Jekaterini ilme muutus mõtlikuks. „Nikki sündis kehast, muidugi oli kõik raskem. Tehisemakad kaotavad nii palju riske – meie lastel saab kõik nende geneetilised vead parandada, nad ei saa raskest sünnitusest kahjustada… ma tean, et tehisemaka-rasedus on igas mõttes parem, vastutustundlikum. Lapsed ei jää ju selle pärast millestki ilma. Aga ikkagi…”
Miles tõstis Jekaterini käe ja puudutas tema sõrmenukkidega õrnalt oma huuli. „Mina ei tunne end millestki ilma jäetuna, ma luban seda.”
Milesi oma ema pooldas vankumatult tehisemakaid, ja põhjusega. Nüüd, pisut üle kolmekümnesena, oli Miles leppinud kehaliste kahjustustega, mille ta oli emaüsas soltoksiingaasist saanud. Tema elu oli päästnud üksnes erakorraline üleviimine tehisemakasse. Tema kasv jäi teratogeense sõjaväemürgi pärast kängu ja tema luud jäid hapraks, kuid tänu piinavatele meditsiinilistele protseduuridele lapsepõlves oli tema keha täiesti toimiv, kuigi kahjuks polnud see saavutanud täispikkust. Enamik tema luudest oli pärast seda ükshaaval sünteetiliste vastu vahetatud – rõhk sõnal „haaval”. Ülejäänud kehalised vead, nagu ta pidi tunnistama, olid kõik tema enda süü. Et ta oli elus, tundus aga väiksema imena kui see, et ta oli võitnud Jekaterini südame. Nende lapsed ei pea midagi sellist läbi elama.
Ta lisas: „Ja kui sa arvad, et see on sinu jaoks liiga luksuslikult lihtne, et sa võiksid ennast hea emana tunda, siis ainult oota, kuni nad neist tehisemakatest välja tulevad.”
Jekaterin puhkes naerma. „Väga õige tähelepanek!”
„Nojah.” Miles ohkas. „Mul oli kavas sellel reisil sulle galaktika imesid näidata, veeta see kõige elegantsemas ja haritumas seltskonnas. Paistab aga, et ma suundun hoopis Viienda Sektori kõige räpasemasse nurka, nääklevate, paanikas kaupmeeste, raevunud bürokraatide ja paranoiliste militaristide sekka. Elu on tulvil üllatusi. Kas tuled minuga, kallis? Et päästa minu terve mõistus?”
Jekaterini silmad tõmbusid lõbusalt pilukile. „Kuidas ma saaksin sellisele kutsele vastu panna? Loomulikult tulen.” Ta tõsines. „Kas see oleks turvareeglite rikkumine, kui ma saadaksin Nikkile sõnumi ja ütleksin, et me jääme hiljaks?”
„Sugugi mitte. Aga saada see „Pistrikult”. Nii jõuab see kiiremini kohale.”
Jekaterin noogutas. „Ma pole Nikkist kunagi varem nii kaua eemal olnud. Ei tea, kas ta tunneb end üksildasena?”
Nikki oli jäänud Jekaterini sugulaste, nelja onu ja ühe vanaonu hoolde, kellele lisandus vastav hulk tädisid, terve kari nõbusid, väike armee sõpru ja vanaema Vorsoisson. Milesi poolt olid Vorkosigani Maja tohutu töötajaskond ja nende tohutud perekonnad, millele olid toetusvägedeks veel onu Ivan ja onu Mark ning terve Koudelkade klann. Ähvardavalt lähenemas olid ka Nikkit narruseni armastavad Vorkosiganitest kasu-vanavanemad, kellel oli plaanis olnud saabuda sünnipäevaolengule pärast Milesi ja Jekaterini, kuid kes nüüd võisid neist varemgi koduplaneedile jõuda. Jekaterin peab võib-olla minema Barrayarile ees, kui Miles ei suuda end sellest jamast piisavalt kiiresti läbi närida, aga mitte üheski selle sõna mõistlikus tähenduses ei pea ta olema üksi.
„Ma ei tea, kuidas see võimalik oleks,” vastas Miles ausalt. „Ma usun, et sina tunned temast rohkem puudust kui tema meist. Muidu oleks ta suutnud saata meile midagi enamat kui selle ainsa ühesilbilise kirjakese, mis meile alles Maal järele jõudis. Üheteistaastased poisid on üsna enesekesksed. Mina igatahes olin.”
Jekaterini kulmud kerkisid. „Või nii? Ja kui palju kirjakesi oled sa ise viimase kahe kuu jooksul oma emale saatnud?”
„Me oleme pulmareisil. Keegi ei oota, et inimene saadaks pulmareisil olles… Pealegi on ta alati saanud näha minu turvameeskonna ettekandeid.”
Kulmud jäid üles. Miles lisas targalt: „Ma saadan „Pistrikult” temale ka väikese sõnumi.”
