„Ma võin ka süüa teha, armuline proua.“
„Seda pole sugugi tarvis. Meil on nõudepesumasin ja sügavkülmik. Meie koos mehega teeme kõik sisseostud.“ Jacqueline’ile avaldas muljet selle naise tuhm hääl, milles koolituse puudumisest hoolimata polnud kokni aktsenti. „Meil käib päris palju külalisi,“ ütles ta peaaegu hirmunult.
Eunice tõstis jalad teineteisele lähemale. Ta noogutas pikkamisi. „Ma olen sellega harjunud. Ma oskan kõvasti tööd teha.“
Siinkohal oleks Jacqueline pidanud küsima, miks Eunice tahab olemasolevast töökohast ära tulla, või vähemalt uurima, milline see on. Sest ainus, mis ta teadis, oli see, et neid oli varem olnud mitu. Ta ei küsinud. Ta oli liiga meelitatud sellest „armulisest prouast“, rabatud erinevusest selle naise ja Eva Baalhami vahel, selle naise ja viimase nipsaka, liiga ilusa koduabilise vahel. See kõik oli oodatust nii erinev.
Ta küsis innukalt: „Millal te saate alustada?“
Eunice’i lame nägu väljendas üllatust, nii palju kui see oli võimalik.
„Te tahate soovitust,“ ütles ta.
„Oi, jah,“ vastas Jacqueline, kel see oli ununenud.
„Jah, muidugi.“
Eunice võttis mustast käekotist valge kaardi. Sellele oli kirjutatud sama käekirjaga, millega oli kirjutatud ennist Jacqueline’i ärevaks teinud kiri: Proua Chichester, 24, Willow Vale, London, S.W. 18 ja telefoninumber. Aadress oli sama, millelt oli saadetud Eunice’i kiri.
„See vist on Wimbledon?“
Eunice noogutas. Kahtlemata tegi see vale arusaam talle lõbu. Nad arutasid, kui suur peaks olema palk, millal ta tööd alustab ja kuidas Stantwichi pärale jõuab. „Muidugi juhul, kui soovitus on rahuldav,“ lisas Jacqueline rutakalt.
„Ma olen kindel, et me hakkame suurepäraselt läbi saama.“
Lõpuks Eunice naeratas. Ta silmad jäid külmaks ja liikumatuks, aga suu liikus. See oli kindlasti naeratus.
„Proua Chichester palus, et te helistaksite täna enne kella üheksat. Ta on vanem daam ja läheb vara magama.“
Hell suhtumine tööandja soovidesse ja eripärasse sai olla vaid meeldiv.
„Teen nii, võite olla rahulik,“ ütles Jacqueline.
Kell oli kakskümmend minutit kaks läbi ja intervjuu oli tehtud.
Eunice ütles: „Tänan, armuline proua. Ma oskan ise välja minna.“ See näitas või vähemalt Jacqueline arvas, et ta teab oma kohta. Eunice väljus kindlal sammul toast ilma tagasi vaatamata. Kui Jacqueline oleks paremini tundnud Suur-Londonit, oleks ta aru saanud, et Eunice Parchman oli juba talle valetanud või vähemasti leppinud arusaamatusega. Sest Wimbledoni postiindeks on S.W.19, mitte S.W.18. 18 tähistab vähem jõukat elurajooni Wandsworthi eeslinnas. Aga ta ei teadnud ega kontrollinud seda, ja kui ta kell kuus, viis minutit pärast George’i Lowfield Halli sisenes, ei näidanud ta isegi seda valget kaarti mehele.
„Ma olen kindel, et ta on ideaalne, kullake,“ rääkis ta õhinal. „Me arvasime, et selline vanamoodsate teenijate tõug on välja surnud. Ma võin kirjeldada, kui vaikne ja aupaklik ta oli, mitte mingi jõuline tüüp. Ma kardan, et ta pigem on liiga vähenõudlik. Aga ma tean, et temast saab kõva töörügaja.“
George pani käe ümber naise piha ja suudles teda.
Ta ei öelnud midagi naise täieliku meelemuutuse kohta, ei lausunud: „Mis ma sulle rääkisin!“ Ta oli harjunud Jacqueline’i eelarvamustega, millele sageli järgnes meeletu entusiasm, ja ta armastas teda selle impulsiivsuse pärast, mis tema silmis tegi naise nooreks ja armsaks ja naiselikuks. Ta vaid ütles: „Mul on ükskõik, kas ta on vähenõudlik või jõuline, peaasi, et ta aitab sinu töökoormat kergendada.“
Enne helistamist oli elava ettekujutusvõimega Jacqueline loonud vaimusilmas pildi majapidamisest, kus Eunice Parchman töötas, ja tema tööandjast. Ta arvas, et Willow Vale on rahulik puudega ääristatud tänav Wimbledon Commoni lähedal ja number 24 kujutab endast viktoriaanlikku maja; proua Chichester on vanaldane, nõudlik, õiglane ja autokraatlik aadlidaam, kes peab lugu rangetest käitumisreeglitest ja peab loobuma oma teenijast, sest ei taha või ei saa endale lubada, et maksab talle noil inflatsiooniaegadel korralikku palka.
