Kuri hunt. Nele Neuhaus

      „Ja mina grillisin pere ja sõpradega.” Tundus, et ka prokurör Frey pidas vajalikuks oma ebaharilikku väljanägemist õigustada. „Mulle teatati laibast ja kuna olin niikuinii Flörsheimis, olin valmis asja üle võtma.”

      „Noo … jah, see on hea.” Pias tekitas endiselt pisut segadust muutunud välimusega prokurör, kellega ta ei osanud seostada ei sõpru ega mõnusat grilliõhtut. Mees lõhnas kergelt alkoholi ja piparmündi järele. Ilmselt ei olnud ta maiste rõõmude suhtes päris immuunne. See oli tolle raudse distsipliiniga töörügajast kalvinisti täiesti uus külg. Pia ettekujutuses oli Frey siiani eksisteerinud eranditult oma kontoris või vandekohtus.

      „Kas helistate nende kahe viinanina vanematele?” Kiirabiarst lõi auto külgukse hoogsalt kinni.

      „Muidugi, ma hoolitsen selle eest,” lausus Pia.

      „Mulle öeldi, et teie juhite juurdlust.” Prokurör Frey haaras Pial käsivarrest ja tõmbas ta pisut kõrvale, et kiirabiauto saaks mööda sõita.

      „Tõsi.” Pia noogutas. „Mu ülemus on ikka veel puhkusel.”

      „Hm. Mis siin õieti toimus?”

      Pia kirjeldas mõne sõnaga olukorda.

      „Pidasin vajalikuks lasta ajakirjanikud laiba leiukohta,” lõpetas ta oma aruande. „Mu kolleeg ei leidnud esimese hooga ühtki kadunuks kuulutatud inimest, kelle kirjeldus oleks ligilähedaseltki sobinud. Vahest saab avalikkus surnud tüdruku isiku tuvastamisel abiks olla.”

      Prokurör kortsutas kulmu, kuid noogutas siis.

      „Surmajuhtumi kiire lahendamine on alati hea,” kostis ta. „Ma uurin asja, kohtume hiljem!”

      Pia ootas, kuni mees oli pimedusse kadunud ning valis siis numbri, mille tüdruk oli talle andnud. Väljas oli tõusnud kerge tuul ja tal hakkas külm. Ajakirjanikud olid tagasi tulnud.

      „Kas me saame veel väikse kommentaari?”

      „Kohe.” Pia astus paar sammu jõe suunas, et saaks rahulikult rääkida, sest liini teises otsas oli nüüd keegi äärmiselt nõrga häälega meesterahvas. „Tere õhtust, härra Hindemith! Minu nimi on Kirchhoff Hofheimi kriminaalpolitseist. Asi on teie tütres Alinas. Ärge muretsege, temaga on kõik korras, aga ma paluksin teil Eddersheimi tulla, paisu juurde. Seda on lihtne leida.”

      Matusebüroo mehed tulid mööda jalgrada üles, laibakott raamil. Fotoaparaatide lambid hakkasid otsemaid välkuma. Pia läks Krögeri auto juurde, mis oli lukustamata nagu alati, õngitses tagaistmelt tumesinise fliisjaki ja pani selga. Siis tõmbas ta lahtised juuksed kuklasse kokku ja sidus need patsikummi abil sõlme. Nii tundis ta end rohkem iseendana ja piisavalt kaitstuna, et astuda telekaamerate ette.

      Laagriplatsil grilliti ja joodi juba varastest õhtutundidest saadik. Suvekuudel toimus elanike seltsielu eeskätt õues ning õhtu edenedes tõusis nii lärmi- kui alkoholitarbimise tase. Naer, röökimine ja muusika – keegi ei hoolinud kellestki, ja mõnikord paisusid iseenesest tähtsusetud vahejuhtumid valjudeks ja jõulisteks tülideks naabrite vahel, kes kainenagi kuigi hästi läbi ei saanud. Tavaliselt õnnestus laagrivahil jagelused ära siluda, ent kuumus õhutas riidu ja seepärast tuli viimaste nädalate jooksul korduvalt kutsuda politsei, et ennetada kellegi vigastamist või lausa surma saamist.