Miami. Mees ohkas, vaadates alla linnale, kus ta oli sündinud, linnale, kust olid saanud alguse kõik tema probleemid ja kus ta oli sattunud pahandustesse – mitte üks, vaid koguni kaks korda.
Ta oleks pidanud enne mõtlema, kui siia tagasi tuli. Aga sellest oli möödas kaheksa aastat, kui ta oli käinud kodus kauemaks kui ainult nädalavahetuseks, nii et kui ta oli kuulnud sellest uuest projektist, oli ta otsustanud selle juhtimise üle võtta, vähemalt kuni esimese etapi valmimiseni. Tema vanaisa oli teda hoiatanud, et see ei ole hea mõte. Ta oli öelnud, et Michael ei tohiks enam kunagi koju tagasi tulla ja isegi kui tohiks, ei maksaks tal seda teha.
Ta oleks tõesti pidanud oma vanaisa kuulama, kuna kolm nädalat pärast seda, kui ta oli saabunud, oli põrgu lahti läinud. Mitte ehitusprojektiga. Esimese etapi arendus oli püsinud kenasti eelarve ja aja piires. Tema tööelu oli korras, aga tema isiklik elu oli täielikult pea peale pööratud.
Kõik Liliana pärast.
Tuulehoog pani tal judinad üle selja jooksma. Ta oli end kogu päeva rahutuna tundnud ja torm, mis oli just läbi linna tuuseldanud, oli olnud kui tema rahutute tunnete peegeldus.
Päevasel ajal suutis ta oma mõtteid talitseda, aga öösel tulid hirmud alati tagasi. Ja koos nendega tuli süütunne, vastamata küsimuste nõiaring.
Tavaliselt püüdis ta oma mõtteid füüsilise koormuse abil eemale peletada, aga kuuekilomeetrine jooksuring, mille ta oli õhtul tuule ja vihma käes teinud, ei olnud aidanud pingeid piisavalt maandada, seepärast oli ta tulnud siia – sellesse kõrgesse, pooleliolevasse ehitisse, mis pidi nüüd loodetavasti avama tema meeled ja lõdvendama pinged.
Ta hingas mõned korrad sügavalt sisse-välja, püüdes Lilianat oma meeltest välja saada, aga sellest ajast peale, kui naine oli kadunud, tundus, nagu oleks too püsivalt tema pähe elama asunud. Iga kord, kui ta naist oma peas nägi, vaatasid tema tumepruunid silmad talle paluvalt otsa, et ta aitaks teda leida, aitaks teda päästa. Aga ta ei teadnud, kus pagana kohas naine on.
Tegelikult ei olnud ta Lilianat näost näkku näinud juba kaheksa aastat – alates nädalavahetuse kestnud reisist, ainsast käigust koju pärast New Yorgi ülikooli lõpetamist. Sellest alates olid nad saatnud teineteisele sõnumeid ja e-kirju, sedagi mitte korrapäraselt. Nende lapsepõlvesõprus oli juba tükk aega tagasi seljataha jäänud. Seepärast oligi olnud nii kummaline, et naine oli saatnud talle just oma kadumise päeval kümneid sõnumeid, väites, et tal on vaja teda näha ja mees oli olnud sunnitud tema palvega nõustuma.
Ta oli nõustunud, aga ta oli kakskümmend minutit restorani hilinenud. Selle ajaga oli Liliana väljunud autost Michaeli isa restorani ees parkimisplatsil ja jäljetult kadunud.
Politsei oli pärast naise kadumist ta oma küsimusterahe alla matnud, uurides temalt kümneid kordi suhte kohta, selle kohta, millest naine oli tahtnud temaga rääkida, miks oli naine nii otsustavalt mehega kohtumist nõudnud, miks oli too kohtumisele hilinenud – ühesõnaga kõige kohta. Michaelil ei olnud vastuseid, mis oleks rahuldanud politseid või teda ennastki. Ta ei teadnud, miks oli Liliana tahtnud teda kõigi nende aastate järel näha, miks olid naise sõnumid tundunud nii oluliste ja edasilükkamatutena.
Michael oli nüüd kolmekümneaastane ja Liliana kakskümmend kaheksa. Sellest ajast, kui nad olid lastena teineteise Little Havana kandis asunud kodudest sisse-välja lipanud, oli möödunud tükk aega. Tema oli Miamist lahkunud viieteistkümneaastasena ja Liliana oli pärast keskkooli lõpetamist mereväkke läinud, et saada ülikooliharidus ja hiljem ka magistrikraad õigusteaduses. Nende elud olid läinud täiesti eri suunas.
