Njah, see oli nutikas. Ta taganes, kuni põrkas seljaga vastu riiuleid.
Mees lülitas sisse telefoni taskulambi ja suunas valguse üle ukse, kui ta lukku uuris. „Aga see õpetaja, kellega te koridoris rääkisite? See blond must lesk?“
Must lesk. Suurepärane. Ta oli juba unustanud, et kutsus Margareti psühholoogi ees mustaks leseks. Ta võib ainult ette kujutada, mis tillukesi infokillukesi mees sellest vestlusest tema kohta on kogunud.
Ta tõrjus selle mõtte, kui taipas, et isegi Margaret on juba ära läinud. Ta jäi täna kauemaks ainult individuaalse õppekava koosoleku pärast. Aga mehel ei ole vaja seda teada. „Mmm… ta võib kusagil olla, ma arvan.“
Mees pöördus Sami poole. Ja hämaras valguses nägi Sam, kuidas ta silmad tõmbusid vidukile. Kuidas ta uuris naist, nagu oleks see laborirott, täpselt nagu kõik teised psühholoogid olid teda uurinud.
Ärevus ja hirm andsid maad vihale. Vihale, mis lisas talle jõudu. Vaata nii palju, kui tahad, hingeuuristaja. Ma ei karda sind.
Mees langetas pilgu, ohkas ja vajus põrandale, selg vastu terasust, pikad jalad ette sirutatud. Sam jäi sinna, kus ta oli, kuid seisnud pärast paariminutilist vaikust ühel jalal, et võtta raskus haiget saanud varbalt, andis ta lõpuks alla ja laskus samuti põrandale. Toetanud selja vastu riiuleid, tõmbas jalad konksu ja pani käsivarred põlvedele, jälgides hoolega mehe vähimatki liigutust, nii igaks juhuks.
„Ma lülitan tule välja, et akut säästa,“ ütles mees.
Sam ei vastanud. Ruumis oli pime. Sami pulss kiirenes jälle, kui ta ootas, et silmad harjuksid pimedusega. Ent isegi siis ei suutnud ta eristada muud kui ukse alt paistvat imepeenikest valguskiirt. Ja pimedas tunnetas ta eriti teravalt kitsast, kokkusurutud ruumi, McClane’i lähedust, ruumis kerkivat kuumust.
McClane ohkas. „Kuna me oleme kord juba siia jumal teab kui kauaks luku taha jäänud, võiksite mulle rääkida ajatäiteks sellest, kes teie peale viha kannab.“
Võttes arvesse neid huligaansusi, mida Sam oli viimasel ajal pidanud taluma, tuleks sellest üks pagana pikk nimekiri. Mida ta ei kavatse hingeuuristajaga jagada. „Ma ei tea.“
„Teil ei ole aimugi?“
„Ei, doktor McClane, mul ei ole aimugi, kes vihkab mind nii hirmsasti, et nad midagi niisugust teevad.“
„Ethan.“
„Mida?“
„Mu eesnimi on Ethan.“
Sam surus hambad kokku. Ta ei tahtnud teada mehe eesnime. Ta ei tahtnud teada mitte midagi tema kohta. Ja miks siin nii palav on? Ta tegi jakinööbid lahti ja tõmbas kleepuva pluusi rinnast eemale.
Sugenes vaikus. Vaikus, mis oli ühtaegu nii intiimne kui ka rahutukstegev. Ta püüdis end kaugemale nihutada, kuid lõi õla vastu riiulit ära. „Kurat.“
„Kas saite haiget?“
„Pole midagi.“ Samile kohe kindlasti ei meeldinud mure, mida ta mehe hääles kuulis. Ega kuumus, mis sööstis üle keha ja teatas, et mees on lähemal, kui ta oli arvanud. „Püsige ainult enda poole peal.“
„Ma tunnetan teis teatavat vaenulikkust, proua Parker. Püüan lihtsalt aidata.“
Jälle see sõna „aidata“. Miks kõik arvavad, et ta vajab abi? „Seda ütlevad kõik hingetohtrid,“ pomises Sam õlga hõõrudes.
„Äkki seletate selle lahti?“
Sam lakkas hõõrumast, tänulik pimedusele, et mees ei näinud ta nördinud näoilmet. „Kuulge, selles ei olnud midagi isiklikku, lihtsalt minu kogemus on selline, et enamik hingeuuristajaid…“
„Terapeute,“ katkestas mees.
