„Loogiline, aga pead tunnistama, et sa oled ühine tegur.”
„Paljudel inimestel on see ühine. Tuhanded lapsed on käinud viimasel kahekümnel aastal St. Andrew’sis ja keskkoolis.” Emma vaikis. „Muide, kas õde Margareti on õnnestunud leida?”
Margaret Flannery oli üks St. Andrews’is õpetavaid nunnasid, kes oli kadunud veidi rohkem kui nädal tagasi vahetult enne seda, kui tulekahju kaks klassiruumi hävitas. Õde Margaret oli kümme aastat varem õpetanud ka keskkoolis ja see asjaolu oli andnud Maxile põhjust teda süütamistes kahtlustada. Ent Emma ei uskunud hetkekski, et õde Margaret oli süütaja.
„Paraku mitte,” vastas Max. „Kuidas su juurdlus edeneb?”
Emma poleks tahtnud tunnistada, et ta polnud edusamme teinud, sest koolisüütamisel tunnistajaid polnud ja asitõendeid samuti mitte. Tema juurdlus tammus paigal. „Ei midagi uut. Pean keskenduma sellele tulekahjule. Vestlen naabritega.”
„Ma tulen kaasa,” sõnas mees.
„Kui sa just pead,” tähendas Emma tujutult.
Tema sõnade peale kerkis mehe suule muie. „Ma võin abiks olla, Callaway.”
„Sa võid ka jalgu jääda,” vastas Emma.
„Sina ka, aga ära unusta, et me oleme samal poolel.”
Millegipärast ei tundunud kunagi sedamoodi. Enamasti nad vaidlesid ja kahtlesid teineteise töö tulemustes. Nad pidid leidma mingi võimaluse koos tõhusamalt tööd teha, aga seni polnud Emmal see õnnestunud.
Ühte kohta kogunenud inimestega vestlemine ei võtnud kaua aega. Nad olid ehmunud ja muretsesid oma korterite pärast. Keegi polnud midagi näinud. Kõik ütlesid, et neid äratasid tuletõrjujad või politseinikud, kes käskisid neil majast välja minna. Kui nad välja said, möllasid leegid hooga.
Emma pani kirja nimed, aadressid ja telefoninumbrid. Pärast esimesi küsimusi oli Max kuhugi kadunud ja Emma arutles nüüd, kuhu mees minna võis. Tavaliselt meeldis talle olla sündmuste keskel.
Kui Emma küsitlemise lõpetas, nägi ta Maxi teisel pool teed kahe maja vahelisest tänavast väljumas. Ta läks mehe juurde. „Kus sa käisid?” küsis ta kahtlustavalt.
„Vaatasin ringi.”
„Mida sa vaatasid?”
Mees kehitas õlgu. „Ei usu, et see midagi olulist on,” pomises ta.
„Räägi.”
„Kui ma su isa peolt eile lahkusin, nägin Brady’se ees ühte meest. Ta vaatas aknast sisse ja võpatas, kui ma välja tulin, nagu oleks pahateoga vahele jäänud. Ta jooksis minema enne, kui ma teda korralikult näha sain. Umbes kahe-kolmkümnene, kandis teksaseid ja halli dressipluusi, kapuuts oli peas.”
Emma ei uskunud, et Max oleks meest maininud, kui ei peaks teda võimalikuks kahtlusaluseks. Talle ei meeldinud, et Max nende juhtumeid üle võttis, aga mehe sisetundest pidas ta ometi lugu.
„See on ohver,” sõnas Max ja läks kiiresti üle tänava, kui kaks tuletõrjujat surnukeha välja tõid. Nad panid naise kanderaamile.
Emma astus Maxi kõrvale, et vaadata. Naise näojooned olid ehmatavalt tuttavad. Ta ahmis õhku ja pani käe suule, sest järsku tabas teda iiveldustunne. „See on õde Margaret,” ütles ta.
Maxi silmad läksid suureks. „Raisk!”
Emmal oli väga raske vaadata selle naise elutut keha, kes oli olnud tema õpetaja, aga ta sundis end seda tegema. Iga pisiasi oli tähtis.
Õde Margaretil olid väga lühikesed valged hõredad juuksed. Tema nägu polnud põlenud, aga nahk oli väga valge ja kergelt sinakas. Tal olid jalas laiad mustad püksid, mis rippusid räbaldunult põlenud, villis jalgade ümber. Valge nööpidega särk oli suitsust ja nõest must. Pikad varrukad olid põlenud ning kätel ja sõrmedel oli luude peal vaid natukene liha.
