Poiss pimedusest. Самюэль Бьорк

ühte potti tagasi saadeti.

      Ah nii?

      Rühm jälle laiali saadetud?

      Ei läinud hästi või?

      Curry ei pidanud ennast maailma kõige targemaks ja taibukamaks, aga mõnikord tundis ta, et inimesed tema ümber käituvad nagu lapsed. Kadedad sõnad nurga taga, rünnakud igas suunas, pidev võitlus positsiooni pärast ametiredelil, nagu oldaks põhikoolis või kanalas.

      Vahet pole.

      Täna ei mingit pummeldamist.

      Ta tegi otsuse. Iga õhtu sel nädalal. Sama baar, sama noor tüdruk voodis, mida ta õieti Currys nägi?

      „Või ei käi te enam läbi?“ Dahl ei tahtnud ka järele jätta.

      „Eks ikka, vahel helistame,“ noogutas Curry.

      „Kas see oli tookord enesekaitse või on tõsi, mis räägitakse, et ta kuti lihtsalt maha kõmmutas?“

      Curry tegi näo, et on äkki väga huvitatud sellest, mis toimub nende kohal korteris, ent ta ei pääsenud.

      „Räägitakse, et Krüger pööras ära. Et tal pole mõistus kodus. Tema tappis selle kuti, eks? Mitte Munch?“

      Curry ohkas.

      See oli mõni aasta tagasi olnud mastaapne juurdlus. Curry oli ka tookord Grønlandi sattunud. Munch ja Mia olid läinud ühte jälge pidi Tryvanni äärde ühe haagiselamu juurde, otsides kadunud tüdrukut. Nad olid kohale jõudnud ja leidnud hoopis midagi muud. Tuntud narkoärika ja narkari Markus Skogi. Mia kaksikõe Sigridi endise kallima. Mia oli tulistanud teda kaks korda rindu. Ta oli silmapilk teenistusest kõrvaldatud ja kuna Munch oli teda kaitsnud, olid nad ka teda karistanud. Saatnud ta linnast ära. Töörühm lagunes.