Täielikult sinu. Erin Nicholas

mõelda, kuidas kõik ta sõbrad praegu haiglas on.

      Zach peatus pika mehe kõrval, too istus, selg vastu varingu üle elanud puust boksi. Ta võis olla umbes kuuekümneaastane ja tal oli pikk valge habe, mis oli ilmselgelt ehtne. Ta surus ühe käega vastu teist ja oli väga kahvatu.

      Zach lasi Kiera käe lahti ja kükitas mehe kõrvale. „Härra? Mina olen Zach. Ma olen parameedik. Saan ma teid aidata?“

      Mees vaatas üles, kuid tal tundus olevat keeruline keskenduda. „Mu käsi.“

      „Kas te saite millegagi pihta või kukkusite?“ küsis Zach, avas koti ja võttis välja vererõhuaparaadi.

      Kiera seisis kõrval, käed keha kallistamas, ja vaatas. Ilma Zachita enda kõrval oli tal natuke külm, kuid selle-eest andis soojust see, et sai vaadata, kuidas Zach parameedikutööd tegi. Mehe hääl oli madal ning ta hoidis seda mehe vigastusi üle vaadates rahustava ja rahulikuna

      Mees ei vastanud. Ta vaatas üksisilmi üle Zachi õla.

      „Härra? Öelge mulle, palun, mis päev täna on?“

      „Rünnak tuli ootamatult,“ pomises mees. „Me ei olnud selleks valmis.“

      „Härra, kas saate te mulle otsa vaadata?“

      Mees kandis lontis mütsi, mis kattis enamiku peast, ja Kiera taipas, et võimalikku peavigastust olnuks mütsi all raske uurida. Zach sirutas käe, et seda eemaldada, kui mees põrkas kõrvale.

      „Sa ei tohi puutuda Relmandi võlurit.“

      Relmand. Üks Leokini liitlastest. Kiera muigas. Neist kahest võis Zach olla küll ravitseja, kes kõike teadis; aga sellel mehel oli kõigepealt vaja ühte arvutimängufänni. „Teie Kõrgeausus, mul on teade kuningalt.“

      Zach keeras end tema poole nii kiiresti, et kukkus peaaegu pikali. Kiera ignoreeris teda, tahtmata naeratada või, mis veel hullem – end idioodina tunda, kui ta võluri jalgade juurde põlvitas ja tema poole pöördus.

      Mees pööras oma tähelepanu nüüd Kierale ja midagi ta näos muutus. Rusutud ja tardunud mees muutus hetkega tõsiseks. „Sa oled Leokinist?“

      „Olen küll,“ ütles ta noogutusega. „Ka meid tabas see ootamatult. Aga meie kuningas võitleb kuningriigi kaitsmiseks kõrvuti teie omaga ja need mehed siin värvati selleks, et tegelda langenutega.“

      Ta tundis, kuidas Zach teda jõllitas. Ta sai aru, et osalt oli see tema häälde tulnud laulva tooni pärast ning tõenäoliselt ka sellest, et ta vastas mehele pilguga, nagu oleks see, mida ta ütles, tõeline ja… mitte pöörane.

      „Kuningas saatis need mehed?“ küsis vanem mees.

      „Nii see on,“ kinnitas Kiera talle.

      Mees vaatas Zachi. „Nad ei näe väga sedamoodi välja.“

      Kiera naeratas korraks, kuid tõmbus uuesti tõsiseks, kui mees uuesti tema poole vaatas. „Härra, mina…“ alustas ta.

      Kuid siis ütles Zach: „Et vaenlane meid ei tabaks ning enda tarbeks ei kasutaks, on meie võimed hästi varjatud.“

      Oh mu jumal. Kiera pidi kõvasti vaeva nägema, et mitte jääda, suu ammuli, vahtima. Ta kavatses kaasa mängida? Kehastada karakterit? Tõsiselt? Miks? Kuidas sai mees talle nüüd mitte meeldida? Emotsionaalne trauma või mitte, hädas oli ta vist küll.

      Kui vanem mees kinnituse otsimiseks talle otsa vaatas, oli Kiera – väljastpoolt vähemalt – taas täiesti tasakaalukas. Zach kasutas võimalust, kui mees oli pea ära pööranud, ning kontrollis tema kukalt, aga Kiera teadis, et Zach pidi nägema ka osa, mis ikka veel kaetud oli.

      „Härra, kas te ütleksite mulle, mis päev täna on?“ küsis Zach veel ühe korra.

      „On suure lahingu kolmas päev,“ öeldi talle. „Käime päeva kaheksandat tundi.“

      Heakene küll, oli festivali kolmas päev ja umbes kaheksa tundi oli möödunud hommikusest uste avamisest. Kiera noogutas Zachile kiirelt.

      Tõtt-öelda raputas Zach pead. Kas ta pidas teda veidrikuks? Vahet ei olnud. Kõige olulisem oli vigastatud mees. Tegelikult oli nii, et mida veidramaks Zach teda pidas, seda vähema tõenäosusega mees temaga flirtis ja meelitas. Ning see oli hea. Sest kuumad kutid, kes ei teadnud midagi Leokinist või võluritest või muudest taolistest asjadest, mida Kiera imetles, ei saanud ealeski kuuluda tema võimalike kohtingukaaslaste nimekirja.

      „Teil on vaja puhata, “ ütles ta vanemale mehele. Kiera liikus lähemale ning pani käe ta õlale. Mees lasi tal ennast selili panna ja seda tehes libistas Kiera mütsi ta peast ning asetas selle kõhule. „Tal on olemas kõik, mida sa vajad,“ ütles ta Zachile osutades. Ning lisas: „Teie tervis on tema kätes. Nii nagu kuningas on käskinud.“

      Kiera kohtas Zachi hämmelduses pilku. Ning pilgutas talle silma.

      Miks sa talle silma pilgutasid?

      Mehe suu venis naeratuseks ja ta silmad pildusid sädemeid.

      Ah siis sellepärast.

      Järsku oli Kiera jalul ja taganes. Zach kortsutas kulmu. Ta ei tohtinud lahkuda. Zach hakkas tõusma, kuid mees valis just selle hetke, ütlemaks: „Leokiinlased on ilus rahvas.“