste ja plakatite rohkuse tõttu oli ta sunnitud enda oma paigutama nii, et see varjas täielikult ära ühe varasema väikese kuulutuse: sinakat paberilipikut kinni kattes jõudis Šmuel märgata sellel viit-kuut tekstirida, mis olid kirjutatud täpse ja ilusa naiseliku käekirjaga.
Pärast seda tormas ta vaat et ummisjalu, sakris jäärapea jõuliselt ettepoole sirutatud, just nagu üritaks see põgeneda jämeda kaela otsast, millest see välja kasvas, ülikoolilinnaku värava juures asuvasse bussipeatusesse. Kuid olles teinud neli-viiskümmend sammu ja jõudnud Henry Moore’i skulptuurini – pronksist valmistatud roheka koguka naisekujuni, kes istub koredast riidest mantlisse mähituna lahmakal kivil – pööras ta kannapealt ringi ja kiirustas tagasi Kaplani õppehoone kohvikusse viiva trepi lähedal asunud teadetetahvli juurde. Lühikesed jämedad sõrmed tõstsid kärmelt üles enda kirjutatud kuulutuse, et silmad võiksid lugeda ja siis veel kord üle lugeda read, mille ta kõigest paar minutit varem ise nende eest kinni oli katnud:
Otsitakse seltsilist
Vallalisele vestlushimulisele ja ajaloohuvilisele humanitaarteaduste üliõpilasele pakutakse priid ülalpidamist ning tagasihoidlikku igakuist sissetulekut tasuks selle eest, et ta veedab igal õhtul viis tundi seitsmekümneaastase kultuurse ja kõrgelt haritud invaliidist mehe seltsis. Mees suudab ise endaga toime tulla ning otsib esmajoones seltsilist, ja mitte abilist. Teid oodatakse tutvumisvestlusele pühapäevast neljapäevani kell 16–18 aadressil Rabi Elbazi tänav 17, Šaʽare Hesed (küsige Ataljat). Teatud eriliste asjaolude tõttu peab valituks osutunud kandidaat andma enne tööle asumist kirjalikult lubaduse hoida konfidentsiaalsust.
4
Rabi Elbazi tänav Šaʽare Hesedi linnajao nõlval laskus Risti oru suunas. Maja number 17 asus tänava lõpus, kohas, kus toona lõppes nii linnaosa kui ka linn ja algasid kive täis pikitud põllud, mis ulatusid kuni Šeih Badri nimelise araabia külani välja. Kohe pärast viimast maja läks auklik sillutatud tee üle kiviseks rajaks, mis lookles kõheldes oru poole, vongeldes siia-sinna, nagu kahetsedes oma jätkumist tühermaa suunas ning üritades ümber pöörata ja naasta asustatud paikadesse. Vihmasadu oli vahepeal lõppenud. Läänepoolsete küngaste kohal lasus juba videvikukuma pehme ja kutsuv valgus nagu sosin. Eemal, vastasküngaste kaljustel külgedel paistis väike lambakari; tumedas rüüs karjus istus vihmahoogude vahel sirgeselgselt pilvises õhtuvalguses ja silmitses lagedalt künkanõlvalt liikumatuna Jeruusalemma lääneservas asuvaid viimaseid maju.
Maja ise meenutas Šmuel Ašile pigem poolkeldrit, olles tänavapinnast madalam ning peaaegu akendeni künkanõlva tihkesse pinda vajunud. Tee poolt vaadates sarnanes see jässakale laiade õlgade ja tumeda kaabuga mehele, kes neljakäpukile laskununa midagi pori seest otsib.
Kahepoolse roostes raudvärava hinged olid juba ammu kõveraks paindunud ning värav ise oli oma raskuse all maasse vajunud, just nagu oleks see endale juured alla ajanud. Nii seisis see paokil, ei lahti ega kinni. Ava väravapoolte vahel oli täpselt nii lai, et sealt sai end teisele poole läbi pressida, ilma et õlad kriimustada saaks. Värava kohal kaardus roostetanud silt, mille ülemisse otsa oli graveeritud Taaveti täht ning millele olid kandiliste tähtedega löödud sõnad:
Siionile tuleb lunastaja
Jeruusalemm saab uuesti üles ehitatud
5674
Värava juurest viisid kuus kulunud ja mõranenud ning eri suurusega kivist trepiastet Šmueli alla väikesesse hoovi, mis lummas teda esimesest pilgust alates ja tekitas torkiva igatsuse paiga järele, mida ta kuidagi meenutada ei suutnud. Tema peast vilksatas läbi mälestuse ähmane vari, mingisuguste teiste, ammusest ajast pärit hoovide varjatud peegeldus, millest polnud teada, millal ja kus ta oli neid näinud, kuid millest ta häguselt teadis, et need ei olnud sellised talvised hoovid nagu see siin, vaid vastupidi, hoovid, mis olid täis suve ja valgust. See mälestus tekitas temas üürikese, kurbuse ja naudingu vahepeale jääva tunde: nagu üksainus ööpimeduses kostev tšellonoot.
