Mehe ikkest priiks. Jennifer Crusie

See ei meeldi mulle. Sa oled alati olnud pisut pöörane. See sobib. Pöörastega tulen ma toime. Aga viimasel ajal oled sa olnud depressioonis pöörane. Sellega ma toime ei tule.”

      “Ma ei ole depressioonis.” Zack võttis laualt suhkrupaki, rebis selle ägedalt katki ja kallutas suhkru kohvi sisse. “Ma ei ole hetkel just hiilgavas meeleolus, kuid depressioonis küll mitte.”

      “Sa võtsid äsja suhkrupakil pea maha. See räägib enda eest.”

      Zack silmitses sandistatud pakki ja viskas selle lauale. “Ma ütlen sulle midagi. Ma olin täna vanas Jerrys tõsiselt pettunud. Pagan, mul oli sellest vaesest vennikesest hale ja siis tõmbas ta relva välja ja mina mõtlesin: pagan, kellelgi pole tänapäeval enam sündsustunnet. Ja siis ta tulistas meid ja ma sain päris vihaseks.” Zack vangutas pead. “Vahel tundub mulle, et korralikke inimesi ei olegi enam maailmas.” Ta maitses kohvi ja kortsutas kulmu. “Võib-olla on see töö mul tõesti pisut üle pea kasvanud, aga ma ei ole depressioonis.”

      “Sa oled depressioonis.” Anthony rääkis selgelt ja rahulikult, nagu oleks vestluspartner vaimuhaige. “Ja sinu depressioon mõjutab meie tööd. Ma tean, mis on valesti.”

      Zack põrnitses paarimeest. “Kas ma olen sulle kunagi öelnud, kui vastik see mulle on, et sa õppisid kõrvalainena psühholoogiat? Kõrvalainena! See ei anna sulle õigust isegi koertele psühhoanalüüsi teha.”

      “Asi on selles, et sa muretsed vanaduse pärast. See algas, kui sa said kolmekümne kuueseks.”

      “Ma ei taha sellest rääkida.” Zack vaatas restoranis ringi. “Kas need kaks naist näevad sinu meelest süüdlaslikud välja? Blondi juures on midagi veidrat. Minu meelest on asi juustes. Need ei ole ehtsad.”

      “Sünnipäevast saati lõrised sa nooremate politseinike peale. Ja mul on kingi, mis on vanemad kui naised, kellega sa käid.” Anthony vangutas jälle pead. “Sa paistad ju lausa läbi.”

      Zack vaatas talle tigedalt otsa. “Asi pole vanuses. Pagan, sa oled sama vana kui mina.”

      “Jah, aga mul pole sellest depressiooni.”

      “Aga peaks olema.” Zack mängis lusikaga, jättes kriimulisele lauaplaadile kohviplekid. “Mäletad Falki, seda vanemat meest, kellega ma alustasin patrullimist? Nüüd käib temaga koos patrullis üks poisike... ma olin keskkoolis, kui ta sündis. Elasime samas kvartalis.”

      “Zack, sa oled kolmekümne kuue aastane. Elu on selline. Loomulik, et sinust on nooremaid. Ära põe.”

      “Ja ma ei ole enam nii kiire kui vanasti.” Zack tasandas häält. “Kui oleme üks ühe vastas. Ma olen jäänud aeglasemaks. Päris kõvasti.”

      “Sa ainult kujutad seda ette. Mina pole küll märganud, et sa oleksid aeglasemaks jäänud.”

      “Sellepärast, et sa ise muutud ka aeglasemaks.”

      Anthony silmad tõmbusid kissi. “Hoia oma depressioon endale. Mina isiklikult muutun paremaks, mitte vanemaks.”

      “Sa jääd vanemaks. Kuid sa ei hooli, sest sinu tugevus on alati olnud aju. Aju ei vanane.”

      “No muidugi. Ja kes sina siis oled? Lihasmass?” Anthony naaldus tagasi ja ristas rinnal käed. “Ma saan sust iga kell jagu, kalkun.”

      “Ei, mul on vaist. Välkkiire vaist.” Zack libistas pingu üle saali ja vaatas siis uuesti paarimehele otsa. “Aga viimasel ajal on see hakanud alt vedama. Mäletad, kui me eile seda tüüpi neljakümnendal korrusel taga ajasime? Katusel? Hetkeks, küll ainult hetkeks ütlesin endale: “See on ju jabur. Ma kukun katuselt alla sellepärast, et keegi pani pihta kellegi videokaamera. Asi pole seda väärt.” Ja täna Jerryga? Ma muudkui vaatasin seda kuradi lauda ja mõtlesin: “Saan haiget, kui pean sellest üle viskuma.” Lootsin, et ta annaks alla, et ma ei peaks üle selle neetud laua hüppama. Ma ütlen sulle, asi hakkab käest minema.”

      “Kuule, sa ei jää aeglasemaks, sa ei kaota oma vaistu ja sa ei sure. Saad lihtsalt täiskasvanuks. Ja kui tohib lisada, siis oli ka viimane aeg.”

      “Ma räägin tõsiselt...”

      “Mina ka.” Anthony torkas sõrmega paarilise poole ja Zack pani suu kinni. “Sa oled kihutanud sada viiskümmend kilomeetrit tunnis sestsaati, kui ma sind kaheksateist aastat tagasi esimest korda nägin. Vaatasin sind, mõtlesin: “Kuidas ta seda küll teeb?” ja imetlesin. Siis sain suureks ning nüüd vaatan sind ja mõtlen: “Miks ta seda küll teeb?” Sul pole vaja kellelegi midagi tõestada, ometi käitud endiselt nagu mõne telesarja supervõmm.” Anthony kummardus lähemale. “See, et sa videokaamerat üle katuseserva taga ei ajanud, oli hea. See on küpsuse märk.”

      “Ära ütle seda sõna,” palus Zack. “Küpsus on surm.”

      “Ei ole. Mis sul ometi viga on?”

      Zack hakkas uuesti vastu lauda trummeldama. “Ma ei tea. Vahel... Mu vennad on kõik abielus. Neil on naised, lapsed, suur maja, nad vastutavad nii palju eest.” Zack põrnitses Anthonyt. “Nagu elaksid surmahirmus.”

      “Ma olen su perekonda näinud. Nad on õnnelikud. Millest sa jahud?”

      “Vastutusest,” vastas Zack. “Küpsusest. Samal hetkel, kui jätsin selle videokaamera jahtimise, ütles surm “tere”.”

      Anthony pahvatas naerma. “Ma ei usu oma kõrvu. Sa oled alati olnud veidrik, aga see on midagi uut. Tead, mis sul vaja on?”

      “Mitte midagi. Mul ei ole midagi vaja. Kõik saab joonde.”

      “Sul on vaja end sisse seada. Varem sa elasid sellele tööle, kuid sellest ei piisa enam. Ja see on hea. Aga sa vaatad oma vendi, tahad seda, mis neil on ja see hirmutab sind ning sellepärast tabab sind depressioon. See on halb. Vaata tõele näkku. Küpsus ei ole surm. See on lihtsalt järgmine samm elus. Enamik inimesi jõuab selleni varem kui sina, kuid sa saad hakkama.” Anthony rüüpas kohvi. “Aga sa pead vahetama naisetüüpi, kellega sa kohtamas käid.”