Ellen pilgutas silmi. Larry Goodman ja Sal Natane olid A-rühm, tänu oma linnavalitsuse võlakirju käsitlevale uurivate artiklite seeriale Pulitzeri preemia lõppnimekirja kandidaadid. Naine oli ühtäkki samas tiimis tõsiste uudistetegijatega.
„Ma tahan, et teie kaks keskenduksite tagajärgedele, ja see peab olema korralik ja värske töö. Sarah, sina keskendu tagajärgedele kulutuste perspektiivist. Kui palju läheb kuritegevus linnale maksma seadusesilmade, politseinike ja kohtu tööaja, advokaatide töötundide mastaabis? Kuidas see puudutab turismi, kaotatud ärivõimalusi ja mainet, kui seda on üldse võimalik koguseliselt määratleda? Esita arvandmeid, kuid tee seda arusaadavas vormis.“
„Teen seda.“ Sarah tegi märkmeid, läikiv peanupp kummargil.
„Ellen.“ Marcelo pöördus taas tema poole ja naine leidis, et kui ka mees tema vastu tõmmet tundis, siis oskas ta seda ülihästi varjata või siis oli tapmise arv selle ära nullinud. „Sina annad sellele inimese näo. Tapmiste arv peab olema midagi enamat kui pelk arv. Poliitiliselt korrektne ei ole vaja olla. Kui me asju õige nimega ei nimeta, ei õnnestu probleemi kunagi lahendada.“
Sarah katkestas teda. „Mul on põhjalikud statistilised andmed rassinäitajate kohta ja vastav osa juba valmis kirjutatud. Äkki me peaksime asja ka selle nurga alt kajastama.“
Marcello tõrjus ta ettepanekut käeviipega. „Ei, palun anna oma märkmed Ellenile. Ja nüüd tähtajast; täna on teisipäev. Räägime edasi reedel, enne nädalavahetust. Kas see on teile mõlemale jõukohane?“
„Pole probleemi,“ vastas Sarah ja tõusis siis, paberid käes.
„Mulle sobib.“ Ellen polnud küll tunnikontrolliks valmistunud, kuid ta oli kiire õppija. „Muide, kas ma saaksin sinuga ühest teisest loost ka rääkida?“
„Muidugi. Lase käia.“ Marcelo nõjatus toolil istudes tahapoole ja Ellen tajus korraga, et Sarah tema selja taga viivitab lahkumisega. Marcelo näis naise mõtteid lugevat, kuna ta tõstis pilgu ja sõnas: „Suur tänu sulle, Sarah. Sa ei pea ootama jääma.“
„Tänan,“ vastas Sarah ja lahkus.
„No nii, mis sul siis oli?“ küsis Marcelo ja ta hääletoon oli vaevu tajutavalt leebem. Ellen küsis endalt, kas ta võiks tõepoolest mehele meeldida.
„Ma kirjutasin kunagi loo Sulamani perekonnast; naisest, kelle lapsed röövis ta eksabikaasa. Ma rääkisin just telefonis Susaniga ja tahaksin sellest jätkuloo kirjutada.“
„Miks? Kas ta sai oma lapsed tagasi?“
„Ei, veel mitte.“
„Mis siis juhtus?“
„Lapsed on endiselt kadunud ja ma arvasin, et oleks huvitav lasta Susanil rääkida, mida ta selles suhtes emana tunneb.“
Marcelo kortsutas kulmu ja ta pilgus oli kaastunne. „Ilmselt tunneb ta ennast kohutavalt.“
„Täpselt nii.“
„Nojah.“ Marcelo asetas käed lauale, lahtised peopesad ülespoole. „Ema, kes endiselt oma laste kaotust leinab. See on tema jaoks kohutav, aga mina selles lugu ei näe.“
„Selles on midagi rohkemat.“ Ellen ei suutnud loo tõmmet kuidagi selgitada, aga see oli tema puhul alati nii. Naine tunnetas, et asi oli kuidagi Bravermanide lapsega seotud, kuid seda polnud tal plaanis Marcelole rääkida. „Mis oleks, kui ma kohtuksin Susaniga, siis paneksin loo kondikava kirja ja sa ütleksid, mida sa sellest arvad? See asi võib ennast ära tasuda.“
„Ma ei saa sinust aru.“ Marcelo nihutas end toolil ettepoole ja ta huultel mängles uskumatu naeratus. „Ma palusin sul just panna meie lugejad mõrvaga kaasnevat tragöödiat tunnetama. Kas sellest ei piisa, et sind tegevuses hoida, Ellen?“
Naine naeris. Huumor oli võimuga võrdväärne afrodisiakum ja sellel mehel polnud kummastki puudust. Ja siis veel see aktsent, pehmed s-tähed ta kõrvu paitamas nagu sosin.
