Ta mõtles veel: „Pole olemas kohta, kuhu leina eest põgeneda. Milleks üritada?“
Kunagi oli aeg, mil ta oli olnud nii rahulolev, eriti hommikuti ärgates. Tal oli kummaline ja naljakas anne – muusika tema peas. Ta kuulis oma mõtetes igal hommikul esimese asjana laulu, mis oli nii selge, nagu mängiks raadio. Alati erinev. Kuigi Mel ei osanud pilli mängida ega pidanud viisi, ärkas ta igal hommikul viisijuppi ümisedes. Ärganud tema viisist mööda ümisemise peale, oli Markil olnud kombeks end küünarnukile ajada, muiates ta kohale kummarduda ja oodata, kuni Mel silmad lahti lõi. Ta oli küsinud: „Mis laul täna on?“
„Begin the Beguine,“ oli Mel vastanud. Või: „Deep Purple.“ Ja Mark oli naernud ja naernud.
Muusika Meli peas kadus koos Marki surmaga.
Ta tõusis istukile, pleedid ümber mähitud, ning hommikuvalgus rõhutas teda ümbritsevat räpast majakest. Linnulaul ajas ta jalule ja majakese uksele. Ta avas selle ja tervitas hommikut, mis oli ere ja selge. Ta astus verandale, ikka veel pleedidesse mässituna, ja vaatas üles – männid, kuused ja kollased männid olid päevavalges nii kõrged, sirgudes majakese kohal viiekümne kuni kuuekümne jala kõrgusele, mõned märkimisväärselt pikemadki. Puud tilkusid ikka veel vihmast, mis oli need puhtaks pesnud. Rohelised männikäbid rippusid okstel – käbid, mis olid nii suured, et kui mõni roheline oleks pähe kukkunud, põhjustaks see peapõrutuse. Nende all oli tihe ja lopsakas roheline sõnajalg – Mel luges kokku neli erinevat, laiaharulistest lotendavatest lehvikutest sellisteni, mis olid õrnad kui pits. Kõik nägi välja värske ja tervislik. Linnud laulsid ja tantsisid oksalt oksale ja Mel vaatas nii sinisesse taevasse, millist ta polnud Los Angeleses kümne aasta jooksul näinud. Kohev valge pilv heljus sihitult ülal ja kotkas, tiivad laiali sirutatud, sööstis üle ta pea ja kadus puude taha.
Mel hingas sügavalt sisse karget kevadhommiku lõhna. Ah, mõtles ta. Tõesti kahju, et majast, linnast ja vana arsti aitamisest midagi välja ei tulnud, sest maa oli siin imeline. Rikkumatu. Virgutav.
Ta kuulis raksatust ja tõmbas kulmu kortsu. Veranda vajunud ots kukkus hoiatamata kokku, moodustades suure kalde, paisates Meli pikali ja plärts! Otse sügavasse, märga, mudasesse auku. Seal ta lamas, räpane, märg, jääkülm burrito pleedi sees. „Pask,“ ütles ta ja rullis end tekkide seest välja, et roomata tagasi verandale, mis ühest otsast ikka veel oma kohal oli. Ja majja.
Ta pakkis kohvri. See oli läbi.
Vähemalt olid teed nüüd läbitavad ning päevavalguses polnud ohtu, et ta tabab pehmet teeserva ja vajub mutta. Ta jõudis järeldusele, et ei jõua kohvi joomata siiski kaugele, ja suundus tagasi linna poole, kuigi vaist käskis tal elu eest põgeneda ja kohvi kusagilt tee pealt osta. Ta ei arvanud, et baar nii vara hommikul lahti on, ent tal polnud palju valikuid. Ta oli ilmselt piisavalt meeleheitel, et taguda vana tohtri uksele ja anuda tassi kohvi, kuigi mehe grimassi nägemine polnud just kutsuv mõte. Ent arsti maja paistis olevat tihedamalt kinni kui puuk. Jacki pool ega üle tee asuvas poes ei paistnud mingit elumärki, aga totaalse kofeiinisõltlasena katsus ta baariust ja see paiskus lahti.
Kaminas põles tuli. Ruum, kuigi valgem kui eelmisel õhtul, oli täpselt sama kutsuv. See oli suur ja mugav – isegi seintel olevaid loomatrofeesid arvestades. Seejärel ehmatas teda aga tohutu suur kiilakas mees, kõrvarõngas ühes kõrvas sätendamas, kes tuli tagant, et baarileti taha seista. Tal oli seljas must T-särk, mis oli massiivse rindkere ümber pingul, ühe liibuva varruka ääre alt piilus suure sinise tätoveeringu alumine ots. Kui Mel poleks ahminud õhku tema suuruse tõttu, oleks ta võinud seda teha mehe ebameeldiva näoilme pärast. Mehe tumedad puhmas kulmud olid kokku kasvanud ja ta toetus mõlema käega letile. „Kas saan aidata?“ küsis ta.
