on uudiseid.“

      Otsustan, et teen meile õhtusöögiks midagi head: steik, värsked kartulid ja endiiviasalat. Midagi prantsuspärast. Ma avan isegi pudeli punast veini ja lasen sel hingata. Olen olnud köögis üsna laisk sellest peale, kui jäin rasedaks. Esimesel trimestril ei suutnud ma toidu peale mõeldagi.

      Lähen ülakorrusele ja käin duši all, tabades enda peegelpildi. Keerates külje ette, uurin oma tagumikku ja rindu, ignoreerides venitusarme. Peeglile lähemale kummardudes märkan vasakul meelekohal turritamas veidrat krussis karva. Vaatan veel lähemalt.

      Oh jumal, mul on hall karv! Võtan pintsetid ja tõmban võõrkarva välja, uurin seda, loodan, et see võib olla värv. Ei, see on kindlasti hall karv. Järjekordne teotus. Panen kirja blogiloo.

       Ma leidsin täna halli karva ja mul hakkas natuke hirm. See konkreetne karv oli värvitu ja traatjas. Ma olen alati olnud üsna rahulolev selle pärast, et mul pole (veel) olnud hõbedasi karvu, samal ajal kui tean inimesi, kes juba kahekümne üheselt neid kitkusid ja värvisid.

      Nüüd hakkab aja rüüstetöö nähtavale tulema. Mis järgmiseks? Kortsud? Veenilaiendid? Menopaus? Ma keeldun paanikasse minemast. Mul on endavanuseid sõpru, kes elavad täielikus eituses, keelduvad mõtlemast neljakümneseks saamisest, öeldes kõigile: „Siin pole midagi vaadata! Liikuge edasi!“

       Ma olen naernud nende üle, kuid nüüd on mul hall karv. Tahan selle panna rasedusstressi süüks, kuid Google’i andmetel pole tõendeid, et halle juukseid põhjustaks stress. Seda ei tee ka trauma ega liiga pikalt päikese käes viibimine. Hea uudis on see, et ma võin selle karva välja tõmmata, kartmata, et selle asemele kolm uut kasvab. Halb uudis on see, et mul on jäänud veel umbes kümme aastat, kuni hall saab mu loomulikuks juuksevärviks.

       Noh. Jah. Ainult üle minu laiba.

      Kui olen selle postitanud, hakkan lugema hiljutisi kommentaare. Suurem osa neist on heatahtlikud ja toetavad, kuid aeg-ajalt trollivad mind inimesed, kellele ei meeldi mu „mõttetu mulisemine“ või kes käsivad mul „emmepilvedest“ alla tulla. Mind on nimetatud räpakolliks, hooraks, vingatsiks ja libuks. Hullem veel, ma olen halb ema, sest panin Lachlani päevahoidu, ja ma olen süüdi „enda paremaks pidamises“ nendest naistest, kes ei saa lapsi, ja isiklikult vastutav maakera ülerahvastatuse eest, sest saan kolmanda lapse.

      Eelmisel nädalal kirjutas keegi: „Mulle meeldib see hääl, mida sa teed, kui vait jääd.“ Üks teine ütles: „Su mehele ilmselt meeldib ärgata kirpude keskel.“ Kustutan solvavad kommentaarid, kuid jätan alles negatiivsed, sest ilmselgelt on kõigil õigus oma arvamusele, isegi rumalatel ja roppsuudel.

      Jack jõuab koju pärast üheksat. Selle aja peale magan ma diivanil. Jack kummardub ja suudleb mind otsaette.

      „Vabandust,“ ütlen end sirutades ja teda korralikult suudeldes.

      Ta aitab mu püsti. Valan talle klaasi veini. „Kuidas su päev läks?“

      „Suurepäraselt.“ Ta istub köögipingile, nähes välja endaga rahulolev.

      „Kas ma pean ära arvama?“

      „Ma räägin söögilauas.“

      Ta ei suuda nii kaua oodata ja räägib sel ajal, kui ma salatikastet teen.

