Hetkeks käis tal peast läbi mõte helistada tütrele ja kutsuda ta koos Jackiga lõunat sööma. Teoreetiliselt oli see suurepärane mõte, praktikas aga mitte, sest Jen muretseks, et Jack on liiga palju päikese käes või et söök pole õige. Ja siis muretseks ta veel, et laud pole küllalt puhas, ning siis pahandaks ta Pamiga, et too võttis koera restorani kaasa. Ja kuigi tegelikult ei tohiks Lulu tõepoolest restoranis olla, püsib tema kotis ega tee piiksugi. Sama ei saa aga öelda paljude inimsoost restoranikülastajate kohta.
Nii et… Pam ohkas. Kuigi talle meeldiks väga veeta päeva koos tütrepojaga, ei saanud sama öelda tütre kohta. Ehkki ta armastas Jeni. Ta oleks valmis Jeni eest surema või loovutama talle vajaliku organi. Ta soovis Jenile üksnes parimat. Aga… ja seda polnud Pam tunnistanud mitte kellelegi peale Lulu… Jacki sünnist saati polnud Jeniga just eriti lõbus.
Jeni mõtted keerlesid üksnes ümber poja. Kas laps kasvab? Kas ta hakkab õigel ajal istuma? Kas ta vaatab silma? Jeni seltsis olemine mõjus kurnavalt ja põhjustas stressi. Kuigi niimoodi mõtlemine tähendas suure tõenäosusega, et ta on halb inimene. Ta teadis, mida tähendab laste pärast muretseda. Ta oli ka ise olnud muretseja tüüp. Aga nii hullusti ta küll polnud muretsenud.
Ta patsutas Lulut. „Mis sa arvad?” küsis ta koeralt. „Kas peaksime oma puudustega leppima ja ostma jäätist?”
Lulu haugatas. Pam tõlgendas seda nõustumisena. Ta tõotas, et läheb hommikul tütrele külla. Aga täna tahtis ta nautida randa ja istutada oma pärdiklilled ümber. Ning pärastpoole lubab ta endale jäätise.
KINNI, et hiljem välja lülitada.
Zoe kirtsutas nina. Ta ei osanudki kohe öelda, kas see oli tõlkeprogrammi viga või inimlik eksitus. Nii või teisiti läks mõte kaduma.
Ta heitis pilgu suurel arvutiekraanil avatud teisele dokumendile ja asus tippima.
Masina väljalülitamiseks vajutage nupule „Power”. Kui masin on olnud pool tundi passiivses seisus, lülitub see automaatselt välja. Sest kui te olete nii loll ja jätate tulikuuma triikraua sisse, üritame meie teha kõik mis meie võimuses, et teie maja maha ei põleks. Mina isiklikult küll ei leia, et teile oleks vaja kõik ette ja taha ära teha, aga minu arvamust ei küsi ju keegi.
Zoe fantaseeris hetkeks, et saadab teksti sellisel kujul ära, aga nii ju ei saa. Ta kustutas kaks viimast lauset ära ja võttis ette juhendi järgmise lõigu.
Ta pani üsnagi arusaamatuna mõjuva teksti korralikku inglise keelde. Sel nädalal oli tema tööks väikemasinate juhendid. Eelmisel nädalal kirjutas ta kõrgtehnoloogiliste meditsiinitarvikute juhendeid. See oli märksa keerulisem. Algupärased juhendid polnudki tegelikult halvasti kirjutatud, kuid need olid kirjutatud koodides ja lühendites. Haiglapersonalil on muudki teha kui püüda keerulisest tekstist aru saada. Neil pole aega mõelda, mida instruktsioonidega tahetakse öelda. Neil oli vaja teha oma tööd ja võtta ette järgmine patsient.
Zoe tegi selle võimalikuks. Ta pani juhendite segase teksti arusaadavasse vormi. Ta teadis, et suurem osa tarbijaist ei vaevu juhendit lahtigi tegema, aga kui nad peaksid avama mõne tema koostatud juhendi, leiavad nad eest selged ja arusaadavad juhised.
Ta jõudis käsil olnud osaga lõpule ja tõusis püsti, et end sirutada. Kui ta liiga kaua arvuti taga istus, jäi selg kangeks ja jalad hakkasid valutama.
„Õigupoolest peaksin end rohkem liigutama,” arutles ta ning pöördus siis Masoni poole, kes magas väikese kodukontori päikeselises nurgas suures nahktugitoolis. „Kas sa ei taha siis sellest praegu rääkida? Ära unusta, et mina annan sulle süüa ja mina armastan sind. Nii et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis kahetsed sa oma praegust ükskõiksust.”
