„Saan aru,” sosistas Harry. „Aga kuidas vahetusrahaga oleks?”
Naine naeratas, nagu oleks Harry proovinud nalja teha, ja ta naeratas vastu, et naisele kinnitada, et tollel on õigus, samal ajal kui tema aju probleemile meeleheitlikult lahendust otsis. 299 krooni ja 90 ööri enne kella kuut. Või siis 169,90 poolese pudeli eest.
„Võite lohutada end sellega, et raha läheb abivajajatele,” ütles naine ja tiris tüdruku kaasa trepi ja järgmise ukse poole.
Harry sulges ukse, läks kööki ja pesi käe verest puhtaks, tundis kipitavat valu. Tagasi elutoas, vaatas ta ringi ja märkas, et tekikotil on verisest käest jäänud plekid. Mitte ühtegi SMS-i, ainult kolm vastamata kõnet eelmisest õhtust: üks Bjørn Holmilt, Toteni päritolu kriminalistilt, kaks Alexandralt kohtumeditsiinist. Tema ja Harry intiimne tutvus oli alanud alles üsna hiljuti, pärast väljaviskamist, aga kui otsustada selle põhjal, mida ta Alexandrast teadis – ja mäletas –, siis polnud too seda tüüpi, kes menstruatsiooni mingiks takistuseks peaks. Esimesel ööl, kui naine oli ta koju talutanud ja nad mõlemad olid edutult tema taskutest võtmeid otsinud, oli naine rahutuks tegeva kiirusega luku lahti muukinud ning Harry – ja enda – diivanvoodile sättinud. Kui Harry ärkas, oli Alexandra läinud ja jätnud maha sedeli, milles tänas osutatud teenete eest. Nii et see võis muidugi tema veri olla.
Harry sulges silmad ja proovis keskenduda. Viimaste nädalate sündmused ja kronoloogia olid segased, aga mis puutus eilsesse õhtusse ja öösse, siis oli mälu tühi. Tegelikult täiesti tühi. Ta avas silmad ja uuris oma kipitavat paremat kätt. Kolm verist sõrmenukki, nahk maas ja hüübinud veri haavaservades. Ta pidi olema kedagi löönud. Ja kolm sõrmenukki tähendas mitut hoopi. Nüüd avastas ta, et ka püksid on verised. Liiga palju selleks, et see võinuks ainult tema sõrmenukkidest pärineda. Ja menstruaalveri see vaevalt oli.
Harry tiris tekikoti maha, samal ajal Bjørn Holmile tagasi helistades. Ta kuulis teises otsas kahinat ja teadis, et kusagil kõlab helin, milleks on üks teatud Hank Williamsi lugu, mis räägib Bjørni väitel ühest kriminalistist nagu tema.
„Kuis lähep?” kõlas Bjørni muhe Toteni murre[1.].
„Oleneb,” ütles Harry ja läks vannituppa. „Kas sul on mulle kolmsada krooni laenata?”
„Täna om pühapäiv, Harry. Alkopood om kinni.”
„Pühapäev?” Harry astus pükstest välja ja toppis need koos tekikotiga üle ajavasse mustapesukorvi. „Kurat võtku.”
„Kas oli veel midagi?”
„Ma näen, et sa oled mulle üheksa paiku õhtul helistanud.”
„Jah, aga sa ei võtnud vastu.”
„Ei, tundub, et mu telefon on viimase ööpäeva diivani all vedelnud. Ma olin Jealousys.”
„Sedä ma arvasin, nii et ma helistasin Øysteinile, kes kinnitas, et sa olet sääl.”
„Ja?”
„Ja siis ma tulin sinna. Kas sa tõesti mitte midagi ei mäleta?”
„Kurat, kurat. Mis juhtus?”
Harry kuulis kolleegi ohet ja nägi vaimusilmas, kuidas natuke pungis tursasilmad pöörlesid kahvatus täiskuunäos, mida raamistasid sonimüts ning Politseimaja kõige suuremad ja punasemad põskhabemekotletid.
„Mida sa tiada tahat?”
„Ainult seda, mida ma sinu arvates teadma peaksin,” ütles Harry ja avastas midagi mustapesukorvist. Mustade aluspükste ja T-särkide vahelt välja turritava pudelikaela. Ta haaras selle pihku. Jim Beam. Tühi. Või siiski mitte? Ta keeras korgi pealt, tõstis pudelisuu huultele ja kallutas pea kuklasse.
