«Ära pane tähele. Kas sada imperiaali päevas sobib sulle?»
Jäin kõhklema, meenutades, kui kergesti nõustus ta mu miinimumiga ainult kõneluse eest – ja otsustasin, et on aeg suuremeelne olla. Lõin käega. «Ärme sellistest asjadest räägime. Kahtlemata määrate mulle honorari, mis vastab mu etteaste väärtusele.»
«Olgu, olgu.» Broadbent pöördus kannatamatult kõrvale. «Jock, helista meeskonnale. Siis helista Langstonile ja ütle, et alustasime plaani «Mardi Gras». Kooskõlasta temaga. Lorenzo…» Ta viipas mulle, et järgneksin, ja suundus vannituppa. Ta avas väikese kohvri ja uuris: «On sul selle rämpsuga midagi peale hakata?»
«Rämps» see oligi – seesugune ülehinnatud ja ebaprofessionaalne grimmikomplekt, mida poeletilt müüakse lavaihaluses noorukitele. Jõllitasin seda kerge vastikusega. «Saan ma õigesti aru, söör, et eeldate mu ümberkehastumist kohe praegu? Ilma et oleksin saanud aega uuringuteks?»
«Ah? Ei, ei, ei! Tahan, et muudaksid oma nägu – lihtsalt selleks, et keegi sind siit lahkumisel ära ei tunneks. See on ju võimalik, eks?»
Vastasin jäigalt, et avalikes kohtades äratundmine on koorem, mida kõik kuulsused on sunnitud kandma. Ma ei lisanud, et lugematud austajad tunneksid ka Suure Lorenzo ära igal pool, kus ta käima juhtub.
«Hästi. Nii et muuda oma välimust sedasi, et see poleks enam sinu oma.» Ta lahkus äkki.
Ohkasin ja vaatasin läbi laste mänguasjad, mis ta mulle oli andnud, kahtlemata arvates, et need on mu elukutseks vajalikud töövahendid – klounidele sobilikud rasvavõõbad, haisev piiritusekummi, valejuuksed, mis paistsid pärinevat tädi Maggie salongivaibast. Mitte untsigi Silicofreshi, ei elektrilisi harju ega muid moodsaid mugavusi. Kuid tõeline artist võib imesid teha ka põlenud tikuga või selliste ülejääkidega, mida võib leida köögist – ja omaenda geniaalsusega. Seadsin tuled õigeks ja lasksin endal loovasse unelusse langeda.
On mitu viisi, kuidas vältida hästi tuntud näo äratundmist. Kõige lihtsam on valeteele suunamine. Pange mehele munder selga ja tõenäoliselt ei märka keegi tema nägu – kas mäletate politseinikku, keda kohtasite? Kas suudaksite teda ära tunda, kui näeksite järgmiseks erariietes? Samal põhimõttel töötab mõni pilkupüüdev näojoon. Varustage mees tohutu ninaga, mille kuju võiks ehk vormituks muuta veel ka suur vistrik; labased inimesed jäävad imetlusega nina jõllitama, viisakad pööravad pilgu ära – kuid keegi neist ei märka nägu.
Otsustasin seda primitiivset manöövrit mitte kasutada, kuna teadsin, et mu tööandja sooviks pigem, et mind üldse ei märgataks, mitte et ma mõne imeliku detaili poolest meelde jääksin, isegi kui mind ära ei tunta. See on palju raskem; silmatorkav võib olla igaüks, kuid märkamatuks jäämine nõuab tõelist oskust. Vajasin nägu, mis oleks nii tavaline, nii võimatu meelde jätta, nagu oli surematu Alec Guinnessi päris nägu. Kahjuks on mu aristokraatsed näojooned liiga tähelepandavad, liiga nägusad – kahetsusväärne puudus karakternäitleja jaoks. Ehk nagu mu isa tavatses öelda: «Larry, sa oled liiga kuradi ilus! Kui sa ei jäta oma laisklemist ega hakka tõsiselt ametit õppima, siis veedad järgmised viisteist aastat noorukeid mängides, olles ekslikult arvamusel, et oled näitleja – pärast seda lõpetad maiustuste müümisega vestibüülis. «Rumal» ja «ilus» on kaks kõige hullemat pahet meelelahutusäris – ja sina oled mõlemat.»
Siis võttis ta püksirihma maha ja stimuleeris mu ajutegevust. Isa oli praktiline psühholoog ja uskus, et tagumikulihaste soojendamine rihma abil eemaldab ülemäärase verevarustuse poisi ajust. Kuigi teooria võis olla nõrgavõitu, õigustasid tulemused meetodit; viieteistkümneseks saades suutsin seista lõdval köiel pea peal ning tsiteerida lehekülgede viisi Shakespeare’i ja Shaw’d – või haarata endale kogu tähelepanu mõnes stseenis, pannes lihtsalt sigareti põlema.
Olin sügavas loomismeeleolus, kui Broadbent ukse vahelt pea sisse pistis. «Püha taevas!» kähvas ta. «Kas sa polegi veel pihta hakanud?»
Jõllitasin teda külmalt. «Eeldasin, et tahtsid mu parimat loometööd – mida ei saa teha kiirustades. Kas ootaksid, et keegi leiutab cordon bleu’le uue kastme galopeeriva hobuse seljas?»
«Põrgusse need hobused!» Ta heitis pilgu oma sõrmekellale. «Saad veel kuus minutit. Kui sa selle ajaga midagi tehtud ei saa, peame lihtsalt riskima.»
Tore küll! Muidugi eelistan ma omada piisavalt aega – kuid ma olin isa võitnud tema kiirmuutumiste seerias «Huey Longi mõrvamine», viisteist rolli seitsme minutiga – ja teinud seda ükskord üheksa sekundit temast kiiremini. «Oota!» kähvasin talle vastu. «Saan kohe valmis.» Ja tegin siis endale «Benny Grey», selle värvitu käepärase mehe näo, kes on mõrvar «Usteta majas» – kaks kiiret tõmmet, et tekitada mu põskedele ninast kuni suunurkadeni masendatud jooned, kõigest vihjed kottidele silme all ja kõige otsa Faktor nr 5, kahkjaskollane, ning kõik kokku võttis mitte rohkem kui kakskümmend sekundit – oleksin võinud seda magadeski teha, sest «Maja» jooksis lavalaudadel üheksakümmend kaks korda, enne kui nad selle salvestasid.
Siis pöörasin Broadbenti poole ja too ahmis õhku. «Püha Jumal! Ma ei usu seda!»
Jäin «Benny Grey» karakterisse ega naeratanud talle tunnustuseks. Broadbent ei suutnud taibata fakti, et tegelikult poleks rasvavärvi tarviski. Muidugi muudab see asja lihtsamaks, kuid olin seda pisut kasutanud eelkõige sellepärast, et tema seda ootas. Olles ka ise üks tohmanite hulgast, eeldas ta loomulikult, et grimm koosneb värvist ja puudrist.
Ta jätkas mu jõllitamist. «Kuule,» sõnas ta summutatud häälel, «kas saaksid minuga midagi samasugust teha? Kiiresti?»
Hakkasin juba ei ütlema, kuid siis mõistsin, et see võiks pakkuda huvitavat professionaalset väljakutset. Tundsin kiusatust öelda, et kui mu isa oleks alustanud temaga viieselt, võiks ta praegu sobida üritustel suhkruvati müümiseks, kuid mõtlesin siiski ümber. «Tahad lihtsalt kindel olla, et sind ära ei tuntaks?» küsisin.
«Jah, jah! Kas saad mind ära värvida või valenina kleepida või veel midagi?»
Raputasin pead. «Ükskõik, mida me grimmiga ka teeksime, hakkad sa lihtsalt välja nägema nagu maskeraadiks rõivastatud laps. Sa ei oska näidelda ega õpi seda kunagi ära. Me ei puutu su nägu.»
«Ah? Aga selle mu nokaga…»
«Kuula mind. Kõik, mida ma selle lordliku ninaga teeksin, tõmbaks sellele lihtsalt tähelepanu, ma kinnitan sulle. Kas sellest piisaks, kui mõni tuttav vaataks sulle otsa ja ütleks: «Näh, see suur kutt meenutab mulle Dak Broadbenti. Muidugi pole see Dak, aga paistab natuke tema moodi.» Ah?»
«Hm? Arvan küll. Seni, kui ta kindel on, et see pole mina. Peaksin olema hoopis… Noh, just praegu ei peaks ma Maal olema.»
«Ta on üpris kindel, et see pole sina, sest me muudame su kõnnakut. See on sinu juures kõige iseloomulikum asi. Kui kõnnak on teistsugune, ei saa see mingil juhul olla sina – niisiis peab see olema üks teine suure kondi ja laiade õlgadega mees, kes on natuke sinu moodi.»
«Hea küll, näita mulle, kuidas kõndida.»
«Ei, sa ei õpiks seda iialgi ära. Panen su lihtsalt käima nii, nagu mina tahan.»
«Mismoodi?»
«Topime peotäie heina või midagi taolist su saapaninadesse. See sunnib sind kandadele toetuma ja sirgelt seisma. Sul on siis võimatu ringi hiilida tavapärasel kosmonaudi kassikõnnakul. Mmm… pingutan ka natuke teipi üle su abaluude, et mäletaksid õlad tahapoole tõmmata. Siis peaks hakkama saama.»
«Sa arvad, et nad ei tunne mind ära ainult sellepärast, et kõnnin teistmoodi?»
«Kindel see. Tuttav ei teagi, miks see pole tema arvates sina, kuid just nimelt fakt, et inimese veendumus on alateadlik ja analüüsimatu, muudab arvamuse kindlamaks. Oh, ma teen natuke midagi ka su näoga, lihtsalt et sa ennast paremini tunneksid – aga see pole vajalik.»
Конец