Ta hakkas juba ust sulgema, kuid Chloe pidas teda veel kinni. „Ja Danny, te teate ju – minu vend –, kas te arvate, et see võiks olla ... probleemiks. Lapsega seoses?”
Doktor Webb kaalutles hetke.
„Ma peaksin tegema süvauuringu,” ütles ta. „Tuleks otsida rohkem teavet teie vanemate kohta. Te ise peaksite end uuele vastuvõtule registreerima. Ja kui teie vanematelt on hiljuti võetud vereproove, tooge tulemused kaasa. Siis räägime.”
Enne kui Chloe jõudis veel midagi lisada, kas või asjasse puutuva fakti, et tal ei ole enam ei vanemaid ega vereproove, oli arst siiski suutnud ta ruumist välja suunata ning ukse tema selja taga kinni lükanud.
Kolm minutit hiljem seisis Chloe arstipunkti ees tänaval. Ta ei olnud mitte midagi küsinud vastuvõtuõdedelt, kes kippusid alati pärima „sümpaatse doktor MacAllisteri” järele ning imestasid naerusuiselt, miks pagana päralt tuleb ta kogu selle pika tee nende juurde, kui tal on kodus keegi, kes võiks kõik ta haigused ära ravida. „Mina kohe kindlasti nii ei teeks,” itsitas ilus punapäine õde sosinal teisele, kui Chloe toppis käekotti talle ulatatud voldikuid, tehes seda pisut jõulisemalt, kui oleks vaja olnud.
Ta silmitses tähelepanelikult busse, mis viisid inimesi tööle, kooli ja ostukeskusse piima järele. 14., 44., 62. Numbrid kihutasid mööda, otsekui toimetaksid nad edasi mingit salakoodi, mis võiks talle öelda, kuidas teha nii, et see vestlus doktor Webbiga saaks osaks temast, Chloest, mitte ei oleks lihtsalt vormiline analüüsitulemuste kokkuvõte. Ta võiks näiteks osta kihisevat viinamarjamahla. Ta oli kusagilt kuulnud, et viinamarjamahl on sellistes olukordades parim valik.
Number 5. Siis jälle 62. Ilm oli soe ja niiske ning pärast pikki nädalaid kestnud veidralt rahutut ja heitlikku perioodi hakkas nüüd ida pool pilvi moodustuma. Bensiinilõhnaline keeristuul viis ta juuksed vihinal lendlema ja sikutas seelikut, tuletades meelde, et Aidanile ei meeldi, kui ta kasutab ühissõidukeid. Stafülokokk – see bakter – ootab vaid juhust, Chloe. Ja siis need inimesed bussis. Bussis võib olla igasuguseid. Mõni järjekordne Suffolki kägistaja.
Chloel oli vedanud, et ta ei pidanud kuigi sageli väljas käima. Ja kui tal oligi vaja minna, võis Aidan talle ju alati auto jätta, eks ole?
Täna hommikul siiski autot polnud jäetud, sest Aidan ei teadnud, et naisel on vaja kuskile minna. Bussid olid varemgi olnud ta ainus liikumisvahend, ja talle need päris meeldisid. Tihe bussiliinide võrgustik võib viia su kuhu tahes, kas või läbi terve Inglismaa, kui Chloel tuleks selline tuju. Talle meeldis selle juures just täielik anonüümsus, kuidas mitte keegi ei hooli karvavõrdki sellest, mida sa teed, mis sul seljas on, millest sa mõtled. Mis mõtted su kaunis peakeses liiguvad? armastab Aidan küsida, ja uurib teda siis lähemalt, justkui võiks ta rohkem pingutades ja kauem teda vaadates suruda end otse tema mõttevälja. Inimesed bussides vaatavad sinust läbi ning sa saad oma mõtetega vabalt omaette olla ega pea neist kellelegi aru andma.
Ta pidi istuma bussi number 14 ja seda tuli teha kiiresti, kui ta ei tahtnud hilineda. Esmaspäeviti tuli Aidan pärast viimase patsiendi ärasaatmist otse koju ning tahtis, et Chloe istuks temaga katuseterrassil, jooks viisakal kombel klaasikese ja nad kõneleksid oma päevast. Keda Aidan oli opereerinud ja mida teha nädalalõpul. Ka uuest arstist, keda nad oma arstipunkti otsivad, ning kuhu võiks sõita puhkuse ajal. Täna õhtul räägivad nad ka millestki tõsisemast, mida ei saa enam eirata ega eitada ega selles kahelda – nimelt et tema, Chloe MacAllister, saab lapse. Et ta on kakskümmend kaheksa aastat vana, täiesti terve ning ta elu on ideaalilähedane ja nüüdsest peale ka täiuslik.
Üks takso jäi seisma otse bussipeatuses ja pani maha kädistavate tüdrukute seltskonna – nad olid ilmselt teel kaubanduskeskuse kinno –, ning Chloe kummardus auto aknale lähemale, et paluda taksojuhil end koju viia.
Kolmas peatükk
Chloe lükkas välisukse lahti ja seisatas korraks lävel. Majapidamisruumist levis kuivava pesu lõhna ja aroome lendus ka lasanjelt, mille ta oli teinud valmis juba varem, teades, et pärast arstilkäiku ei jää selleks enam aega. Magus joovastav aroomipilv hõljus eelmisel õhtul Aidani toodud kallade kohal. See oli keerukas lilleseade floristilt, kelle juurest mees ikka läbi astus. Kõik selle heaks, et sa tunneksid end erilisena, Chloe! Aidan oli viimasel ajal olnud nii hõivatud oma arstipunkti laiendamisega, et oli aeg-ajalt pisut sõnakehv. Nüüd tahtis ta seda hüvitada.
Chloe haaras kätega kõhust, tehes väikseid kramplikke liigutusi, ning ühe meeletu silmapilgu jooksul võitles ta tungiva sooviga ringi pöörata ja tagasi uksest välja kõndida, ent raputas end siiski hullusehetkest välja. Ära ole rumal, Chloe! On aeg minna õhtusööki sättima, ja kallaõitel tuleb tolmukad ära lõigata, nagu Aidan oli hommikul palunud ... enne kui need puistavad oma kollase kleepuva tolmu köögi hinnalisele letipealsele.
Ta hakkas just jakki konksu otsa riputama, kui võtmekõlin teda peatuma sundis.
„Terrrrvist!” Aidan oli ilmselgelt eeldanud, et naine on seal, kus alati sellel kellaajal – maja tagaosas köögis –, ja võttis kohe suuna sinnapoole, alles siis silmas ta teda ukse taga seismas.
„Chloe, kullake! Ma ei märganud sind siin.” Ta astus sisse, pani portfelli käest, raputas kuue õlgadelt ning kummardus allapoole, et naist suudelda. „Kus sa käisid?” Kuid nähes Chloe jakki konksu otsas kergelt kõlkumas, kortsutas ta kulmu.
Nüüd oli aeg talle öelda. See hetk oli täpselt paras, et kuulutada: „Aidan, mul on suurepärane uudis.”
Aga selle asemel poetas ta kärmesti: „Käisin veidi poodides.”
„Mida otsimas?” Ta ulatas Chloele oma kuue. „Ei, mitte konksu otsa, kullake, ikka riidepuule.”
„Lihtsalt ... midagi õhtuks,” vastas ta kiiresti, enne kui taipas, et tal polnud ju poekottigi kaasas. „Aga neil polnud seda, mida ma tahtsin,” improviseeris ta kööki kadudes, et edasisi küsimusi välistada.
„Ma võin toidukraami alati ise tuua,” hüüdis Aidan talle järele. „Sa tead ju seda kulinaariakauplust, mis on kohe arstipunkti kõrval.”
„Loomulikult.” Chloe klõpsas lülitist pliidi tööle. Nüüd kohe. Tal tuleks seda teha nüüd kohe, kui Aidan tagasi alla tuleb, kui mees on riided vahetanud ja duši all käinud ning on valmis juttu puhuma. Tegelikult oleks ju hea, kui Chloe saaks temaga jagada seda uudisekillukest, mida ta oma sügavas kõhusopis peituva inimalge kohta sealsamas varjul hoiab – uudist, mis on nüüdseks juba tunde ootel olnud. See võiks hakata kujunema Chloe tuleviku osaks; nende ühise tuleviku osaks. Ta hingas sügavalt sisse, et kergendada uudisekillu ülespoole liikumist, aga kui ta välja hingas, pääses äkitselt valla hoopis kohutav nuuksatus, mis köögi plaaditud pindadelt vastu kajas.
„Oh taevas hoidku, võta end ometi kokku,” sisistas ta pahaselt iseendale, rapsas siis praeahju ukse lahti ja lükkas lasanje ahju. Sooja õhu pahvakud levitasid Parmesani juustu hõngu ning ta surus huuled kokku, tundes pööritust – samasugust, mida ta oli eiranud juba päevi, kuid millel oli nüüd lõpuks tähendus. Sageli ongi nii, et lapseootel vanemad ei räägi pereliikmetele ja sõpradele beebiuudiseid enne, kui kaksteist nädalat on möödunud, oli õde just täna maininud, kui oli leidnud Chloe ooteruumis brošüüre lugemas. See pole muidugi mingi reegel, aga esimese kaheteistkümne nädala jooksul võib kõike juhtuda. Pärastpoole muidugi ka. Aga enamik iseeneslikke aborte tekib just esimese kolme kuu jooksul.
Niisiis, kõike võib juhtuda. Chloe sulges praeahju ukse ja jäi silmapilguks mõttesse. Kõike võib juhtuda. Võib-olla ... Ta hingas järsult sisse ja ajas selja sirgu, kui kuulis Aidanit klaasuksest sisenevat, ning manas kiiresti naeratuse näole.
„Sain täna telefonikõne,” lausus mees ta selja taga.
„Kõne?” Hirmusähvatus käis Chloest läbi. Ega ometi doktor Webbi vastuvõtuõde ...
„See