Naaldusin seljatoele.
Mulle ei meeldi eksida. Aga tundus nii, et Billy ja libahuntide (kirevase pihta, see kõlas nagu halb rokibänd) jutus oli iva sees. Püüdsin välja mõelda, millal ma viimati juuksuris käisin, habet ajasin.
Duši all olin käinud eelmisel nädalal. Olin ju?
Pühkisin värisevate kätega nägu. Päevad ja ööd olid viimasel ajal kokku sulanud. Veetsin aega oma korteri all laboris, ööpäev läbi uurimistööd tehes. Labor oli alumises keldris, üleni niiskest kivist ja akendeta. Ööpäevarütmid, päh. Ma ajasin enamjaolt päeva ja ööta läbi. Liiga palju oli mõelda, et niisugustele tühistele detailidele tähelepanu pöörata.
Umbes üheksa kuud tagasi olin oma tüdruku peaaegu surma saatnud. Võib-olla enamgi kui surma saatnud.
Kui me tuttavaks saime, oli Susan Rodriguez olnud Midwestern Arcane’i nimelise kollase ajakirja reporter. Ta oli üks väheseid inimesi, kes oli valmis omaks võtma mõtet, et üleloomulik on päriselt olemas. Ta oli haaranud iga üksikasja, iga loo, iga tõendiraasu järele, mille suutis välja kaevata, et saaks avalikkust selles küsimuses teadlikumaks muuta. Sel eesmärgil oli ta minu järel vampiiride tantsupeole tulnud.
Ja koletised said ta kätte.
Billyl oli ka selles õigus olnud. Vampiirid, Punane Koda oli teda muutnud. Võib-olla oleks täpsem öelda, et nad nakatasid teda. Ta oli saanud endale nende õudustäratava janu, ehkki tehniliselt võttes oli ikka veel inimene. Peaks ta seda kustutama, muutuks ta täiesti üheks nende seast. Mingi osa temast sureks ja ta oleks ihu ja hingega üks koletistest.
Sellepärast see uurimistöö. Olin otsinud mingit viisi tema aitamiseks. Vaktsiini loomiseks või ta keha puhastamiseks. Midagi. Ükskõik mida.
Olin teda endale naiseks palunud. Ta ütles mulle ei. Siis läks ta linnast ära. Ma lugesin tema meedialiidule müüdud veergu Arcane’is. Ta pidi seda posti teel toimetajale saatma, seega ma vähemasti teadsin, et ta on elus. Ta oli palunud, et ma talle järele ei tuleks, ja ma polnud läinud. Ei lähegi, enne kui välja mõtlen, kuidas ta sellest supist välja saada, kuhu mina ta vedasin. Pidi olema midagi, mida ma teha saan.
Pidi olema. Pidi ometi olema.
Langetasin pea, näol äkki selline grimass, et lihased tõmbusid krampi, valutasid ja kuumasid. Rinnus pitsitas ja keha tundus põlevat kasutu, jõuetu leegiga. Ma olen võlur. Ma oleksin pidanud suutma Susanit kaitsta. Teda päästa. Aidata. Oleksin pidanud olema nutikam, kiirem, parem.
Oleksid pidanud talle ütlema, et teda armastad, enne kui oli liiga hilja. Eks ole, Harry?
Püüdsin mitte nutta. Sundisin end kogu oma aastatepikkuse harjutamise ja kogemuse ja enesedistsipliini varal mitte nutma. Nutt ei annaks midagi. See ei viiks mind Susanile ravi leidmisele karvavõrdki lähemale.
Ma olin nii kuradi väsinud.
Hoidsin nägu käte vahel. Ma ei tahtnud, et keegi näeks mind töinamas.
Võttis tükk aega, enne kui enesevalitsuse tagasi sain. Ma pole kindel, kui kaua, aga varjud olid teistsugused ja ma juba küpsesin autos, isegi lahtiste akendega.
Mulle turgatas pähe, et on rumal niimoodi tänaval passida, puha lagedal, et veel mõni vampiiride kõrilõikaja võiks mu üles leida. Ma olin väsinud ja räpane ja näljane, aga mul polnud sularaha, et midagi süüa hankida, ja päikese järgi otsustades polnud mul aega minna tagasi korterisse ja suppi süüa. Mitte siis, kui tahan jõuda kokkusaamisele proua Sommersetiga.
Ja mul oli seda kokkusaamist vaja. Billyl oli selleski õigus olnud. Kui ma ei hakka jälle elatist teenima, kaotan kontori ja korteri. Rentslis pappkasti sees ei teeks ma kuigi edukalt maagiauuringuid.
Seega on aeg liikuma hakata. Tõmbasin sõrmedega tulutult läbi juuksepahmaka ja suundusin oma kontori poole. Teeäärne kell ütles mulle, et olen kokkusaamisele juba paar minutit hilinenud. See ja minu välimus pealekauba, oh sa poiss, kui hea mulje ma kliendile jätan. Päev läks muudkui paremaks.
