60
Sõjanõukogu
Jamie naasis sõjanõukogust hulk aega pärast õhtusööki ning andis meestele Tryoni otsustest lühidalt teada. Need võeti üldjoontes vastu heakskiidu, kui mitte suisa vaimustusega.
„Ist gut, meie nüüd liigume,” lausus Ewald Müller, sirutades oma pikad käed välja ja naksutades korraga kõiki sõrmeliigeseid. „Meie kauemaks jääme, sammal peale kasvab!”
Seda tähelepanekut tervitati naeru ja nõusolevate noogutustega. Mõttest hommikul lahingusse minna näis kompanii meeleolu märgatavalt paranevat; mehed kogunesid lõkete ümber juttu puhuma, tinapeekrid ja hoolikalt jalge ette aetatud musketite poleeritud torud lõid loojuva päikese kiirtes helkima.
Jamie tegi kiire ringkäigu, vastates meeste küsimustele ja süstides neisse enesekindlust, ning tuli siis meie väikese omaette paikneva lõkke äärde. Uurisin teda tähelepanelikult, vahetust olukorrast tingitud pinge kõrval tabas mu silm iseäralikku allasurutud rahulolu, mis äratas minus sedamaid kahtlusi.
„Millega sa hakkama oled saanud?” nõudsin, ulatades Jamiele suure kääru leiba ja kausi hautist.
Jamie ei hakanudki puiklema, nagu poleks ta millegagi hakkama saanud.
„Pärast nõukogu istungit õnnestus mul Cornelliga nii kauaks nelja silma alla jääda, et sain küsida temalt Stephen Bonneti kohta.” Jamie rebis leivakäntsakast hammastega suure tüki ja neelas alla, vaevumata õieti närimagi. „Püha taevas, kui näljane ma olen. Olen roomanud terve päeva nagu madu kõhuli läbi põldmurakate, ilma et oleks ivagi hamba alla saanud.”
„Samuel Cornell nüüd küll kindlasti põldmurakates ei roomanud.” Cornell oli kuberneri kuningliku nõukogu liige, Edentonist pärit tüse jõukas kaubahärra, ning tema ameti, kere ja iseloomuga meest oli võimatu kujutleda läbi puhmaste vingerdamas.
„Ei, see oli hiljem.” Torganud leivaviilaka hautisse, haukas Jamie sellest uue suure ampsu ja vehkis käega, suu liiga täis, et rääkida. Ulatasin talle peekri siidrit, millega ta leiva- ja hautisepudi alla loputas.
„Me käisime luuramas mässajate kaitseliine,” seletas ta, kui takistus oli kõrvaldatud. „Nood ei ole siit sugugi kaugel. Ehkki liinideks on neid mõistagi palju nimetada. Niisugust putru ja kapsaid nägin viimati siis, kui sõdisin Prantsusmaal ning me hõivasime küla, kus elas jõuk veinismugeldajaid. Pooled mehed olid ametis hooramisega ja kõik olid nii purjus, et pidime nad maast üles upitama, kui tahtsime arreteerida. Niipalju kui minul õnnestus näha, pole siinne kamp suurt parem midagi. Libusid on, tõsi küll, vähem,” lisas ta õigluse huvides ja toppis ülejäänud leivatüki suhu.
Kuberneri armeest oli praegu vähemalt pool samuti auru all, aga see oli nii tavapärane nähtus, et ei pälvinud tähelepanu. Andsin Jamiele uue leivaviilaka ja keskendusin tähtsale teemale.
„Kas said siis Bonneti kohta midagi teada?”
Jamie noogutas, mälus ja neelas.
„Cornell ise ei ole teda näinud, küll aga on kuulnud temast räägitavat. Kuuldavasti nähakse teda mõnda aega rannikusaartel ning seejärel kaob ta kolmeks-neljaks kuuks. Siis on ta korraga jälle tagasi ning prassib Edentoni ja Roanoke’i kõrtsides, taskud kulda täis.”
„Niisiis veab ta Euroopast kaupa ja müüb seda siin.” Kolm-neli kuud kulus laeval selleks, et seilata Euroopasse ja tagasi. „Oletatavasti salakaup?”
Jamie noogutas.
„Cornelli arvates küll Ja kas tead, kus ta oma kauba maale toob?” Jamie tõmbas käeseljaga üle suu ja tema näost võis välja lugeda, nagu teeks see talle nalja. „Wylie maabumiskohas. Kui uskuda kõlakaid.”
„Mis ... sa ei taha ju ometi öelda, et Phillip Wylie on temaga ühe mütsi all?” See teade šokeeris – ja ühtlasi kurvastas – mind, aga Jamie raputas pead.
