Ahvatlev salapära
Kui Parker kasutab väljendit „iga natukese aja tagant“, siis viitab ta ilmselt ühele huvitavale nähtusele, mille biheivioristid avastasid nii loomi kui inimesi uurides. Kui keegi saab mingi tegevuse eest alati „auhinna“ – olgu see siis avalik heakskiit või kompvek –, siis kipub ta seda tegema ikka rohkem ja rohkem. Kui inimesed saavad internetipostituste eest meelitavat vastukaja, siis tekib neil kalduvus postitada aina enam.
See kõlab üpris süütult, kuid tegemist võib olla nii inimesele endale kui ühiskonnale probleemseks muutuva sõltuvuse esimese staadiumiga. Ehkki Silicon Valley tegelastel on selle staadiumi jaoks steriilne nimetus „kaasamine“, kardame me seda piisavalt, et lapsi selle eest kaitsta. Paljud mulle tuttavad Silicon Valley lapsed käivad waldorfkoolis, kus elektroonika on üldiselt keelatud.
Tagasi üllatava fenomeni juurde: asi pole lihtsalt selles, et positiivne ja negatiivne tagasiside meid mõjutavad, vaid selgub, et teataval määral võib juhuslik ning prognoosimatu vastukaja olla külgetõmbavam kui veatu ja korralik.
Kui laps saab iga kord, kui ta ütleb „palun“, kommi, siis hakkab ta tõenäoliselt seda sõna sagedamini tarvitama. Ent kujutage ette, et mõnikord kommi ei anta. Võiks oletada, et nüüd hakkab laps harvemini „palun“ ütlema. Lõpuks ei too see ju enam endise kindlusega kaasa tasustamist.
Kuid mõnikord juhtub vastupidine. Näib, nagu ei suudaks meie aju, mis on loodud seaduspärasid avastama, kiusatusele vastu panna. „Siin peab olema mingi lisanõks,“ pomiseb meie lummatud mõistus. Laps jätkab „palun“ ütlemist lootuses, et see sügavam seaduspära ennast ilmutab – isegi kui seda ei olegi, on vaid lõputu juhuslikkus.
Teadlase puhul on loomulik, et arusaamatu sündmusteahel pakub talle huvi. Sest see võib tähendada, et kuskil sügavamal on midagi peidus. Ja stsenaristile on see suurepäraseks abivahendiks. Väike ebaloogilisus muudab süžee või tegelase põnevamaks.
Ent mõnel juhul pakub selline asi lausa pöörast huvi. Just vigase tagasiside ahvatlus veab paljud inimesed viletsatesse „vastastikku sõltuvatesse“ suhetesse, kus neid ei kohelda hästi.
Sotsiaalmeedias on teatava juhuslikkuse tekitamine lihtsamast lihtsam: kuna algoritmid ei ole täiuslikud, on juhuslikkus neile seesmiselt omane. Kuid lisaks sellele on vastused tavaliselt nii kalkuleeritud, et neisse lisandub teatav annus tahtlikku juhuslikkust. Selle motiivid põlvnevad baasmatemaatikast, mitte inimese psüühikast.
Sotsiaalmeedia algoritmid on tavaliselt „kohanduvad“, mis tähendab, et nad teevad paremate tulemuste saavutamiseks iseendas pidevalt väikseid parandusi; „parem“ tähendab antud seoses paremini kaasakiskuvat ja seetõttu kasumlikumat. Seda tüüpi algoritmis peab alati olema natuke juhuslikkust.
Näiteks oletame, et algoritm pakub pärast kassivideot, mis teie tuju heaks tegi, teile viie sekundi pärast võimalust osta sokke või sikke. Kohanduv algoritm teostab aeg-ajalt kontrolli, saamaks teada, mis juhtub siis, kui seda intervalli vähendada näiteks neljale ja poolele sekundile. Kas tõenäosus, et te ostate, tõuseb? Kui jah, siis tehakse selline ajastusmuutus mitte üksnes teie edaspidises infovoos, vaid ka tuhandete teiste inimeste omas, kes näivad olevat teiega sarnased kes teab mis põhjusel alates värvieelistustest kuni juhtimisharjumusteni autoroolis.8
Mõnikord jooksevad kohanduvad algoritmid kinni; kui lahendusvalem aina uutest väikestest programmimuudatustest enam kasu ei saa, siis võetakse need muudatused maha. Kui intervalli tõmbamine neljale ja poolele sekundile vähendab tõenäosust, et te sokke ostate, aga viis ja pool sekundit seda tõenäosust samuti vähendab, jääb ajavahemik viie sekundi peale. Olemasoleva info kohaselt on parim, mis teha annab, oodata viis sekundit. Kui ükski juhuslik muudatus ei aita, lõpetab algoritm adapteerumise. Kuid kohanduvad algoritmid peavad kohanduma, mitte püsima muutumatuna.
