„Claire, kas ma võin teid homme keskpäeval peale võtta ja Lake Avaloni äärde viia? Ma võtan lõunasöögi kaasa. Ajame juttu ja ma räägin kõigest. Juhtumist, inimestest – loomulikult teie palgast. Kui te just ei eelista hetkel avalikke kohti vältida.“
„Ma ei kavatse oma laua alla pugeda. Pealegi polnud need kuulid kindlasti mulle mõeldud. Tõesti, mul ei ole vaenlasi … mitte selliseid, kes midagi niisugust teeksid.“
Alles eile oleks Claire öelnud, et see mees on tema vaenlane, sest ta oli üritanud tema tunnistust tükkideks lammutada. Ta ei tohiks meest praegugi usaldada. Claire ei kavatsenud mingil juhul Edela-Floridasse minna, et jumal teab kui kaua osariigi kirdeosas tööd teha. Sama hästi oleks ta võinud Alaskasse minna – sellestki teadis ta sama palju. Ja see pidi kogu osariigile mõju avaldama? See mees on sõnaosav, oskab inimesi veenda, aga mitte teda.
„Ma ei taha tegelikult võimalikke mõrvareid profileerida,“ ütles Claire mehele. „See võib olla keeruline ja ohtlik. Seda te ju tahate, eks ole, kui väidetavalt on tegemist mõrvaga? Lifeboat Sorento vastu püüdsin ma ainult tõestada, et Sol Sorento on elus. Ma ei avastanud midagi, mis oleks viidanud sellele, et sõbrad ja sugulased tahtsid tema surma või oleksid mõrva sooritanud.“
Nick pani mõlemad jalad põrandale, toetas küünarnukid põlvedele, kummardus lähemale ja naelutas oma hõbedase pilgu naisele. „Mõelge sellest siis nii. Ma ei palu teil profileerida mitte mõrvarit, vaid ohvrit. Selle naise tütar poleks kindlasti emale viga teinud. Lahkunut vaevasid paanikahood, ta kasutas tugevaid ravimeid, nii et ta võis kogemata või meelega üledoosi võtta. Tegemist oleks sellega, mida te nimetate kohtupsühholoogiliseks lahanguks. Ma tahan teid sellele tööle. Ja siis vaatame edasi.“
Ma tahan teid … Ja siis vaatame edasi … Ja lahkunut vaevasid paanikahood … tugevad ravimid … Claire sulges korraks silmad. Tal oli sellest vaesest naisest ja tema tütrest kahju. Ja ta ei tahtnud seda tunnistada, aga teda liigutas Nicki kirg selle juhtumi vastu.
Claire hämmastas ja ehmatas end sõnadega: „Helistage ette. Aga miks me ei võiks teie kontoris kohtuda?“
„See on ex officio, ei kuulu firma asjade hulka. See on teatud mõttes heategevus, mida ma toetan, tagasihoidlik firma nimega South Shores, mis tegeleb ainult teatud enesetapp versus mõrv juhtumitega.“
Nüüd pidas Claire end hulluks, et mehega sellest üldse rääkis. Aga samal ajal oli ta uudishimulik ja tundis tohutut kiusatust – seda ei tekitanud muidugi mitte mehe karisma –, vaid saladused, mida mees oli seni paljastanud.
„Ma helistan homme hommikul,“ lubas Nick püsti tõustes. „Leidsin numbri teie kodulehelt.“ Ta tõstis käe ja astus välja, ilmselt püüdis ta lahkuda, enne kui Claire oleks jõudnud jälle ümber mõelda.
Vähemalt oli ta andnud nõusoleku ainult mees ära kuulata. Liiga hilja taipas Claire, et oli pihku surunud paberit, millesse bukett oli lillepoes pakitud. Ta kortsutas paberi nii väikeseks kokku, et torkas endale roosiokkaga pöidlasse. Ta ei tohtinud tõesti rohkem verd kaotada, mitte ühtki tilka. Ja kas see oli märk?
Ta pidi tunnistama, et klientide valimisega ei olnud tal viimasel ajal vedanud. Nick Markwood vastas kirjeldusele, mida Claire’i ema, kellel oli alati nina raamatus, oli kasutanud romantilise poeedi lord Byroni kohta: hull, paha ja ohtlik tutvus.
„Darcy, aitäh, et meid Lexiga koju tõid, aga sa ei pea siia jääma,“ ütles Claire nooremale õele pärastlõunal, kui nad haiglast koju jõudsid. „Sa oled oma kohustused juba enam kui täitnud.“
„See pole kohustus, suur õde. Armastus. Armastus on võti, nagu selles laulus, mida lapsed kogu aeg ketravad. Ma vannun, ma hakkan karjuma, kui ma seda veel ühe korra kuulen.“
Nad embasid – see tähendas, Claire embas teda ühe käega ja Darcy kallistas teda õrnalt, enne kui nad köögilaua ääres istet võtsid. Darcy oli ta koos Lexi ja enda nelja-aastase Jillyga koju sõidutanud. Lexi oli kogu sõidu aja tagumisel istmel Claire’i kaisus olnud ja hoolimata haavatud käest oli tal õnnestunud tütart ohtralt kallistada.