„No hästi, terapeute. Enamik terapeute põhjustavad lõppude lõpuks rohkem pahandusi, kui nad alguses tahtsid ravida. Mul on probleeme nende uuristajatega… terapeutidega,“ parandas ta, enne kui mees seda teha jõudis, „kes jagavad nõuandeid, kui tegelikult pole neil õrna aimugi, millised tagajärjed nende sõnadel võivad olla.“
„Ai, see oli valus.“
„Ja mida see veel tähendab?“ nähvas Sam, suutmata end tagasi hoida.
„Lihtsalt seda, et see kõlas väga isiklikult.“
Nojah, see kõlas ka Sami kõrvus isiklikult. Ta needis oma ägedust ja teravat keelt, eriti kuna ta oli siin võhivõõra mehega luku taha pandud.
Veel kord rebiti paberit ja ruumis levis kirsi magusat lõhna. Sami kõht korises. Tal oli hommikusöök vahele jäänud, sest ta oli eelmisel õhtul olnud liiga ärritatud vandalismi pärast oma majas. Oli ka lõunasöögi söömata jätnud, et aidata paaril õpilasel laborit ümber seada. Ja peotäis krõpse, mida ta pärast kooli oli muginud, ei olnud abiks.
„Hea küll, olgu peale,“ lausus ta, kui oli mitu minutit kuulanud meest kommi lutsutamas. „Andke mulle ka üks.“
Mees turtsatas kurgupõhjast. Hetk hiljem põrkasid ta sõrmed pimedas Sami sõrmedega kokku. Ja kuumus levis üle naise naha, kui väike ümar komm ta pihku pudenes.
Ta tõmbas käe kiiresti tagasi, pistis kommi suhu ja sundis end alla suruma kirsi magusa maitse peale huulile tekkivat oiatust. Ainult see oleks veel puudunud. Oiata seksika hingeuuristaja juuresolekul, kui too juba niikuinii arvab, et tal on probleeme.
„Kui kaua te olete siin õpetanud?“ päris mees.
„Kuus nädalat,“ Sam tõmbas end kiire vastuse peale kössi.
„Ainult kuus nädalat? Ohoo. Kui kaua te ühtekokku olete õpetanud?“
Kas nad ei või lihtsalt vaikida? Kas seda oleks liiga palju paluda? Sam hõõrus uuesti laupa, ihates vaikust, kuid ta teadis, et on siin ummikus. Tal on kaks võimalust: kas olla vait ja sildistada mees ebaviisakaks või olla kena, üritades leevendada pinget. Mees ei ole teinud tema suunas agressiivseid liigutusi. Tegelikult, kui ta õigesti mäletab, püüdis too takistada teda ruumi tormamast, kui Sam märkas avatud ust, kuid idioot nagu ta on, polnud ta kuulanud.
Pisuke osa ärevusest kadus. Ta suudab olla kena. Isegi kui mees on hingeuuristaja – parandus, terapeut.
Ta lükkas kommi teise põske ja hoidis pingutusega vaenuliku noodi häälest. „Jah, ainult kuus nädalat. Mind võeti tööle asendusõpetajaks. Eelmine keemiaõpetaja sai närvivapustuse.“
Tõepoolest sobilik. Taevas hoidku, mis on lahti selle kooliga? Selle linnaga?
„Kena. Ja te ei arva, et kelleltki töö võtmine ei ole põhjus tahta teie lahkumist?“
Sami kulm vajus kortsu. Ta oli automaatselt oletanud, et tema ruumi oli lõhkunud ja maja kallal vandaalitsenud mõni teismeline. On siis võimalik, et see oli mees, kelle asemele ta oli tulnud?
Ta mõtles ähvardavale naeruturtsatusele, mida nad kuulsid, kui uks oli kinni lajatanud, ja judin jooksis selga mööda alla. „Lülitage oma taskulamp sisse. Mul on siin kusagil pipragaas.“
Tuli läks põlema, valgustades ruumi sooja valge kumaga. Ta tõukas end püsti, astus üle mehe pikkade jalgade ja leidis nurgast tabureti. Ta tiris selle ruumi tagaseina, ronis taburetile ja kobas riiulil.
„No see annab mulle küll turvatunde.“ Mees tõusis ja jäi ta selja taha seisma. „Õpetaja ohtliku relvaga. Ma arvan, et ma nägin keskkoolis sellest õudusunenägusid. Mida te teete pipragaasiga, endal lapsed ümberringi?“
„David muretses mu ohutuse pärast. Eelmisel õpetajal oli enne töölt vabastamist paaril korral politseiga tegemist. Pipragaas oli ettevaatusabinõu.“
„Arusaadav. Lubage ainult, et te ei pihusta seda minu peale. Minu õpetajaga