„Ee… kohvi?“ küsis Mel.
Mees keeras end ringi, et kruus haarata. Ta pani selle letile ja valas kannust. Mel kaalus, kas haarata kruus ja pageda lauda, ent talle ei meeldinud mehe ilme, ta ei tahtnud teda solvata ja läks seega baarileti juurde ning istus toolile, kus kohvi ootas. „Tänan,“ ütles ta vaikselt.
Mees vaid noogutas ja taganes pisut, toetudes oma selja taga olevale kapile, hiiglaslikud käed rinnale ristatud. Mees meenutas Melile ööklubi väljaviskajat või ihukaitsjat. Jesse Ventura hoiakuga.
Mel võttis lonksu täidlast, kuuma jooki. Tema lugupidamine plahvatusliku kohvitassi vastu ületas kõik mugavused elus ja ta sõnas: „Ah. Suurepärane.“ Suurelt mehelt ei tulnud ainsatki kommentaari. Pole viga, mõtles Mel. Tal polnud nagunii jututuju.
Möödus veel mõni minut kummalises seltsivas vaikuses, kui baari kõrvaluks avanes ja sisse astus Jack, küttepuud käsivarrel kuhjas. Kui Jack Meli nägi, naeratas ta, näidates kena komplekti ühtlaseid valgeid hambaid. Puude raskuse tõttu oli ta biitseps sinise teksasärgi all pingul, õlgade laius rõhutas kitsast vööjoont. Avatud kaelusest paistis pisut helepruune rinnakarvu ja äsja raseeritud nägu pani Meli taipama, et eelmisel õhtul oli Jacki põski ja lõuga varjutanud päevane habemetüügas.
„Kas sa näe,“ ütles ta. „Tere hommikust!“ Ta viis küttepuud kolde juurde ja kui ta nende maha panemiseks kummardas, märkas Mel paratamatult laia lihaselist selga ja täiuslikku mehetagumikku. Siitkandimehed saavad ilmselt üsna head trenni ainuüksi maaelu karmide päevadega.
Suur kiilakas mees tõstis kannu, et Meli kruus täis valada, kui Jack ütles: „Ma teen ise, Jutlustaja.“
Jack astus baarileti taha ja Jutlustaja läks kööki. Jack täitis Meli kruusi.
„Jutlustaja?“ küsis Mel peaaegu sosinal.
„Tema nimi on tegelikult John Middleton, aga selle hüüdnime sai ta juba ammu. Kui sa hõikaksid Johni, siis ta ei keeraks end isegi ringi.“
„Miks teda nii kutsutakse?“ küsis Mel.
„Ah, ta on üsna korralik. Ei vannu peaaegu kunagi, pole teda iial purjuspäi näinud ja ta ei tülita naisi.“
„Ta näeb pisut hirmutav välja,“ ütles Mel ikka veel tasase häälega.
„Ei. Ta on kiisuke,“ sõnas Jack. „Kuidas su öö möödus?“
„Talutavalt,“ vastas Mel õlgu kehitades. „Ma ei uskunud, et oleksin olnud suuteline tassi kohvita teele asuma.“
„Sa oled ilmselt valmis Hope’i maha lööma. Ta polnud sulle isegi kohvi muretsenud?“
„Ma kardan, et mitte.“
„Seda on kahju kuulda, preili Monroe. Sa oleksid pidanud parema vastuvõtu osaliseks saama. Ma ei pane sulle pahaks, et sa sellest kohast halvimat mõtled. Kuidas oleks munadega?“ Ta osutas üle õla. „Ta on hea kokk.“
„Ma ei ütle neist ära,“ vastas Mel. Ta tajus seda kummalist tunnet, mida tekitas naeratus huulil. „Ja ütle mulle Mel.“
„Lühend Melindast,“ ütles Jack.
Jack hõikas läbi ukse kööki. „Jutlustaja. Kuidas oleks hommikusöögiga daamile?“ Tagasi baari juurde tulles ütles ta: „Vähim, mida me teha saame, on saata sind minema korraliku einega – kui sind pole võimalik veenda paariks päevaks jääma.“
„Andesta,“ ütles Mel. „See maja. See on elamiskõlbmatu. Proua McCrea rääkis midagi kellegi kohta, kes oli pidanud seda koristama – aga ta joob? Sellest sain vist õigesti aru.“
„See on Cheryl. Tal on kahjuks sedalaadi väike probleem. Hope oleks pidanud kellegi teise kutsuma. Paljud naised siin kandis oleksid nõus pisut tööd tegema.“
„Nojah, nüüd pole sel enam tähtsust,“ ütles Mel uuesti kohvi rüübates. „Jack, see on parim kohv, mida ma kunagi saanud olen. See on tõsi või siis on mul paar kehva päeva olnud ja mulle avaldavad vaevata muljet ihulikud mugavused.“
„Ei, see on tõesti nii hea.“ Jack tõmbas kulmu kortsu