Minu kontor asub ühes kesklinnamajas. Pole teab mis uhke maja, aga tol päeval nägi ikkagi minu jaoks liiga hea välja. Vananev turvamees allkorrusel läkitas mulle kurja pilgu – milline vedamine, et ta mind varasematest nägemistest ära tundis. Mõni uus mees oleks mind arvatavasti silmagi pilgutamata prügikolli pähe välja visanud. Noogutasin valvurile ja naeratasin ja püüdsin asjalik välja näha. Heh.
Trepi poole suundudes möödusin liftist. Sellel oli silt, mis andis teada, et lift on remondis. Lifti polnud enam päris endiseks saadud pärast seda, kui hiigelskorpion ühe kabiini katki rebis ja keegi lifti tuulehooga šahti ülemisse otsa virutas, et see suur sitikas vastu katust puruks litsuda. Sellele järgnenud kukkumine viis kabiini hooga tagasi alla, keldrikorrusele välja, ja lõhkus kogu hoonet, kergitades kõigil üüri.
Või nii mulle igatahes räägiti. Ärge vaadake mind niimoodi. See võis ka keegi teine olla. Olgu, võib-olla mitte see hambatehnik neljandalt korruselt või psühhiaater kuuendalt. Tõenäoliselt ka mitte seitsmenda korruse kindlustusbüroo või üheksanda raamatupidaja. Võib-olla kõige ülemise korruse juristid ka mitte. Võib-olla. Aga alati ei ole minu süü, kui miski katastroofiliselt valesti läheb.
Igatahes ei saa keegi midagi tõestada.
Avasin tepi juurde viiva ukse ja hakkasin mööda astmeid üles astuma, oma kontori poole, mis asub viiendal korrusel. Kõndisin koridori teise otsa, mööda vaikselt sumisevast konsultatsioonifirmast, mis võttis enda alla suurema osa viiendast korrusest, oma kontori ukse juurde.
Kiri jääklaasil teatas: „HARRY DRESDEN, VÕLUR”. Sirutasin käe, et uks lahti teha. Kui uksenupuni jäi veel toll või paar, kargas mu sõrmele säde, särtsatades kerge terava valutorkega vastu nahka.
Jäin paigale. Nii jahe ja kuiv ka ei olnud, olgugi et maja kliimasüsteem kõigest väest töötada puhises. Võite mind paranoiliseks nimetada, aga miski ei muuda nii ettevaatlikuks kui mõrvakatse päise päeva ajal. Keskendusin uuesti oma käevõrule, ammutades jõudu oma kartusest, et kilp valmis seada, juhuks kui peaksin seda vajama.
Teise käega lükkasin kontoriukse lahti.
Harilikult on mu kontor üsna korras. Või ma igatahes ei mäleta, et see päris nii segi oleks olnud, nagu ta praegu välja nägi. Arvestades, kui vähe ma hiljaaegu seal olin viibinud, tundus ebaõiglane, et asjad on päris nii hulluks läinud. Laud ukse kõrval, millel ma hoidsin pakki flaiereid selliste pealkirjadega nagu „Võlukunst võhikutele” ja „Ma olen võlur – küsige, kuidas”, oli viltu seina najal. Flaierid vedelesid lohakalt üle laua laiali ja põrandal. Tundsin kerget ammu kõrbema läinud kohvi vina. Ilmselt jätsin aparaadi sisse. Oeh. Mu lauda kattis samasugune paberilehtedest hallituskiht ja mitu kapisahtlit oli lahti, kaustad virnas kapipealsetel või külgepidi oma kohale torgatud, nii et need jäid otsapidi sahtlitest välja. Laeventilaator keerles uimaselt, klõpsatades igal pöördel.
Keegi oli nähtavasti üritanud veidi korda luua. Post oli korralikult kolme eri virna seatud. Mõlemad metallprügikorvid olid kahtlustäratavalt tühjad. Billy ja kompanii seega.
Keset mu rusudes kontorit seisis naine, sedamoodi ilus, et sunnib mehi sõpru tapma ja sõdu alustama.
Ta seisis laua juures, näoga ukse poole, käed rinnal risti, puusad veidi viltu keeratud ja ilme skeptiline. Tal olid valged juuksed. Mitte valkjasblondid, mitte plaatinablondid. Valged nagu lumi, valged nagu kõige puhtam marmor, üles seotud nagu kinnipüütud pilv, et tuua nähtavale kaela saledad jooned. Ma ei tea, kuidas ta nahk sai nende juuste kõrval kahvatu välja näha, aga sai. Ta huuled olid külmunud mooruspuuviljade värvi, siledas ja armsas näos peaaegu ehmatavad, ja ta viltused silmad olid sügavrohelised, sinaka varjundiga, kui ta pead kallutas ja mind üle vaatas. Ta polnud vana. Polnud ka noor. Polnud midagi muud kui jalustrabav.
Püüdsin hoida lõuga päris põrandani vajumast ja sundisin