Armastus külmas kliimas. Нэнси Митфорд

leedi Patricia, kui ta oli tervitanud tavalise inglise kombe kohaselt inimesi, kes olid kamina lähedal, ja lehvitanud kinnastega või saatnud poolnaeratuse neile, kes olid kaugemal. Tal oli peas viltkübar, seljas mõistlik tviidkostüüm ning jalas siidsukad ja kaunilt läikima löödud vasikanahast kingad.

      „No tuleksid nad nüüd ometi,” ütles leedi Montdore, „ma tahan, et Boy mind laua juures aitaks. Ta mängib Pollyga piljardit – ma saatsin juba korra Roryga sõna – oh, siin nad ongi.”

      Polly suudles oma tädi ja suudles mind. Ta vaatas toas ringi, et näha, kas on saabunud veel keegi, kellele ta ei ole öelnud: „Tervist!” (tema ja ta vanemate kombed olid kahtlemata lord Montdore’i mitmesuguste riigiametite tõttu üsna formaalsed) ning pöördus siis uuesti minu poole.

      „Fanny,” lausus ta, „kas sa tulid juba ammu? Keegi ei öelnud mulle.”

      Ta seisis seal, nüüd minust tublisti pikemana ja uuesti kehalisel kujul, selle asemel et olla mu lapsepõlve pelk udune mälestus, ning kõik need keerulised tunded, mis on meil seotud meie elus oluliste inimestega, tormasid tagasi. Minu tunded Lektori vastu tormasid samuti tagasi, aga need polnud keerulised.

      „Haa!” ütles Boy. „Siin lõpuks ongi mu naisuke.” Ta tekitas minus oma nüüd juba hallinevate mustade lokkide ja väikese krapsaka, kehkja kujuga õudu. Ta oli Hamptoni naistest lühem, umbes tollijagu lühem leedi Patriciast, ning üritas seda korvata väga paksude kingataldadega. Ta paistis alati kohutavalt rahulolev, ja kui ta nägu oli rahulik, pöördusid tema suunurgad üles, aga kui ta oli kas või veidigi pahane, kerkisid suunurgad veelgi sügavalt ärritavas naeratuses.

      Polly siniste silmade pilk püsis nüüd minul ning küllap ta püüdis samuti uuesti avastada kõigest poolenisti meeles olevat inimest, tegelikult päris sedasama inimest, väikest lokilist musta tüdrukut, oli tädi Sadiel kombeks öelda, nagu väikest poni, kes võis iga hetk oma sassis lakka raputada ja minema kapata. Pool tundi tagasi oleksin ma rõõmuga kapanud, aga nüüd tundsin, et jään meelsasti siiasamasse.

      Kui me koos ülakorrusele läksime, võttis Polly mul piha ümbert kinni ja ütles endastmõistetava siirusega: „Nii tore on sind uuesti näha. Mida kõike on mul sinult küsida! Kui ma Indias olin, siis muudkui mõtlesin ja mõtlesin sinust – kas sa mäletad, et meil olid mõlemal pärast teejoomist allkorrusele tulekuks mustad punaste särpidega sametkleidid ning kuidas Lindal olid ussid? See tundub nagu teine elu – nii ammu oli see. Missugune see Linda peigmees on?”

      „Väga nägus,” vastasin ma, „väga hoogne. Alconleigh’s ei ole keegi temast erilises vaimustuses.”

      „Oi kui kurb. Siiski, kui Linda ise on – kuigi mõelda vaid, Louisa abielus ja Linda juba kihlatud! Muidugi olime enne Indiat kõik alles tegelikult pisikesed ning nüüd oleme meheleminekueas – see muudab ikka kõik, eks ole.”

      Ta ohkas sügavalt.

      „Sina ilmselt debüteerisid seltskonnas Indias?” ütlesin ma. Ma teadsin, et Polly oli minust natuke vanem.

      „Nojah, seda küll. Ma olen tegelikult olnud seltskonnas juba kaks aastat. See kõik oli väga igav, kogu see seltskonda astumine on nii hirmus tüütu – kas sulle see meeldib, Fanny?”

      Ma ei olnud kunagi mõelnud, kas see meeldib mulle või ei, ning leidsin, et mul on raske tema küsimusele vastata. Ma teadsin, et tütarlapsed peavad seltskonda astuma. See on nende eksistentsi üks etapp, nagu on erakool poistele, ning see tuleb läbi teha, enne kui elu, päris elu alata saab. Tantsuõhtud peaksid olema lõbusad, need lähevad palju maksma ning täiskasvanutest on väga kena neid korraldada, ja väga kena oli ka tädi Sadiest mind nii paljudele tantsupidudele viia. Kuigi mulle päris meeldis neil pidudel käia, oli mul alati ebamugav tunne, et mul jäi midagi märkamata – see oli nagu võõrkeelse etenduse vaatamine. Iga kord oli mul lootus, et nüüd saan ma mõttest aru, aga ei saanud kunagi, kuigi mind ümbritsevad inimesed nii silmanähtavalt said. Näiteks Lindale oli see täiesti selge olnud, aga tema oli muidugi edukalt armastust otsinud.