Milesile tasuti Emade Liiga naearatusega. Kui mõtlema hakata, peaks ta ehk isa samuti adressaadina ära märkima, kuigi tema vanemad jagasid niigi tema läkitusi teineteisega. Ja kaebasid ühtviisi nende harulduse pärast.
Tund kerget kaost, ja nende üleminek Barrayari keiserlikule kullerlaevale oligi teoks saanud. Kiirkullerlaevad olid kiired suuremalt jaolt tänu sellele, et nende kandevõimet oli vähendatud. Miles oli sunnitud jätma hüvasti kõigega peale kõige hädavajalikuma pagasi. Arvestatav jääk koos jahmatava hulga suveniiridega pidi jätkama teekonda tagasi Barrayarile koos nende väikese saatjaskonna, Jekaterini isikliku teenijanna preili Pymi ja, Milesi suuremaks kurvastuseks, Roici mõlema vahetus-ihukaitsjaga. Kui tema ja Jekaterin end oma uues ühises kajutis sisse seadsid, torkas Milesile hilinenult pähe, et ta oleks pidanud mainima, kui kitsastes oludes nad peavad reisima. Ta ise oli Julgeolekuteenistuses töötatud aastate jooksul nii sageli sellistel laevadel reisima pidanud, et võttis nende piiranguid endastmõistetavana – üks väheseid aspekte tema endises karjääris, kus tema alamõõduline keha tuli hoopis kasuks.
Niisiis, kuigi ta veetis ikkagi ülejäänud päeva koos oma naisega voodis, oli selle peamiseks põhjuseks muude istekohtade puudumine. Nad panid ülemise nari kokku, et pearuumi saada, ja istusid voodi vastasotstes, Jekaterin luges vaikselt käsilugerist, Miles aga sukeldus Gregori lubatud diplomaatiliselt rindelt tulnud ettekannete Pandora laekasse.
Ta polnud nende uurimisega veel viit minutitki tegelenud, kui tõi kuuldavale: Haa!
Jekaterin ilmutas valmisolekut lasta end segada, tõstes pilgu ja vastates omalt poolt: Hmm?
„Ma sain just aru, mispärast Grafi Jaam mulle tuttav ette tuleb. Jumala eest, me suundume kvadrikute kosmoseruumi!”
„Kvadrikute kosmoseruumi? Kas sa oled seal enne käinud?”
„Isiklikult mitte, ei.” See asi nõuab rohkem poliitilist ettevalmistamist, kui ta oli oodanud. „Kuid ma olen ühte kvadrikut oma silmaga näinud. Kvadrikud on kunstlikult loodud inimesed, kes arendati välja, noh… kaks-kolmsada aastat tagasi. Enne Barrayari taasavastamist. Neist pidid saama alalised kaaluta oleku elanikud. Mis ka polnud nende loojate algsed plaanid, kukkusid need läbi, kui uued gravitatsioonitehnoloogiad peale tulid, nii et kvadrikutest said omamoodi majanduspagulased. Pärast mitmesuguseid reise ja seiklusi asusid nad lõpuks koos elama ussiurkesüsteemi tollasele servale. Siis suhtusid nad teistesse inimestesse juba ettevaatusega, niisiis valisid nad sihilikult päikesesüsteemi, kus ei olnud elamiskõlblikke planeete, kuid oli arvestatav hulk maavarasid asteroidide ja komeetide näol. Ilmselt oli neil plaan omaette hoida. Pärast seda on läbiuuritud ussiurkesüsteem nende ümber muidugi kasvanud, nii et nüüd suhtlevad nad mingil määral muu maailmaga, teenindavad laevu ja pakuvad vahejaamavõimalusi. See seletab, miks meie laevastik seal peatus, kuid mitte seda, mis juhtus pärast. Nende…” Miles ebales. „Nende väljatöötamisel muudeti kõvasti nende ainevahetust, kuid kõige silmatorkavam muudatus oli see, et seal, kus peaksid olema jalad, on neil teine komplekt käsi. Ja kaaluta olekus on see väga, ee… käepärane. Niiöelda. Ma olen tihti kahetsenud, et mul pole teist kätepaari, kui õhutühjas ruumis tegutsesin.”
Ta ulatas lugeri Jekaterinile ja näitas pilti erekollaste lühikeste pükste ja särgiga kvadrikust, kes ronis gravitatsioonita koridoris edasi puulatvades navigeeriva pärdiku kiiruse ja osavusega.
„Oh,” neelatas Jekaterin, kuid sai oma ilme kiiresti kontrolli alla. „Kui, ee… huvitav.” Hetke pärast lisas ta: „Aga nende keskkonnas tundub see tõesti üsna praktiline.”
Miles hingas kergemalt. Millised ka polnud nähtavaid mutatsioone puudutavad refleksid sügaval Jekaterini sees, saab tema raudne viisakusest kinnipidamine neist kindlasti võitu.
Kahjuks tundus, et sama ei saa öelda nende impeeriumikaaslaste kohta, kes nüüd kvadrikute päikesesüsteemist