Hoovi ümbritses igast küljest inimesekõrgune kivimüür ning maapind oli sillutatud kiviplaatidega, mille halliga soonistatud punakad palged olid aastad siledaks kulutanud ning läikima löönud. Siin-seal veikles valgusevine. Hoovile pakkusid varju vana viigipuu ja viinapuulehtla. Nende oksad olid jämedad ja üksteisega niivõrd läbi põimunud, et isegi praegu, mil neil lehti polnud, õnnestus vaid käputäiel kuldselt väreleval valguslaigul sellest sõrestikust läbi tungida ja sillutisele langeda. Nagu polnukski see kivine hoov, vaid hoopis peidetud bassein, mille pind kergelt viras.
Müüri ääri, majaesist ja aknalaudu ehtisid punaste, valgete, roosade ja lillade pelargoonide väikesed õieleegid. Need kasvasid välja roostetanud pottidest ja vanadest kasutuks muutunud kannudest, priimuste avadest, ämbritest, kaussidest, plekkpurkidest ja mõranenud tualetipotist. Kõik need olid täidetud mullaga ning saanud lillepottideks. Akende ees oli rauast võre ning rohelised metallist aknaluugid. Maja seinad olid Jeruusalemma kividest, mis olid keeranud vaataja poole oma metsiku, tahumata külje. Maja ja hoovimüüride taga laiusid tiheda eesriidena küpressid, mille värv selles õhtuvalguses meenutas pigem musta kui rohelist.
Kõige üle laotus külma talveõhtu vaikus. See ei olnud sedasorti klaar vaikus, mis sind lähemale ja endaga ühinema kutsub, vaid ükskõikne, igivana vaikus, mis keerab sulle selja.
Maja katus oli kaetud kividega. Fassaadi keskosas eendus sellest väike ärkel, kolmnurkne moodustis, mis meenutas Šmuelile natuke telki. Ka see oli kaetud kulunud kividega. Ja korraga tahtis ta kohutavalt tulla ja seal selles katusekambris elada, end seal pudeli punase veini, ahju, talveteki, grammofoni ja mõnede heliplaatide seltsis raamatuvirna kõrvale kerra tõmmata ja jäädagi sinna, selle asemel et minna loengutesse, aruteluõhtutele või armuasju ajama. Jääda ja mitte kunagi sealt lahkuda, vähemalt senikaua, kuni talv veel kestab.
Maja esikülge kattis kogu ulatuses kannatuslill, mis klammerdus oma karmide väätidega kivide krobelisele pinnale. Šmuel kõndis üle hoovi, peatudes hetkeks, et paitada silmadega sillutisel värelevaid valguslaike ja punakaid kive katvat hallide soonte võrgustikku. Siis seisis ta roheliseks värvitud raudse tiibukse ees, millel ilutses koputi, mis kujutas endast pimeda lõvi pead. Lõvi lõugade vahel oli suur rauast rõngas. Parempoolse uksetiiva keskel seisis reljeefsete tähtedega:
Jehojahin Abravaneli maja, J. hoidku teda ja kaitsku teda, et ta võiks kuulutada, et Issand on õiglane.
Selle alla oli kahe peenikese kleeplindiribaga kinnitatud väike asjalik paberitükk, millel oli sama käekirjaga, mida Šmuel juba Kaplani õppehoone teadetetahvlil nähtud kuulutusest tundis – täpse ja ilusa naiseliku käekirjaga – kirjutatud järgmised sõnad nii, et nimede vahel oli üksnes tühik ja mitte „ja“:
5
„Astuge palun otse edasi. Seejärel pöörake paremale ja liikuge palun valguse suunas. Siis jõuate