Mina tundsin sedasama mis tema: värskete väljaheidete lehka, mida hoovas meie selja tagant võsast.
„Seda juhtub enne lahingut sageli,” ütlesin vaikselt, hoides tema nägu nähes naeru tagasi. „Nad vaesekesed pole säärase asjaga harjunud.”
Bree köhatas ega lausunud sõnagi, kuid nägin tema pilku üle lagendiku libisemas, peatudes kord ühel, kord teisel mehel. Ma teadsin, mida ta mõtleb. Kuidas oli see võimalik? Kuidas võis vaadata niisugust terviklikku olendit kui inimene, pea kummargil kuulamas sõbra juttu, käsi veeplasku järele sirutatud, nägu kord muigel, kord morn, silmad säramas ja lihased nõtked, ning kujutleda rebendeid, haavu, murde ... ja surma?
See oli võimatu. Inimene, kes polnud säärast võigast muundumist näinud, ei suutnud midagi niisugust endale vaimusilma ette manada.
Aga mäletada sai seda väga hästi. Köhatasin ja kummardusin tütre poole, lootes meie mõlema tähelepanu kõrvale juhtida.
„Mida sa isale ütlesid?” küsisin mokaotsast. „Siis kui siia jõudsid ja te gaeli keeles rääkisite.”
„Ah siis.” Korraks tõmbus Bree nägu muigele ja tema kahvatuid põski elavdas kerge puna.
„Isa kähvas mulle, küsis, mis mängu ma mängin – kas tahan jätta oma lapse orvuks, seades ennast koos Rogeriga ohtu.” Bree pühkis suu eest ära punase juuksesalgu ja naeratas ebalevalt. „Ma siis vastasin, et kui see nii ohtlik on, mispärast riskib siis tema jätta orvuks mind, lubades sinul siin olla.”
Hakkasin naerma, aga rohkem endamisi.
„Sinu elu ei ole ju ohus, ega?” küsis Bree rahvakaitseväe laagrit silmitsedes. „Siin lahinguväljast eemal?”
Raputasin pead.
„Ei. Kui lahingutegevus lähemale tuleb, tõmbume kohe tagasi. Aga ma ei usu, et ...”
Mu jutu katkestas kabjaplagin; see lähenes kiiresti ja olin nagu kogu laagergi jalul, kui nähtavale ilmus käskjalg, üks Tryoni sileda näolapiga abi, nägu allasurutud elevusest kahvatu.
„Sättige end lahinguvalmis!” lausus ta hingeldades, sadulas kergelt kummargil.
„Mida me siin teie arvates päikesetõusust saadik teinud oleme?” nõudis Jamie ärritunult. „Jumalapärast, mees, rääkige, mis on juhtunud.”
Juhtunud oli ilmselt väga vähe, aga see vähene oli kaunikesti tähtis. Reguleerijate poolelt oli keegi kirikuõpetaja ilmunud kuberneri juurde läbirääkimisi pidama.
„Kirikuõpetaja?” segas Jamie vahele. „Tahad öelda, et kveeker?”
„Ma ei tea, söör,” vastas kuberneri abi, pahane, et teda katkestati. „Kveekeritel, nagu kõik teavad, ei ole vaimulikke. Ei, see oli kirikuõpetaja, keegi Caldwell, reverend David Caldwell.”
Ehkki saadikuga ühte usku, ei lasknud kuberner end tema pöördumisest mõjutada. Ta ei saa ega taha tegemist teha jõuguga ning jääb endale kindlaks. Reguleerijad peavad laiali minema – siis lubab ta tegelda kõigi õigustatud kaebustega, nagu seadus ette näeb. Aga laiali peavad nad minema ning selleks on neil aega üks tund.
„Kas sa tahad või ei taha,” pomisesin tasakesi, närvid ootusest pingul, „heita naha seljast maha?” Jamie oli võtnud kübara peast ja tema ruuged juuksed helkisid päikese käes. Bree turtsatas summutatult, aga võis näha, et ta on rabatud.
„Jõuk on paha, väga paha,” sosistas ta mulle vastu. „Kuberner nad ... laseb maha?”
„Just seda ta võibki teha,” vastasin poolihääli. „Ja kaldun arvama, et teebki.” Juba sajandat korda sel hommikul peatus mu pilk pajudel, mille taha oli ülesannet täitma minnes kadunud Roger.
„Üks tund,” kordas Jamie vastuseks sellele, mida oli just kuulnud. Ta vaatas minuga ühes suunas, jõe poole. „Ja kui palju sellest veel alles on?”
„Võib-olla pool tundi.” Käskjalg nägi ühtäkki välja oma tegelikest aastatest palju noorem. Ta neelatas ja pani kübara pähe. „Pean nüüd minema, söör. Oodake kahuripauku, söör, ja edu teile!”