Oli laupäev ja Darcy abikaasa Steve oli nende kuueaastase poja Drew’ga kodus. Tüdrukud olid Claire’i elutoas ja mängitasid aina uuesti Disney multifilmi „Lumekuninganna“ laulu „Olgu nii“.
Lumekuninganna, mõtles Claire, nii ta end tundiski. Nagu oleks haavatud käsi keha külge jäätunud, nagu oleksid tema kolmkümmend kaks eluaastat jääs ja pausil. Nagu oleksid tema tunded Jace’i vastu jääs. Ta väristas end, meenutades, kui kohutav see oli, kui ta ärkvel lamas ja tundis, kuidas ta paariks minutiks kangestus, suutmata end liigutada, abitu …
„Aga seda ma ütlen,“ jätkas Darcy, „et sa oled ikka peast täitsa segi, kui sa üldse kuulad seda Supermanist advokaati, terasmeest, kes suudab ühe hüppega ühe kõrghoone katuselt teisele hüpata. Sa pead puhkama, mitte mingi uue töö pärast mööda osariiki ringi kappama.“
„Ma ei öelnud, et kavatsen selle töö vastu võtta. Ma andsin nõusoleku ainult rääkida, Lake Avaloni matkarajal. Sa tead, et uue töö eest saadud raha kuluks ära ja ma pean Clear Pathile tuntust ja mainet looma. Mul on selle firmaga suured plaanid, ma ei kavatse jääda ainsaks diplomeeritud pettuste uurijaks, ma kavatsen endale ka alluvad leida.“
Darcy pööritas silmi. Ta oli seda kõike varemgi kuulnud. „Veel üks hoiatus,“ ütles ta ja rüüpas kanget teed, mille ta oli neile teinud. „Ma ütlen sulle, Nick Markwood on naistemees. Ta ei ole abielus, figureerib kogu aeg seltskonnakroonikas, alati erinevate kaunitaridega. Eelmisel nädalal oli see mingi „Tatsa soos“ tantsuõhtu Evergladesi väärtustamise heaks. Ma ei mäleta, kas see oli ajalehes või selles uhkes ajakirjas Naples Illustrated.“
„Evergladesi väärtustamine? No näed? Paljud heategevusüritused on õilsa eesmärgi nimel. Pealegi peab ta ju pildil olema, et firmale raha sisse tuua. Aga … mis on? Ära vahi mind niimoodi. Sa arvad, et ta see tööpakkumine on lihtsalt külgelöömiseks? Vaevalt küll liigun ma tema ringkonnas. Üks tema sõber on hädas, ja talle avaldas muljet, kuidas ma Sorento küsitlustega hakkama sain, muud ei midagi.“
Claire’i hämmastas ennastki, et ta Nicki kaitses. Ta ei kavatsenud Darcyle mitte mingil juhul tunnistada, et see töö ei olnudki Nicki advokaadibüroo, vaid mingi salajase heategevusorganisatsiooni jaoks. Kas Nicki pühendumine sellistele eesmärkidele ei tõestanud, et ta on tegelikult hea inimene? Aga Claire oli liiga väsinud, et praegu vaidlema hakata.
„Hea küll, hea küll,“ ütles Darcy solvunud ilmel. Ta tõmbas sõrmedega läbi lühikeste juuste.
Kui Darcy emotsionaalseks muutus, oli Claire alati arvanud, et tema tedretähed muutuvad silmatorkavamaks. Õe juuksed ei olnud kunagi olnud nii punased nagu Claire’i omad ja tema silmad olid sinised, aga igaüks sai aru, et nad on õed.
„Kuule,“ ütles Claire, „ma tean, et ma ei maksa sulle lapsehoidmise eest peaaegu mitte midagi, aga ma tahan sind veel kord tänada kõige eest, mis sa oled minu ja kuninganna Alexandra heaks teinud.“ Ta osutas peaga elutoa poole. „Sa oled talle teine ema ja Jilly on nagu õde. Vanem õde peaks noorema eest hoolitsema, aga sina oled alati see tasakaalukas olnud.“
„Noh, meie isa oli joodikust rändkaupmees ja ema peaaegu ei reageerinudki meile, eks me pidime kokku hoidma.“
„Asi pole ainult selles.“
Darcy huuled kõverdusid naeratuseks ja ta krimpsutas nina. See oli nende kurva lapsepõlve üle naljaheitmise komme, ehkki Claire oli alati tahtnud seda analüüsida. Darcy oli Florida osariigi kolledžist alghariduse alal kraadi saanud, Claire oli samas koolis lingvistikat ja psühholoogiat õppinud.
„Ma tahan öelda,“ jätkas Darcy, „võib-olla peaksid mulle lihtsalt psühhoanalüüsi tegema ja asja kaelast ära