Ta ootas, aga Mason ei liigutanud kõrvagi. Pisut enne seda, kui ta kummardus, et kassi lõua alt sügada, nurrus too tervituseks.
„Haa! Ma teadsin, et sa kuulad mu juttu. Jah, ma saan aru, et mu jutt on lame.”
Telefon helises. Ta heitis pilgu ekraanile ja vastas naeratades kõnele.
„Tere, paps!”
„Miks ma sind üldse ei näe? Mida sa minu eest varjad? Kas lasid endale tätoveeringu teha? Pea kiilaks ajada?”
Zoe puhkes naerma. „Miks sa arvad, et tegu on ilmtingimata mõne välimust puudutava asjaga? Kas see on sinu arust mingi naiste värk? Kas sa eeldad, et kõik naised mõtlevad üksnes oma välimusele? Naistel on ajud, paps.”
„Zoe, ma palun sind. Jätame selle naiste võrdõiguslikkuse teema. Kell pole veel kümmegi.” Isa muheles. „Ja mis puutub sinu ajusse, siis kardan, et sul on seda liiga palju. Ma kontrollin sind lihtsalt sellepärast, et ma olen sinu isa. Kõik korras?”
Zoe mõtles pööninguintsidendile, aga otsustas seda isale mitte mainida. Isa hakkaks muretsema ja seda pole sugugi vaja. Õigupoolest vajas ta oma elus üsna paljutki, isa muretsemist aga küll mitte.
„Kõik on korras.”
„Mis teed?”
„Tööd.”
„Ja kui sa tööd ei tee?” Isa ohkas. „Palun ära tule ütlema, et veedad aga Masoniga. Tema on ju kass. Tema vaid sööb ja magab.”
„Vahel kakab ka.”
„Jah, ja selle tähtsust on raske üle hinnata.” Järgnes paus. „Zoe, kas sa üldse vahel väljas ka käid? Sa ei käi ju enam kontoris ja nüüd pole enam ka Chadi. Mul on hea meel, et sa ta lõpuks maha jätsid, aga sa oled nii noor. Sa peaksid elust rõõmu tundma.”
Oeh. Zoe tajus, kuidas mure aina kuhjub. „Paps, ära muretse, kõik on parimas korras.” Ta rõhutas viimast sõna. „Ja mul on palju tegemist.” Ta üritas kähku välja mõelda midagi sellist, mis seda tõestaks. „Tead mis? Ma korraldan järgmisel pühapäeval grillipeo. Tule ka.”
„Grillipeo?”
„Jah. Kell… noh… neli. Võid võtta kaaslase kaasa tingimusel, et ta on normaalses vanuses.”
Isa puhkes naerma. „Me defineerime seda erinevalt.”
„Jah, ja sinu definitsioon ei kõlba kuskile.”
„Ma pole käinud kunagi kellegagi, kes oleks sinust noorem.”
„Selle eest sa küll punkte ei saa. Sa ei tohiks üldse niimoodi mõeldagi.”
„Sa ju tead, et ma loobusin noorematest naistest juba ammu. Mul pole praegu kedagi, aga kui oleks, siis võin kinnitada, et ta oleks normaalses vanuses.”
Zoe vajus Masoni tooli kõrvale maha. „Paps, sul pole juba tükk aega kedagi olnud. Miks?”
„Ma tahan midagi enamat. Kui leian õige naise, tean, mis see on. Sinnamaani olen aga suurima rahuga üksik.”
Zoe püüdis meenutada, millal see muutus oli aset leidnud. Tundus, et umbes sel ajal, kui ema suri. Kuigi vanemad olid olnud aastaid lahutatud, olid nad alati hästi läbi saanud. Isa oli pärast ema surma peaaegu sama löödud nagu Zoe.
„Sa pead uuesti tööle asuma,” ütles isa. „Näeme järgmisel pühapäeval. Mis ma kaasa toon?”
Zoe naeratas. „Tavalise.”
„Olgu siis tekiila.”
JEN kuulis garaažiukse avanemist ja kargas jalule. „Issi on kodus!”
Jacki silmad läksid suureks ja ta plaksutas käsi. Hetkeks tundus Jenile, just nagu võiks laps midagi öelda. Ükskõik mida. Tal poleks midagi selle vastu, kui lapse esimene sõna oleks issi. Aga laps ajas end üksnes naerdes ebakindlalt jalule ja jooksis ukse poole.
Jenil käis endalgi pea pisut ringi, aga tema elevus oli tingitud sellest, et ta mees oli taas ühe päeva turvaliselt üle elanud. Jeni polnud eriti häirinud, kui Kirk veel Mischief Bay politseis töötas. Selles väikeses perekeskses rannalinnas ei juhtunud midagi