„Okei, siit tulep lühiülevaade,” lausus Bjørn. „Ku ma kell 21.15 Jealousy baari jõudsin, olit sa täis, ja ku ma su 22.30 koju sõidutasin, kõnelsid sa lakkamatult ainult ühest asjast. Ühest inimesest. Arva ärä, kellest.”
Harry ei vastanud, ta kõõritas pudelisse, jälgis tilka, mis selle sees allapoole valgus.
„Rakelist,” lõpetas Bjørn. „Sa panit autos pildi tasku, mul õnnestus sind korterisse sisse tarida ja oligi kõik.”
Harry nägi tilga kiirusest, et tal on piisavalt aega, ja võttis pudeli huultelt. „Hm. Oli või?”
„See om lühike versioon.”
„Kas me kaklesime?”
„Sina ja mina?”
„Kui otsustada rõhu järgi „mina” peal, siis kõlab nii, et vähemasti mina kaklesin. Kellega?”
„Jealousy uus omanik sai vist ühe litaka.”
„Ühe litaka? Ma ärkasin üles, kolm sõrmenukki verised, ja pükste peal on ka verd.”
„Sa tabasit esimese löögiga temä nina, nii et verd purskas. Aga peräst sedä ta kükitas ja sa tabasit hoopis saina. Ja mitte ainult ühe korra. Ma arvan, et sinust om saina pääl ikka veel verejälgi.”
„Aga Ringdal ei löönud vastu?”
„Ausalt ütelda olit sa nii maani täis, et sinust polnud kehavigastuste tekitajat, Harry. Me Øysteiniga saimi su pidama, enne ku sa endäle rohkem viga jõudsit teha.”
„Sa raisk, mitte midagi ei mäleta.”
„Ah, see Ringdal oli ühe obaduse ärä teeninud küll. Ta mängis kogu selle „White Ladder” plaadi ette ja pidas plaani teisele ringile minna. Aga siis hakkasit sa tedä sõimama, et ta om hävitanud baari hää maine, millele sina, Øystein ja Rakel sinu meelest aluse panite.”
„Aga panimegi! See baar oli kullaauk, Bjørn. Ta sai kogu kupatuse olematu raha eest ja mul oli ainult üks nõudmine. Et ta peab saasta eemal hoidma, et ta peab korralikku muusikat mängima.”
„Sinu muusikat?”
„Meie muusikat, Bjørn. Sinu, minu, Øysteini, Mehmeti ... Mitte mingit, mitte mingit faking David Grayd!”
„Sa oleksit äkki pidanud defineerima ... Ups, poiss nutap, Harry.”
„Aa, jah, sorry. Ja aitäh. Ja vabandust eilse pärast. Pagan, nüüd ma räägin nagu mõni kloun. Lõpetame ära. Tervita Katrinet.”
„Ta om tööl.”
Nad lõpetasid kõne. Ja samal hetkel, nagu oleks valgus sähvatanud, nägi Harry midagi. See juhtus nii kähku, et ta ei jõudnud näha, mis see oli, aga süda tagus järsku nii kiiresti, et ta pidi istuma ja õhku ahmima.
Harry vaatas pudelit, mida ta ikka veel, kael allapidi, käes hoidis. Tilk oli välja kukkunud. Ta vaatas maha. Valgel räpasel põrandaplaadil sädeles pruun piisk.
Ta ohkas. Vajus alasti põrandale, tundis külmi plaate põlvede all. Ta ajas keele välja, hingas sisse ja kummardus, laup vastu põrandat nagu palves.
*
Harry astus pikkade sammudega mööda Pilestredet’t. Dr. Martensi saapad jätsid musti jälgi eelmisel ööl sadanud õhukesele lumekihile, mille sulatamiseks madal kevadpäike endast parima andis, enne kui linna vanemate, kompaktsete nelja- või viiekorruseliste fassaadide taha vajus. Ta kuulas sügava mustriga taldade alla kinni jäänud väikeste kivide rütmilist kraapimist vastu asfalti, kui möödus kõrgematest moodsatest majadest vana riigihaigla krundil, kus ta peaaegu viiskümmend aastat tagasi sündis. Viskas pilgu peale kõige uuemale tänavakunstile Blitzi fassaadil, mis oli kord olnud räämas, hõivatud kortermaja, punkarite kindlus, kus Harry oli teismelisena veidratel kontsertidel käinud, kuigi polnud kunagi nende hulka kuulunud. Ta möödus Rex Pubist, kus ta oli end täis joonud tollal, kui kohal oli veel mingi teine nimi, pool liitrit oli