Marcelo kummardus veel rohkem ettepoole. „Ma tean, et sa oled tänase pärast õnnetu.“
„Mis mõttes õnnetu?“
„Sarah mainis mulle, et sa ei ole Courtney koondamise tõttu enam minu eriline fänn. Ma tegin enda meelest parima otsuse.“ Marcelo ilme tõmbus süngeks. „Püüa, palun, sellest aru saada.“
„Ma saan aru.“ Ellen ei taibanud tegelikult üldse midagi. Miks pidanuks Sarah mehele midagi sellist rääkima? Aeg oli teemat vahetada. „Mida sa siis sellest Sulamanide asjast arvad? Kas annad mulle võimaluse?“
„Ei. Anna andeks.“
„Olgu siis.“ Ellen tõusis ja üritas oma pettumust varjata. Polnud mõtet hakata mehele peavalu valmistama. Ta pidi tema kabinetist enne välja pääsema, kui temagi koondatakse.
„Edu mõrvalooga.“
„Tänan,“ ütles Ellen ja lahkus, et Sarah’ga rääkima minna.
Ta tundis, et ees ootab lahing.
Üheksas peatükk
Sarah kirjutuslaud oli tühi ja ta mantlit polnud samuti nagis, niisiis astus Ellen lähima kirjutuslaua juurde, millel seisva arvuti taga istus Meredith Snader, kelle lühikesed hallid juuksed monitori tagant vaevu välja paistsid.
„Vabandust, Meredith, kas sa Sarah’t oled näinud?“
Meredith vaatas üle oma kilpkonnaluust raamidega prillide üles, kuid ta pilk oli ähmane ja mõtted keskendusid endiselt loole, mida ta parasjagu kirjutas. „Ta läks ära.“
„Kas ta ütles, kuhu?“
„Anna andeks, ei.“ Meredith keskendus nüüd Ellenile ja tema pilk muutus teravamaks nagu kaamera objektiiv. „Kuidas sa nüüd, kui Courtney läinud on, ennast tunned?“
„Kurvalt. Aga sina?“
„Kohutavalt.“ Meredith ohkas nagu vanainimene. „Tead küll, öeldakse, et sõda on tõeline põrgu, aga mina olen olnud nii sõjas kui ka uudistetoimetuses. Minu jaoks pole vahet.“
Ellen naeratas mornilt. Meredith oli meditsiiniõena Vietnami sõjas käinud, kuid ta rääkis sellest harva. „Sina ei pea küll millegi pärast muretsema. Sa oled siin institutsioon omaette.“
„Ma ei kannata, kui inimesed mind niimoodi nimetavad. Institutsioonid panevad kell kolm uksed kinni.“ Meredith judistas end teeseldult.
„Sind ei lase nad iialgi lahti.“
„Mind see ei rõõmusta. Mina arvan nagu sinagi, et ühe inimese lahkumine mõjutab kõiki. Courtney oli väga armas inimene ja väga hea reporter.“ Meredith vangutas pead. „Ma kuulsin, et sa oled selle pärast endast väljas.“
„Mis mõttes?“
„Sarah ütles, et sa võtsid seda raskelt.“
Ellen suutis vaevu oma ärritust varjata ja Meredith kummardus häält tasandades üle oma klaviatuuri tema poole.
„Ta mainis ka seda, et sa süüdistad selles Arthurit. Muide, mina ka. See pole muud, kui kõige hullemat sorti ahnus.“
Ellen tõmbus jäigaks. Arthur Jaggisoon oli koos oma perekonnaga ajalehe omanik ja tema mustamine oli karjääri seisukohast enesetapuga võrdne. Tegelikult ei süüdistanud ta meest toimuvas mitte sugugi. „Kas ta tõesti ütles seda?“
„Jah.“ Meredithi telefon helises ja ta pöördus sellele vastama. „Vabanda mind, ma olen seda kõnet oodanud.“
„Muidugi.“ Ellen läks oma laua juurde tagasi ja vaatas toimetuses ringi. Sharon ja Joey rääkisid telefoniga ning pöörasid pilgu demonstratiivselt ära ja naine küsis endalt, kas Sarah oli ka nendega rääkinud.
Elleni