Emma pidi võitlema kurku kerkiva oksetundega. Ta nägi põlenguohvreid tihti, aga polnud sellega ikka harjunud.
„Tema käed on põlenud,” nentis Max, silmitsedes samuti hoolega surnukeha.
Emma tahtis öelda, et õde Margaret ei võinud kuidagi tulekahjut süüdata, aga ei saanud. Kas see naine oli salaja tulest võlutud olnud? Kas ta oli langenud iseenda kätetöö ohvriks?
Noa ega mingi muu relva silmaga nähtavaid haavu ei paistnud. Kas õde Margaret suri vingumürgitusse või juhtus midagi muud?
„Kohtuarst peaks oskama rohkem öelda,” sõnas Max ja andis parameedikutele käega märku surnukeha ära viia.
„Ma ei suuda seda uskuda,” pomises Emma, kui parameedikud surnukeha kiirabiautosse tõstsid. Ta mõtles juhtlõngadele, mida nad olid suutnud koguda. „See, kes süütas tulekahju, tappis ka õde Margareti.”
„See on üks teooria.”
„Ära ürita teha õde Margaretist kurjategijat,” sõnas Emma teravalt, elades viha ja valu Maxi peal välja. „Ta ei teinud seda.”
„Ma ei välista midagi. Võib-olla peaksid sina samamoodi suhtuma, laskmata isiklikel tunnetel oma otsustusvõimet mõjutada.”
„Minu otsustusvõimel pole midagi viga,” nähvas Emma. „Sina tee oma tööd ja mina teen oma.”
„Me peame koos töötama.”
„Täna öösel mitte. Sina ei tohi hoonesse siseneda enne, kui tuli on kustutatud, aga mina võin minna kohe.”
„Emma, oota,” ütles mees, kui Emma lahkuma pöördus.
„Mis on?”
Mehe suu tõmbus kitsaks kriipsuks. „Ole ettevaatlik.”
Emma ei osanud selle peale midagi kosta, sest talle jäi mulje, nagu muretseks mees tema pärast.
„Olen alati ettevaatlik,” vastas ta ja eemaldus. Emma tundis kergendust, kui rühma komandör andis talle loa hoonesse siseneda. Õde Margareti surm oli panuseid tõstnud ja ta tahtis leida kaabaka, kes oli tapnud tema lemmikõpetaja ja pannud põlema Brady’se baari.
Max vaatas, kuidas Emma sisenes ikka veel põlevasse hoonesse. Ta imetles tahtmatult naise julgust. Tulekahju oli kontrolli alla saadud, aga mitte kustutatud ja osa katust oli juba sisse varisenud, ent naise sammus polnud mingit kõhklust. Tal oli kindel eesmärk. Max soovis, et oleks saanud naisega koos majja minna, aga ta pidi ootama ja ta vihkas ootamist. Ta vihkas ka asjaolu, et Emma saab esimesena kuriteopaika uurida, ent naine tundis oma tööd ja tema eesmärk oli säilitada võimalikult palju asitõendeid. Loodetavasti viivad need asitõendid neid mõlemaid õigesse suunda.
Max vaatas kella ja nägi, et kell on pool viis hommikul. Hetkel polnud tal siin midagi teha. Ta ootab, kuni kohtuarst on ametlikult surnukeha tuvastanud, ja teavitab alles siis õde Margareti sugulasi. See ei juhtu enne homset. Ta ei pääse ka niipea Brady’sesse. Mõistlik oleks koju minna ja mõni tund magada. Teda ootas tähtis päev ja ta polnud selleks kaugeltki valmis.
Oma korterisse jõudnud, vajus Max voodisse. Paraku ei lasknud erutus tal uinuda. Alati, kui ta sai uue juhtumi, tabas teda adrenaliinisööst, ja õde Margareti surm oli tekitanud hulga küsimusi. Ta oli esialgu selle juhtumi vastu võtnud teenena oma mentorile kapten Hank Crowleyle. Hank oli tundnud õde Margareti aastaid ega tahtnud, et see juhtum vajuks kusagile kadunud isikute otsimisega tegeleva ja niigi tööga koormatud üksuse kaustade vahele, ning oli palunud Maxil asja uurida.
Max oli vestelnud nunna sõprade ja sugulastega pärast õde Margareti kadumist korduvalt ning oli lootnud teistsugust lahendust. Nüüd, kui kõige halvem oli juhtunud, jätkub juurdlus uues suunas. Loodetavasti leiavad nad DNA-d või mingeid vihjeid nunna mõrtsukale, kui ta ikka tapeti.
Ehkki Max sai aru, miks