Täiskasvanute mängud. Toomas Vint

juttu illustreerima värviliste elusuuruses inimeste piltidega, üllatudes tundsin ära oma ema, isa ja õe, aga neile olid miskipärast joonistatud tiivad külge. Äkki taipasin õudusega: nad on surnud.

      Õudustunne äratas mu. Unenägu ununes, aga tunne jäi. Nüüd, kui sain nähtu taastatud, hakkas mind vaevama mure – ei midagi konkreetset, käega katsutavat, äraseletatavat, üksnes ebamäärane kõhe tunne, just nagu süda oleks valutanud.

      13. august, laupäev. Paljud kirjanikud on kujutanud minu meelest ületähtsustatult perekonnaliikmete vahelisi suhteid. Vanemate ja laste hingeline lähedus, kiindumus – terved konfliktid on selle peale üles ehitatud: teise eest enda ohverdamine, vaen, üksteisehoidmine, armastamine, vihkamine. Perekond oleks nagu maailma keskpunkt, kuhu koonduvad kõik selle maailma kired ja tunded. Minu kogemus oma pere najal ning tuttavaid peresid vaadeldes, kõneleb hoopis leigusest, põhimõttelisest ükskõiksusest teiste vastu, kui just pole tegemist huvide ristijooksmisega. Veritasu! Kuivõrd primitiivne mõtlemine võib selleni viia. Minu meelest areneb inimkond järjest enesekesksemaks, praktilisemaks, mõistusepärasemaks. Ma ei tea mispärast ma peaksin eriliselt tänulik olema, et mu isa ja ema naudingu tulemuseks ilmusin mina ning et nad minu eest hoolitsesid. Tegemist on puhtalt bioloogilise nähtusega. Liigi säilitamine nõuab paljunemist ja järglaste üleskasvatamist. Nojah, väike haug on suurele haugile maiuspalaks, vaatamata sellele, et too arenes ta enda marjaterast.

      Ma arvan, et kogu see tants perekonna ümber on välja mõeldud selleks, et paps ja mamps oma lapsi nahka ei paneks, või vastupidi – ühesõnaga kaitsemehhanism.

      Mu vanemad peksid mind armutult, sest nad armastasid mind ja tahtsid, et läbi valutunde saaks minust korralik inimene. Milline absurd! Kui ma ülikoolist ära tulin, hakkasid nad mind põlgama, sest ma ei toiminud nii, nagu nende arvates mulle parem oleks. Kui lahkusin kodust, siis isa laenas mulle raha, et ma saaksin end sisse seada, aga määras kindlaks tagasimaksu tähtajad – sellepärast, et ta mind armastab ja ei taha, et ma oma elu tühjalt ära raiskaks. Selle asemel, et mind mõista ja mulle head soovida, saab ta ainult iseendast aru ja tahab, et just tema plaanid täituksid, ning see ongi tema arvates õige ja mõistusepärane suhtumine. Elagu enesekesksus! Mina seevastu tahan elada niiviisi, kui mulle meeldib ja ei arvesta karvavõrdki nende soovidega.

      Nägin unes, et mu perele olid tiivad selga kasvanud ja järeldasin: nad on inglid, nad on surnud. Ootamatult hakkas mind vaevama ebamäärane mure, ohu aimdus. Kui püüaks nende surma ette kujutada, situatsiooni sisse elada – kas siis tunded ületaksid mõistusliku arvestuse? Miks peab mu õde teistest inimestest minu jaoks erinema? Tegelikult me oleme nagu kaks taime, kes ühes kasvupinnas kõrvuti kasvanud. Ühe õgib kits ära, teine jääb järele, kasvab suureks ja kannab vilju. Ja siis veel õemees! Absoluutselt võõras inimene nagu iga teine tänavalt, ometi ma peaksin kaasa elama ta õnnele ja õnnetustele, teda hoidma ja armastama, ning kõike seda ainuüksi selle pärast, et ta kepib mu õde, mida iga teine mees tänavalt teha ei saa.

       Ja nüüd kõige mõttetum: inimene abiellub inimesega, et sugu jätkata ning üleöö peab ta hakkama armastama lugematuid teise inimese isasid, emasid, onusid, tädisid, jne., jne.!

      Saabub mõttepaus, silmad jooksevad kirjaridadelt akna peale üles ja sealt paistab lahtine kojamehe kuuri uks. Võpatan seesmiselt – just nagu miski oleks mu sisemuses liigutanud ning hakanud mind ägedalt raputama. Panen sulepea ja päeviku toolile, puurin pilgu kuuripimedusse, aga ei näe midagi helendamas. Rahu on rikutud, tõotus, et kasutan tänast päeva maksimaalselt töö tegemiseks ega lase mõtetel hetkekski kuuri ja vannitoa vahet uitama minna, muutub korrapealt sõnakõlksuks, kergemeelselt lahti lastud lauseks. Keha erutub, ootusärevuses tõmbub suu kuivaks, ning siis tuleb välja, et kõik ainult selleks, et näha viimaks tumedusest ukseavasse välja ilmuvat kojameest, kelle luitunudsinise alussärgi peale tõmmatud pintsaku taskust paistab õllepudel.