„Seda ei saa ma väita. Aga selles, et maabumiskoht asub Wylie istanduse lähedal, pole kahtlust. Ja see pisike sitavares oli Bonnetiga ööl, kui too River Runi ilmus – ükskõik kuidas ta seda ka hiljem poleks seletanud,” lisas Jamie. Ta lõi käega, heites Wylie teema selleks korraks kõrvale.
„Aga Cornelli jutu järgi on Bonnet jälle kadunud, teda pole juba kuu aega näha olnud. Niisiis on tädi ja Duncan esialgu tõenäoliselt väljaspool hädaohtu. Üks kivi seega südamelt langenud ja see on hea, sest muresid on selletagi rohkem kui küll.”
Jamie ütles seda vähimagi irooniata, libistades pilgu üle meie ümber laiuva laagri. Sedamööda kuidas päevavalgus hääbus, hakkasid lõkketuled videvikus eredamalt esile tõusma otsekui Suur-Alamance’i jõge ääristavad sajad tulikärbsed.
„Hermon Husband on siin,” lausus Jamie.
Tõstsin pilgu hautisekausilt, mida olin asunud tema tarvis uuesti täitma.
„Kas rääkisid temaga?”
Jamie raputas pead.
„Ma ei võinud talle ligi minna. Husband kuulub ju reguleerijate hulka. Olin väikesel künkal, vaatasin alla jõe teisele kaldale ja nägin teda eemalt; Husband seisis meestesumma keskel, aga riiete järgi tundsin ta kergesti ära.”
„Mida ta ette võtab?” Ulatasin Jamiele kausi. „Ta ei hakka ju ometi võitlema – ei luba neil lahingusse tükkida?” Mina kaldusin nägema Hermon Husbandi kohalolekus head märki. Kui reguleerijatel üleüldse õiget juhti oli, siis andis selle mõõdu välja üksnes tema; teda nad kuulasid, olin selles kindel.
Jamie vangutas murelikult pead.
„Ma ei tea, inglismann. Ta ise relva kätte ei võta – seda mitte –, aga mis teistesse puutub ...” Jamie jättis lause lõpetamata ja vajus mõttesse. Siis näis ta milleski selgusele jõudvat. Andnud kausi mulle tagasi, pöördus ta kanna pealt ringi ja kõndis läbi laagri eemale.
Nägin, kuidas Jamie Rogerit õlast puudutas ja ta kõrvale kutsus. Nad ajasid natuke aega juttu, siis pistis Jamie käe kuuehõlma alla, võttis sealt välja midagi valget ja ulatas Rogerile. Mis see ka poleks olnud, Roger vaatas seda korraks, noogutas ja torkas oma kuue vahele.
Andnud väimehele matsu õlale, jättis Jamie ta sinnapaika ja hakkas läbi laagri tagasi tulema, seisatades aeg-ajalt, et vahetada Lindsayvendadega mõni siivutu lause ja naerda.
Minu juurde jõudis ta juba naeratades ja võttis kausi, näol kergendustunne.
„Ütlesin, et Roger Mac homme hommikul kohe läheks ja Husbandi üles otsiks,” lausus ta, asudes taas isukalt hautist sööma. „Võimaluse korral käskisin tal Husbandi siia tuua, et too saaks Tryoniga silmast silma rääkida. Kui tal ei õnnestu Tryoni veenda – ja selles võib olla kindel –, ehk teeb siis Tryon Husbandile selgeks, et tal on tõsi taga. Nähes, et sel juhul pole verevalamisest pääsu, käsib ehk Husband oma meestel tagasi tõmbuda.”
„Kas usud seda tõesti?” Pärast lõunat oli pisut sadanud ja idataevas rippusid ikka veel rasked pilved. Nende servad hõõgusid punaselt, aga mitte viilitistes loojangukiirtes, vaid Alamance’i vastaskaldal silma eest varjule jäävas reguleerijate laagris süüdatud lõketest.
Jamie pühkis kausi puhtaks ja torkas pead vangutades viimase leivatüki suhu. „Ma ei tea,” lausus ta lihtsalt. „Aga midagi muud ei jää ka enam üle, ega?”
Noogutasin ning kummardusin, et panna lõkkesse puid, täna öösel ei pidanud keegi varakult sõba silmale saama.
Laagrilõkked olid põlenud kerges vihmas turtsudes ja suitsedes terve päeva. Nüüd oli sadu lakanud ja pilved hargnenud hajusateks hobusesabadeks, mis moodustasid läänetaevas hõõguva tulekaare, lastes maistel leekidel paista hädise ja armetuna. Seda nähes puudutasin Jamie käsivart.
„Vaata,” laususin. Jamie pöördus valvsalt, otsekui kardaks leida selja tagant