Michael ei tahtnud lootust kaotada, aga nüüd oli Liliana kadumisest möödas kaks kuud ja jäljed olid juba algusest peale leiged olnud, kui välja arvata suund, mis osutas Michaeli enda suunas. Seda mööda oligi politsei jälgi ajades tulnud. Aga ükskõik kui mitu korda nad teda küsitlesid, tema lugu jäi alati samaks. Sellepärast et tal ei olnudki mingit lugu, oli vaid tõde.
Lifti äkiline kõlksatus pani Michaeli pead pöörama ja ta ehmus, nähes sellest välja astumas vormis politseinikku. Kuid Michaeli ärevus lahtus, kui mees edasi astus ja tema telefoni taskulambi valgus mehe näoni jõudis.
„Diego,“ pomises ta, nähes tuttavaid pruune silmi, mis kuulusid ühele tema vähestest sõpradest ajal, kui ta oli Miamist lahkunud.
Tema ja Diego olid põhikooli ajal kuulunud samasse kahtlasesse kampa ja nad olid temaga koos sattunud igasugustesse jamadesse. Michael oli olnud sunnitud oma elukombeid muutma, kui tema vanaisa ta Miamist minema viis ja internaatkooli saatis.
Diego oli väljunud oma elu keerdkäikudest, hakates politseinikuks.
Kuigi Michael hindas seda, et Diego oli nüüd seaduse poolel, oli kunagise semu amet hakanud nende uuenenud sõprusesse kiilu lööma.
Diego peatus temast mõne sammu kaugusel. Ta oli saja seitsmekümne viie sentimeetri pikkune ja ta oli tänu oma kandilisele ning jässakale kehaehitusele olnud kunagi väga hea liinikaitsja.
„Diego, mida sina siin teed?“
„Sama tahtsin sinult küsida. Ma käisin läbi sinu juurest kodust ja kontorist. Oleksin pidanud teadma, et sa siin oled. Sind on ju alati ikka pilvede poole kiskunud.“ Ta naeris oma nalja peale. „Ma räägin muidugi sinu armastusest kõrguse vastu.“
„Loomulikult,“ vastas Michael. „Miks sa mind otsisid?“
Selle küsimuse peale kadus huumor Diego pilgust. „Ma pean sinult midagi küsima. Kus sa täna õhtupoolikul olid?“
Michael tundis, kuidas ta keha üleni pingesse tõmbus. „Kas sa küsid seda sõbra või politseinikuna?“
„Mõlemana.“
„Midagi on juhtunud.“ Ta nägi tõde Diego silmis. „Mis lahti?“
„Leiti Liliana mereväelase ametimärk.“
Michaeli süda hakkas peksma. „Kust?“
„Esiteks pead sa mulle ütlema, kus sa täna olid ja miks sa oled läbimärg.“ Diego pilk libises üle tema märgade riiete.
„Ma käisin pärast tööd jooksmas. Väljas sajab.“
„Mis kell sa oma kontorist lahkusid?“
„Umbes kella nelja ajal. Me sulgesime täna tormi tõttu varakult. Ma tegin kodus natuke aega tööd ja kui ilm paranes, läksin välja.“
„Kas keegi nägi sind jooksmas või kohtusid sa mõne oma maja inimesega?“
Iga järgmine küsimus tõmbas tema närvid rohkem pingule. „Ma nägin liftis oma naabrit, proua Spidowskit korterist 12B. Sa võid temalt küsida, kui tahad. Kas sa nüüd kavatsed mulle rääkida, kust Liliana ametimärk leiti?“
„Virginia Key pargist.“
Michael oli Diego vastusest üsna üllatunud. „See ei ole isegi lähedal kõigile neile kohtadele, kust me oleme otsinud.“
„Ma tean. Keegi naine tuli täna jaoskonda. Ta ütles uurija Kellermanile, et oli näinud meest ja naist karusselli juures võitlemas. Kui ta oli läinud lähemale asja uurima, oli ta leidnud maast mereväelase märgi Liliana nimega.“
Diego sõnade peale sööstis uuest lootusest tekkinud adrenaliinitulv läbi Michaeli keha. „Nii et Liliana on elus?“
„Kahjuks ei suutnud tunnistaja naist selgelt näha. Asja tegi hullemaks see, et ta sai kuidagi viga ja tal oli suur muhk otsa ees. Kellerman ei ole täiesti veendunud, kas tunnistaja üldse nägi midagi muud kui lihtsalt varje, aga ta tõi ometi selle märgi. See osa tema jutust peab klappima.“ Diego ohkas. „Sa ju tead, mida ma järgmiseks küsin – kus sa jooksmas käisid?“
„Igatahes mitte