Kell kaheksa valis ta numbri. Eunice Parchman vastas ise, hääldades täpselt ja korralikult välja koodi ja kõik neli numbrit. Jacqueline’i jälle armuliseks prouaks nimetades palus ta oodata, kuni proua Chichesteri kutsub. Ja Jacqueline kujutas ette, kuidas ta läheb läbi hämara, tihedalt mööblit täis vestibüüli ja astub mõnevõrra jahedasse elutuppa, kus vana daam istub klassikalist muusikat kuulates või kvaliteetajalehe surmakuulutusi lugedes. Lävel seisatudes ütleb ta oma aupaklikul viisil:
„Proua Coverdale ootab teid telefonile, armuline proua.“
Tegelikkuses olid lood teistsugused.
Kõnesolev telefon oli kinnitatud seinale teise korruse trepimademel üüritubadega majas Earlsfieldis. Eunice Parchman oli siin kannatlikult oodanud juba kella viiest alates, et ükski teine üüriline temast ette ei jõuaks, kui see heliseb. Proua Chichester oli viiekümnendates aastates tööpingioperaator, kelle nimi oli Annie Cole ja kes vahetevahel osutas taolisi teenuseid Eunice’ile selle eest, et too ei teataks postkontorile, kuidas terve aasta pärast ema surma võtab ta ikka veel välja kadunukese pensioni. Annie oli kirjutanud nii kirja kui ka sõnad kaardile ja Eunice tõi ta nüüd telefoni juurde möbleeritud toast number 6, aadressil 24, Willow Vale, S.W.18. Annie Cole ütles:
„Mul on väga kahju loobuda preili Parchmanist, proua Coverdale. Ta on mind seitsme aasta jooksul teenides tulnud oma ülesannetega suurepäraselt toime. Ta on imetlusväärne töötaja ja võrratu kokk ja suur korraarmastaja! Ja kui tõesti midagi tema puuduseks lugeda, siis on see liigne kohusetundlikkus.“
Isegi Jacqueline tundis, et kiitus käib liiga paksudes värvides. Ja hääl oli iseäralikult reibas, peaaegu ületamas hea maitse piiri – Annie Cole ei saanud Eunice’ist küllalt kiiresti lahti. Jacqueline’il oli oidu küsida, miks see musternäidis lahkub.
„Sest ma lahkun ise.“ Vastus tuli ilma kõhklemata. „Ma lähen poja juurde Uus-Meremaale. Kas te ei leia, et siinsed elamiskulud muutuvad võimatuteks? Preili Parchman võiks minuga kaasa tulla, mulle meeldiks see väga, aga ta on küllalt konservatiivne. Ta eelistab siia jääda. Mulle meeldiks, kui ta leiaks koha ühes kenas perekonnas, nagu seda on teie oma.“
Jacqueline jäi rahule.
„Kas sa teatasid oma otsusest preili Parchmanile?“ küsis George.
„Oi, kullake, ma unustasin. Pean talle kirjutama.“
„Või tagasi helistama.“
Jah, Jacqueline, helista tagasi! Vali kohe see number uuesti. Noormees, kes on minemas oma tuppa Annie Cole’i kõrval, paneb just praegu jala trepi viimasele astmele ja võtab telefonitoru. Ja kui sa küsid preili Parchmani, ütleb ta sulle, et pole seesugusest midagi kuulnud. Aga proua Chichester? Siin pole mingit proua Chichesteri, on vaid maja omanik härra Chichester, kelle nimel on telefon ja kes ise elab Croydonis. Võta telefon, Jacqueline…
„Minu meelest on parem kirjutada.“
„Tee nagu soovid, kullake.“
Õige aeg läks koos võimalusega mööda. George võttis küll telefoni, aga seda selleks, et helistada Paulale ja küsida tema tervise järele, mille kohta tema naine oli uudiseid toonud ja mis olid ta murelikuks teinud. Kuni ta rääkis, kirjutas Jacqueline kirja.
Ja mida tegid teised, keda juhus, saatus ja osalus tõid kokku 14. veebruari hävingus? Joan Smith tegi ühe maja lävel kihutustööd. Melinda Coverdale püüdis oma Galwichi toas aru saada, millest käib jutt rüütliromaanis „Sir Gawain and the Green Knight“[5.]. Giles