Aruka investori taskuraamat. John C. Bogle

oma kliente veenma: „Ärge istuge niisama. Tehke midagi.“ Nende klientide tee rikkuse poole, kui kliente tervikuna vaadelda, seisneb aga vastupidise nõuande järgimises: „Ärge tehke midagi. Lihtsalt istuge niisama.“ Sest ainult nii on võimalik hoiduda miinussumma mängust, mida turu ületamise katsed endast kujutavad.

      Kui äri aetakse viisil, mis on otseses vastuolus klientuuri kui terviku huvidega, siis on ainult aja küsimus, millal klientide silmad reaalsusele avanevad. Sellele järgneb muutus – ning see muutus juhibki praegusel ajal meie finantssüsteemi revolutsiooni.

      Gotrocksi perekonna loo moraal seisneb selles, et edukas investeerimine tähendab meie riigi – või terve maailma – ettevõtete omamist ning dividendide ja kasumikasvuna suurte preemiate teenimist. Mida suurem on investeerimisaktiivsus, seda suuremad on finantsvahendusele ja maksudele tehtavad kulutused ning seda väiksem on tootlus aktsionäridele – meie ettevõtete omanikele – tervikuna. Mida väiksemad on kulutused, mida investorid rühmana teevad, seda suuremat saaki nad koguvad. Seega: et teenida positiivset tootlust, mida ettevõtted pikaks ajaks pakuvad, kahandab arukas investor finantsvahenduskulu miinimumini. Seda ütleb meile kaine mõistus. Selles seisneb indeksiinvesteeringute iva. Ning selline on ka selle raamatu keskne sõnum.

Pole vaja ainuüksi minu sõnu uskuda

      Kuulake Harvard Management Company endist presidenti Jack R. Meyerit, märkimisväärselt edukat finantsvõlurit, kes kolmekordistas Harvardi ülikooli fondi kaheksalt miljardilt 27 miljardile dollarile. Businessweeki usutluses 2004. aastal ütles ta nii: „Investeerimisäri on suurejooneline pettus. Suurem osa inimesi arvab, et nad on võimelised leidma fondihalduri, kes suudab turgu ületada, ent suurem osa inimesi eksib. Mina ütlen, et 85–90 protsenti haldureist ei suuda sihiks seatud indeksiteni küündida. Kuna haldurid võtavad tasu ning neil on tehingukulu, teadke kokkuvõttes, et nad vähendavad väärtust.“

      Kui hr Meyerilt küsiti, kas erainvestorid saaksid Harvardi tegevusest midagi õppida, vastas ta: „Jah. Kõigepealt hajutage. Koostage portfell, mis sisaldab palju varaklasse. Teiseks hoidke kulutused väikesed. See tähendab, vältige kõige kiidetumaid ja kallimaid fonde ning eelistage väikeste kulutustega indeksifonde. Ja lõpuks: investeerige pikaks ajaks. [Investoritel] peaksid olema lihtsalt indeksifondid, et tasud ja maksud püsiksid väikesed. Selles pole kahtlustki.“

* * *

      Princetoni ülikooli professor Burton G. Malkiel, raamatu „Juhuslik ekslemine Wall Streetil“ autor, väljendas vähem riiakaid väljendeid kasutades selliseid vaateid: „Indeksifondid on andnud järjekindlalt [aasta]tootlust, mis ületab aktiivselt juhitud fondide oma ligi kahe protsendi võrra. Aktiivne fondijuhtimine tervikuna ei saa anda brutotootlust, mis ületaks turgu tervikuna, ning seepärast peavad nad indeksitele keskeltläbi kulutuste ja tehingutasude jagu alla jääma.“

      „Kogemus näitab selgelt, et indeksifondide ostjad saavutavad tõenäoliselt parema tulemuse kui tüüpiline fondihaldur, kelle suured nõustamistasud ja märkimisväärne portfellikäive kipuvad investeeringute tulusust kahandama … Indeksifond on mõistlik ja otstarbekas meetod, mille abil teenida turu tootlust ilma igasuguste jõupingutusteta ja minimaalsete kulutustega.“

      II peatükk

      Ratsionaalne entusiasm

      Aktsionäride tulu peab võrduma ettevõtte tuluga

      See võrratu mõistujutt I peatükis Gotrocksi perekonnast annab selgelt edasi investeerimise keskse tõe: „Omanikud tervikuna saavad tänasest kuni viimsepäevani teenida kõige rohkem nii palju, kui teenivad nende ettevõtted tervikuna,“ nagu sõnastas selle Warren Buffett. Börsiettevõttega Berkshire Hathaway, mida ta on juhtinud 46 aastat, toob ta oma jutu mõtte ilmekalt esile.

      Kui aktsia on ettevõttest ajutiselt edukam või edutum, siis piiratud hulk aktsionäre – kas ostjad või müüjad – teenib oma tehingu vastaspoole arvelt ülemäärast hüve … Ajapikku peab Berkshire’i aktsionäride kogukasum vältimatult vastama ettevõtte kasumile.

„Ajapikku peab … aktsionäride kogukasum vältimatult vastama ettevõtte kasumile.“

      Kui tihti küll läheb investoreil see igikestev põhimõte meelest! Ometi kõnelevad faktid selget keelt. Kui me ainult vaevuksime ajalugu uurima, märkaksime tähelepanuväärset, ehkki loomulikku seost USA ettevõtete pikaajalise kumulatiivse tootluse – iga-aastase dividendimäära pluss iga-aastase kasumikasvu – ning aktsiabörsi kumulatiivse tootluse vahel. Mõelge korraks sellele tõsiasjale. Saate ju aru, et see on igati mõistuspärane.

      Vajate tõestust? Heitke pilk tulemustele 20. sajandi algusest saadik (tõend 2.1). Aktsiate keskmine iga-aastane kogutootlusmäär on olnud 9,5 protsenti, ent investeeringute tootlusmäär üksi 9,0 protsenti: 4,4 protsenti dividendidelt ja 4,6 protsenti kasumikasvult.