„Teile samuti, söör.” Jamie puudutas hüvastijätuks noormehe käsivart, siis laksas hobust kübaraga laudjale, pannes ta sörkima.
Just nagu oleks see olnud signaal, puhkes laagris sagin juba enne, kui kuberneri kulleri ratsu oli jõudnud puude taha kaduda. Ikka ja jälle kontrolliti relvi, mis olid juba laetud, kinnitati pandlaid, hõõruti läikima rinnamärke, klopiti tolmust puhtaks kübaraid, õmmeldi külge kokardeid, sikutati sirgeks ja seoti paeltega kinni põlvikuid, raputati täidetud veeplaskusid, nagu võinuks nende sisu veerandi tunniga aurustuda.
See oli nakkav. Märkasin, et olen hakanud taas sõrmitsema kastis olevat klaaspudelite rivi, mille siltidele kirjutatud nimetused käisid mul peast läbi ja sulasid silme ees ühte. Rosmariin, atropiin, lavendel, nelgiõli ...
Selle sagina keskel püsis täiesti vagusi üksnes Bree. Pilk eemal kõrguvatel puudel, istus ta tardunult kivil ning ainult tema seelik liigatas aeg-ajalt kerges tuulepuhangus. Kuulsin teda midagi vaikselt ütlemas ja pöördusin.
„Mida sa ütlesid?”
„Sellest raamatutes ei räägita.” Bree ei pööranud pilku puudelt, tema käed olid süles nii kramplikult kokku surutud, nagu loodaks ta tahtejõuga sundida Rogerit pajude vahelt nähtavale ilmuma. Ta tõstis lõua ning osutas lagendikule ja puudele, meid ümbritsevatele meestele.
„See siin,” lausus ta. „Sellest pole ajalooraamatutes juttu. Ma olen lugenud Bostoni veresaunast. Nägin seda seal ajalooraamatutes ja siin ajalehtedes. Aga siinset ma raamatutes ei näinud. Ma pole lugenud sõnakestki kuberner Tryoni, Põhja-Carolina ega Alamance’i-nimelise paiga kohta. Niisiis ei saa siin midagi juhtuda.” Bree ütles seda ägedalt, veendunult. „Kui siin oleks aset leidnud suur lahing, oleks sellest ikka üht-teist kirjutatud. Keegi ei teinud seda – järelikult ei juhtu midagi. Mitte midagi!”
„Loodetavasti on sul õigus,” ütlesin, ent tundsin mööda selga alla jooksmas hoiatavat külmavärinat. Võib-olla oligi Breel õigus. Igatahes ei saanud sellest kujuneda ulatuslikku lahingut. Iseseisvussõjani jäi veel neli aastat – sellele konfliktile eelnevast ajast olid ajalooraamatutesse talletatud isegi väikesed kokkupõrked.
Bostoni veresaun oli leidnud aset vähem kui aasta tagasi – tänavalahing, rahvamassi ja rühma närviliste sõdurite vahel puhkenud madin. Vastastikku lennutatud solvangud, mõni teeleläinud kivi ... Käsklust ootamata tehtud lask, paaniline põgenemine ja viis surnut. Sellest oli ägedas toonis kirjutatud ühe Bostoni ajalehe juhtkirjas; olin näinud seda lehte Jocasta salongis – keegi sõber oli talle selle saatnud.
Ja kakssada aastat hiljem oli see põgus vahejuhtum muudetud laste juturaamatutes surematuks kui kolonistide kasvava rahulolematuse näide. Libistasin pilgu üle ümberringi seisvate ja lahinguks valmistuvate meeste. Kui siin puhkenuks suur lahing, milles kuninglik kuberner surub maha maksumaksjate mässu – milleks muuks pidi seda nimetatama? –, olnuks see ometi väärt äramärkimist!
Aga see oli ikkagi pelgalt oletus. Ja ma andsin endale murelikult aru, et ei sõjad ega ajalugu võta eriti arvesse seda, kuidas asjad peaksid kulgema.
Jamie seisis puu külge köide pandud Gideoni juures. Lahingusse kavatses ta minna oma meeste eesotsas jala. Praegu võttis Jamie sadulataskust püstolid ja pani vööpauna laskemoonavaru. Pea kumaras, oli ta oma tegevusest täielikult hõivatud.
Ühtäkki valdas mind vastupandamatu sundus. Pidin saama teda puudutada, talle midagi öelda. Püüdsin endale sisendada, et Breel oli õigus: siin ei juhtu midagi, ei tulistata ehk ühtki lasku ... ent ometi seisis Alamance’i kallastel kolm tuhat relvastatud meest, kelle meeltes ümises ja kumises verevalamise eelaimus.
Jätsin Brianna kivile istuma, tulitavad silmad metsaveerde kiindunud, ning tõttasin Jamie juurde.
„Jamie,”