Ta asetas paksu kaardi marmorist köögilaual seisva lilli täis kristallvaasi najale. Ema nõudis, et kõigis nende Central Parki ääres asuva maja tubades oleksid alati värsked lilled. Georgiana oli kasvanud üles Inglismaal, perekonna häärberis, kus see oli olnud tavaline. Harper pööras pilgu aeglaselt kutse pealt aknale. Kevad oli jõudnud Central Parki ja muutnud talve järsud pruunid ja hallid toonid kevadiselt roheliseks. Aga vaimusilmas nägi ta hoopis lõuna märgala rohelisi kõrkjaid, looklevaid jõgesid, mille kallaste ääres olid randumissillad, ja suuri vahaseid valgeid magnooliaõisi roheliste lehtede vahel.
Tema tunded lõunavanaema vastu olid nagu jõgi, mis Sea Breeze’i taga voolas – sügavad ja rõõmsad mälestused. Memm oli kutses nimetanud teda suvetüdrukuks. Seda polnud Harper kuulnud üle kümne aasta – ta polnud sellele isegi mõelnud. Ta oli olnud kaksteist, kui oli veetnud Sea Breeze’is oma viimase suve. Kui mitu korda oli ta nende aastate jooksul memme näinud? Harper taipas üllatusega, et neid kordi oli olnud pelgalt kolm.
Vahepealsetel aastatel oli ta saanud palju kutseid. Saatnud vastuseks väga palju vabandusi. Harper tundis korraga süümepiinu, mõeldes selle peale, kui palju aastaid oli ta lasknud mööda minna ilma memme külastamata.
„Harper? Kus sa oled?” hüüdis hääl koridorist.
Harperil jäi kuiv saiatükk kurku kinni ja ta köhatas.
„Aa, siin sa oledki,” ütles ema kööki astudes.
Georgiana James ei astunud iial lihtsalt tuppa; tema saabus. Rõivakangas kahises ja tema ümber särises energia. Rääkimata parfüümist, mis jõudis tuppa enne teda nagu trompetihelid. Suure kirjastuse peatoimetajana oli Georgianal alati kiire – et töö tähtajaks valmis saada, et jõuda kellegagi lõunale või õhtusöögile või ühele oma lõpututest kohtumistest. Kui Georgiana parasjagu kuhugi ei kiirustanud, luges ta suletud uste taga. Igatahes polnud Harper kasvades oma ema kuigi palju näinud. Nüüd, kahekümne kaheksa aastasena töötas ta ema assistendina. Hoolimata sellest, et nad elasid koos, teadis Harper, et peab emaga vestlemiseks aja kinni panema.
„Ma poleks osanud oodata, et sa oled veel siin,” ütles Georgiana teda põsele suudeldes.
„Ma olin just lahkumas,“ vastas Harper, tabades ema häälest noomiva noodi. Georgiana kahvatusinine villane kuub ja sinine pliiatsseelik sobisid tema saleda kehaga ideaalselt. Harper langetas pilgu omaenda mustale pliiatsseelikule ja hallile siidpluusile, otsides hargnevaid niidiotsi ja puuduvaid nööpe, mis ema kullipilgu eest varjule ei jääks. Siis sirutas ta käe hooletu liigutusega – vähemalt ta lootis, et see nõnda välja paistis – kutse poole, mille oli lolli peaga klaasist lillevaasi najale toetanud.
Ta jäi hiljaks.
„Mis see on?” küsis Georgiana kummardudes ja kaarti enda kätte krabades. „Kutse?”
Harperi magu tõmbus krampi ja ta vaatas emale otsa, vastamata sõnagi. Ema nägu oli ilus, ilus nagu marmorkuju. Tema nahk oli valge kui alabaster, põsesarnad teravad ja kahvatupunased juuksed lõigatud soengusse, mis rõhutas tema põsesarnu. Ema soeng oli alati veatu. Harper teadis, et tööl kutsuti tema ema Lumekuningannaks. Harper ei mõelnudki selle peale solvuda, sest tema arvates sobis see nimi emale. Ta silmitses ema nägu, kui too kutset luges, nägi tema huuli aeglaselt pingule tõmbumas ja siniseid silmi jäiseks muutumas.
Georgiana tõstis pilgu kaardilt ja vaatas Harperile silma. „Millal sa selle said?”
Harper oli sama kleenuke kui tema ema ja tal oli ema kahvatu jume. Kuid erinevalt emast polnud tema hoiak jahe, ta oli pigem arg nagu saakloom.
Harper köhatas. Tema hääl oli vaikne ja katkendlik. „Täna. See tuli hommikuse postiga.”
Georgiana silmad välkusid ja ta koputas kaardiga vastu peopesa ja turtsatas põlglikult. „Ah et lõunaosariigi lilleke saab kaheksakümmend.”
„Ära kutsu teda nii.”