      „Ma esitlesin täna uue saate ideed. See meeldib neile: Bailey, Turnbull, kogu tiim läks elevile. Nad panevad selle kevadeks kavva.“

      „Kas sinust saab saatejuht?“

      „Olen kindel, et saab. See oli minu idee.“

      Tunnen murelikkuse torget, aga ei taha Jacki tuju rikkuda. „Millal sa teada saad?“

      „Lähinädalatel.“ Ta nuhutab mu kaela ja pigistab tuharast. Lükkan ta mänguliselt eemale ja ütlen, et ta peseks käsi. On terve igavik sellest, kui ta viimati nii elevil oli. Võib-olla lähevad asjad ülesmäge. Uus töö, rohkem raha ja laps – on nii palju viise, kuidas edasi liikuda, ja ainult üks, kuidas paigal püsida.

      Agatha

      Laupäeviti tõuseb Jack vara ja läheb jõe äärde jooksma. Pärastpoole viib ta lapsed Barnesi kohvikusse vahustatud piima jooma ja muffineid sööma, kohtudes teiste isadega, kes joovad kohvi, loevad ajalehti ning vahivad au pair’e ja kenasid emmesid.

      Gail’s on Barnesi uusim koht. Nädalavahetustel on see tulvil isasid ja lapsi ning lükrasse riietatud nädalavahetusrattureid, kes kinnitavad rattad toru külge, kuniks nad end kojusõiduks tangivad.

      See Londoni kant on leherikas küla Putney ja Chiswicki vahel jõekäärus – rahuoaas, mis täis ülehinnatud maju, poekesi ja kohvikuid. Siin elavad peamiselt firmajuhid, börsimaaklerid, diplomaadid, pankurid, näitlejad ja sporditähed. Ühel päeval nägin ma üle Barnesi silla minemas Stanley Tuccit. Ja ükskord märkasin Farmer’s Marketis Gary Linekeri. Ta mängis Inglismaa eest jalgpalli ja nüüd töötab spordikommentaatorina, täpselt nagu Jack.

      Olete tähele pannud, et telesaatejuhtidel on suur pea? Ma ei pea silmas, et nad oleksid tähtsad või ennast täis, kuigi mõni kindlasti on. Ma mõtlen suurt pead väga otseses tähenduses. Ma olen näinud Jeremy Clarksonit ja tema pea oli üüratu. See oli nagu halvasti täis puhutud rannapall, lotjas ja kahvatu. Seda – et neil on suur pea – teile kõmuajakirjades ei kirjutata ega ole võimalik oma pead meelega suuremaks teha, kui tahad televisioonis tööd saada. Sul kas on suur pea või ei. Jackil on suur pea ja suurepärased juuksed ja valgemast valgemad hambad. Lõug on nõrgapoolne, kuid kaamera ees hoiab ta seda üleval.

      Nüüd on tal käsil teine kohv. Mulle meeldib, kuidas ta lakub oma nimetissõrme, enne kui ajalehel järgmise külje keerab. Ta on lastega hea. Ta korjab üles värvipliiatsid, kui nad need maha pillavad, ja viib nende joonistused koju, et näidata „emmele“.

      Esimest korda nägin Megi siit vaid mõnesaja jardi kaugusel. Ta oli Lucy ja Lachlaniga pargis, lapsed mängisid mullitajaga, ajasid taga seebimulle. Meg kandis lihtsat valget särki ja teksaseid. Ma kujutasin ette, et ta töötab moeajakirjas fotograafi või stilistina. See polnudki tõest kaugel. Mõtlesin, et ta abikaasa on börsimaakler ja tal on puhkusevilla Lõuna-Prantsusmaal, kuhu nad lähevad pikkadeks nädalalõppudeks. Nad kutsuvad sinna sõpru, kes on kõik atraktiivsed ja edukad, ja söövad Prantsuse juustu ja joovad Prantsuse veine; ja Meg kurdaks, et pikad saiad on saatana kätetöö, sest need lähevad otse puusadele.

      Mulle meeldib selliseid lugusid välja mõelda. Ma kujutan ette terveid elulugusid, annan inimestele nime ja elukutse, leiutan neile tausta ja täiendan nende perekondi mustade lammaste ja koledate saladustega. Võib-olla tuleb see sellest, et lugesin lapsena nii palju raamatuid. Kasvasin üles koos „Roheliste viilkatuste Anne’iga“, luurasin Harrietiga, kirjutasin näidendeid Jo Marchiga ning uurisin Narniat koos Lucy, Peteri, Edmundi ja Susaniga.