Minu armas naine. Samantha Downing

Pole kuulda olnud, et mõni naine niimoodi teeks. Kuigi olen mees, ei suuda ma kujutleda iseennast midagi säärast tegemas.

      Viin lapsed koju ära ja sõidan ühe maja tutvumispäevale, kus Millicent parasjagu toimetab. See on meist kõigest mõne kvartali kaugusel ja sõit võtab paar minutit. Maja ees seisab kaks autot: Millicenti oma ja üks linnamaastur.

      Ootan.

      Kakskümmend minutit hiljem väljub ta majast koos meist noorema paariga. Naisel on silmad pärani. Mees naeratab. Kui Millicent neil kätt surub, märkab ta silmanurgast mind. Tunnen, kuidas ta roheliste silmade pilk mul maandub, aga ta ei tardu ega katkesta sujuvaid liigutusi.

      Paarike jalutab auto juurde. Millicent jääb maja ette seisma ja jälgib nende lahkumist. Täna kannab ta meresinist liibuvat seelikut, kõrge kontsaga kingi ja peenikese triibuga pluusi. Ta punased juuksed on sirgendatud ja mööda lõunajoont terava nurga all sirgeks pöetud. Meie tutvumise ajal olid need palju pikemad, kuid on iga aastaga lühemaks jäänud, nagu oleks ta endale tõotanud neid kindla aja tagant paari sentimeetri võrra kärpida. Mind ei üllataks põrmugi, kui selguks, et just nii see ongi. Pole kindel, kas miski mind enam Millicenti juures üllataks.