„Miks mitte?” küsis Georgiana kergelt naerdes. „See on ju tõsi.”
„Sa ei ütle seda hea tooniga.”
„Kas sa kaitsed teda?” küsis Georgiana noriva tooniga.
„Memm kirjutab, et ta hakkab kolima,” vastas Harper teemat vahetades.
„Ta ei lollita kedagi. Sellega püüab ta teid lihtsalt sinna meelitada, et viiksite minema tema mööbli või lauahõbeda või mida iganes ta oma närusesse rannamajakesse kuhjanud on.” Georgiana mühatas. „Nagu võiks teid huvitada miski sellest kraamist, mida tema võtab antiigiks nimetada.”
Harper kortsutas kulmu, sest ema snobism ajas teda marru. Ema inglise perekonnal oli antiikseid asju, mis olid sadu aastaid vanad. Aga tema arvates ei kahandanud see memme kodus oleva Ameerika antiigi väärtust. Harper ei tahtnud sealt muidugi midagi. Ta pidi niigi pärima mööblit ja hõbedat nii palju, et ei oskaks sellegagi midagi peale hakata.
„Ta ei kutsunud meid sellepärast,” vaidles Harper vastu. „Memm tahab, et läheksime taas kõik koos Sea Breeze’i, viimast korda. Mina, Carson, Dora…” Ta kergitas oma õblukesi õlgu. „Meil oli seal ilusaid aegu. Ma arvan, et see võib tore olla.”
Georgiana ulatas kutse tagasi Harperile. Ta hoidis seda kahe punaseks võõbatud küünega sõrme vahel, nagu oleks see midagi rõvedat. „Noh, igal juhul ei saa sa sinna minna. Ema ja paar külalist saabuvad esimesel juunil Inglismaalt. Ta tahab sind Hamptonsis näha.”
„Memme pidu on kahekümne kuuendal mail ja vanaema James tuleb alles nädal pärast seda. See pole kindlasti mingi probleem. Ma saan minna peole ja jõuan Hamptonsisse, nii et mul jääb aega ülegi.” Harper lisas kiiruga: „See on ju ikkagi memme kaheksakümnes sünnipäev. Ja ma pole teda enam aastaid näinud.”
Harper nägi, kuidas ema selja sirgu ajas, kuidas tema ninasõõrmed liikusid, kui ta pea küljele kallutas. Harper teadis, et need märgid rääkisid huvist.
„Noh,” vastas Georgiana, „kui sa tahad oma aega raisata, siis mine pealegi. Takistada ma sind ju ei saa.”
Harper lükkas taldriku kaugemale: ema sõnade taga peituv hoiatus pani tal sees keerama. Kui sa lähed, olen ma sinus pettunud. Harper langetas pilgu sinise servaga kutsele ja silitas pöidlaga paksu veläänpaberit, tunnetades selle pehmust. Ta mõtles uuesti Sea Breeze’is veedetud suvedele ja memme leplikule muigele, mida suvetüdrukute ettevõtmised tema näole tõid.
Harper vaatas uuesti emale otsa ja naeratas rõõmsalt. „Olgu. Sellisel juhul ma tahaksin minna.”
Neli nädalat hiljem loksus Carsoni päevinäinud universaalkerega Volvo üle Ben Sawyeri silla Sullivan’s Islandi poole nagu vana hobune, kes on teel talli poole. Carson keeras muusika kinni ja tema ümber jäi vaikseks, Lowcountry kohal oli taevas näha punakaspruune, tuhmunud kuldseid ja tujukaid siniseid toone. Paar pilvetriipu ei suutnud varjata suurt tulekera, kui see langes vesise horisondi taha.
Ta sõitis üle silla ja tema autorattad olid Sullivan’s Islandil. Ta oli sama hästi kui kohal. Kui tema otsuse reaalsus talle kohale jõudis, toksis ta ärevalt sõrmedega vastu rooli. Ta jõuab kohe memme ukse taha, et jääda tema juurde kogu suveks. Carson lootis südamest, et memm oli seda pakkumist tõsiselt mõelnud.
Nimelt oli Carson loobunud oma korterist, pakkinud Volvosse kõik, mis sinna vähegi mahtus, ja pannud ülejäänud kraami hoiule. Memme kodu oli talle kui varjupaik, kus tööd otsida ja säästa paar dollarit. Kolmepäevane reis Läänerannikult Idarannikule oli olnud kurnav, kuid ta oli viimaks kohale jõudnud, silmad väsinud ja õlad kanged. Aga ometi oli ta mandrilt lahkudes saaretuulelt uue hingamise saanud.
Middle Street viis välja ristmikule. Carson naeratas, nähes inimesi välirestoranides istumas, naermas ja joomas, sellal kui nende koerad magasid laudade all. Oli mai algus. Paari nädala pärast pidi algama suvehooaeg ja restoranid hakkavad turistidest üle