Aga kui oletada, et tulemust parandaks veel suurem muutus? Näiteks võib-olla oleks parem, kui intervall oleks kaks ja pool sekundit. Paraku ei anna ladestunud pisimuudatused sellele küsimusele vastust, sest algoritm jooksis kinni viie sekundi peale. Siin peitub põhjus, miks kohanduvad algoritmid sisaldavad hõredamal määral ka suuremat juhuslikkust. Ja vahel juhtub, et rahuldavast režiimist välja raputatud algoritm leiab endale paremad seadistused.9
Kohanduvad süsteemid sisaldavad sageli selliseid hüppemehhanisme. Selle näiteks võib tuua kasulike mutatsioonide ilmnemise loodusliku evolutsiooni käigus, mida tavaliselt omalt poolt hingestavad ja paljundavad looduslikul valikul põhinevad sündmused, mille tulemusel isendi geenid kas kanduvad edasi või ei kandu. Mutatsioon on juhuslik kaart, mis lisab võimalusi – süsteemi raputav võimalus. Mõnikord annab mutatsioon liigile teatava kummalise, uudse ja kvaliteeti lisava omaduse.
Loomulikult tahaksid neuroloogid teada, kas samasugused protsessid toimuvad ka inimajus. Kohanemisprotsessid kuuluvad päris kindlasti meie ajutegevuse juurde; aju võib olla kohandatud üllatuste leidmiseks, sest loodus vihkab etteantud roopaid.
Kui algoritm edastab oma kogemusi inimesele, siis kukub nii välja, et algoritmi adapteerumist õlitav juhuslikkus toidab ühtlasi inimese sõltuvust. Algoritm püüab saavutada aju manipuleerimiseks kõige paremini sobivaid parameetreid, aju aga, püüdes tabada sügavamat korrapära, vastab algoritmi eksperimentidele omapoolse muutumisega; tegemist on puhtal matemaatikal põhineva kassi-hiire mänguga. Kuna algoritmi stiimuleil pole mingit tähendust ja kuna need on tõesti täiesti juhuslikud, ei kohane aju mitte millegi reaalse, vaid fiktiivsega. See protsess – tabamatu miraaži püüdjaks jäämine – ongi sõltuvus. Sellal kui algoritm püüab roopast välja pääseda, jääb inimaju roopasse kinni.
Selle matemaatika ja inimaju kokkupuutekoha esimesed kasutuselevõtjad internetis ei olnud sotsiaalmeediakompaniid, vaid digitaalsete mänguautomaatide, näiteks videopokkeri, ja seejärel interneti-mängupõrgute rajajad. Aeg-ajalt kurdavad mängudemaailma pioneerid, kuidas sotsiaalmeedia nende ideed röövis ja nende abil veelgi rohkem raha teenima hakkas, kuid enamasti räägivad nad siiski sellest, kuidas sotsiaalmeedia aitab neil kerget saaki ära tunda.10
Taevas ja põrgu on tehtud teistest inimestest11
Sotsiaalsuhtlusvõrgustikud toovad mängu veel ühe stimuleeriva mõõtme: sotsiaalse surve.
Inimesed on sotsiaalse staatuse, avaliku arvamuse ja võistlusmomendi suhtes väga tundlikud. Erinevalt enamikust loomadest inimesed mitte üksnes ei sünni täiesti abitutena, vaid jäävad selliseks veel aastateks. Me püsime elus vaid tänu läbisaamisele oma perekonnaliikmete ja teiste inimestega. Sotsiaalsete murede tundmine ei ole inimaju fakultatiivne omadus. See on esmatähtis.
Teiste inimeste arvamuse võim on piisavalt tugev, et muuta inimeste käitumist, nagu seda on tõestanud Milgrami katse ja Stanfordi vanglaeksperimendi osalised. Normaalsed, kuritegelike kalduvusteta inimesed sunniti vaid sotsiaalse surve abil sooritama õudseid tegusid, näiteks teisi piinama.
Sotsiaalvõrgustikes on sotsiaalsete tunnetega manipuleerimine olnud alati kõige lihtsam premeerimise ja karistamise viis. Võib-olla see muutub kunagi, kui droonid hakkavad algoritmi tahtmist täitnuile taevast pärismaiustusi puistama, aga esialgu käib kõik sinus äratatavate tunnete abil – ja enamasti puudutavad need tunded seda, mida arvavad teised inimesed.
Näiteks kui meil on hirm, et meid ei peetagi lahedaks, meeldivaks ega kõrgemast klassist olevaks, siis tunneme ennast halvasti. See hirm on siiras. See teeb haiget.12
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте