Sõnum. Дмитрий Глуховский

mõistliku hinnaga. Mingid neiud lehvitasid talle baarileti teisest otsast ja ta kahetses vaid põgusaks hetkeks, et on armunud.

      Vera ootas teda, rõõmustas „kruvikeeraja” üle, krimpsutas viina tõttu naljakalt nägu, kostitas sõpru, Iljad samuti, tantsud muutusid lõbusamaks. Umbes neljakümne minuti pärast läks spasm tõesti üle. Lahe oli kurdiks jääda!

      Ilja imetles: Vera oli juuksed kohevile ajanud, liibuva T-särgi all polnud rinnahoidjat, ta oli mini asemel jalga pannud mustad liibuvad seemispüksid, tulemus oli nii süütum kui ka patusem. Ta oli siin siiski peaaegu kõigist parem.

      Olümpiakoondis läks basseini, biidi saatel visati saltosid, mitmekorruselistest kuldloožidest vaatasid tundmatud jumalad küllastunud pilgul täiuslikke reisi, nende ümber sagisid lömitavad ettekandjad, surelikud nühkisid end üksteise vastu tantsupõrandal, püüdsid süüdata tuld. Kuumust kogunult suudeldi nurkades, oiati ebakindlalt suletud kabiinides. Kõik rääkisid, keegi ei kuulnud. Klubi oli maise elu vastand; võibolla tõesti paradiis, miks mitte? Roheliste lombikeste, valgete hilpude ja harfiga Eeden – mitte paradiis, vaid väikekodanlik vanadekodu. Kahekümneaastastel on siin mõttetu surra.