„Palav nigu praeahjus,” kurtis Cal, kui rajasime endale teed koridoris, mis lõhnas tugevalt värske värvi järele. „Mõisaprovva lasi sisse panna mingi udupeene küttesüsteemi ja Beryl põle veel õppin’d seda reguleerima. Beryl!” hõikas ta, juhtides mind suurde ülimoodsasse kööki, mida valgustas terve hulk kohtvalgusteid. Pilgutasin nendega harjudes silmi ning jäin siis üllatunult vaatama ruumi keskel seisvat hiigelsuurt läikivat tööpinda, kiiskavaid seinakapiridu ja veel kaht eset, mis näisid olevat ultramoodsad pliidid.
„Väga stiilne,” ütlesin Calile.
„Nujah, sedan’d küll. Sa oleks pidan’d nägema seda ruumi enne vana mõisniku surma; vanade kappide taga võis vabalt olla peidus saja aasta vanune tahmakiht ja suur hiirepere tagatipuks. Muideks, kogu sel värgil põle mõtet, kui Beryl uhiuute imepliitide pial töötamist selgeks ei saa. Kõik see aeg, mis ta siin on oln’d, on ta vana pliidi pial süia tein’d, aga et neid kahte kasutada, piab sul olema ülikoolikraad arvutiteaduses.”
Samal ajal kui Cal rääkis, astus sisse elegantne sale naine, lumivalged juuksed kuklasse krunniks seatud. Tundsin, kuidas ta sinised silmad – teine teisel pool kullinina pikas nurgelises näos – mind hindavalt mõõdavad.
„Te olete vist preili D’Aplièse?” küsis ta, kontrollitud tooniga hääles õige kerge šoti aktsent.
„Jah, aga palun kutsuge mind Tiggyks.”
„Ja mind kutsuvad siin kõik Beryliks.”
Minu meelest see nimi ei sobinud talle. Olin ette kujutanud emalikku tüüpi, kellel on suur rinnapartii, punetavad põsed ning karedad ja suured käed nagu pannid, millega ta iga päev žongleerib. Mitte sellist nägusat, karmivõitu olekuga naist, kes kannab laitmatult puhast musta värvi majapidajannakleiti.
„Suur tänu, et te olete mulle nõus täna öömaja pakkuma. Ma loodan, et ei tee teile palju tüli, sest kindlasti on teil niigi tegemist,” ütlesin, tundes end miskipärast kidakeelsena nagu laps, kes direktrissi kõnetab. Berylist kiirgas autoriteeti, mis lihtsalt nõudis lugupidavat kohtlemist.
„Kas te olete näljane? Ma keetsin suppi – see on vist ainus asi, millega ma praegu hakkama saan, kuni uute pliitide programmid pole selged.” Ta vaatas Calile sünge naeratusega otsa. „Mõisahärra mainis, et te olete taimetoitlane. Kas porganditest ja koriandrist piisab?”
„Täiesti, tänan.”
„Olgu, ma jätan teid nüid omavahele,” ütles Cal. „Mul jäi eilsest jahist kuuri alla paar isahirve piad ja need tuleb nüid ää keeta. Head ööd, Tiggy, maga häste!”
„Aitäh, Cal, sina samuti,” laususin, püüdes ta lahkumissõnade peale mitte öökima hakata.
„Hästi, ma viin teid siis ülakorrusele teie magamistuppa,” sõnas Beryl järsult, andes märku, et ma talle järgneksin. Koridori lõpus pöörasime suursugusesse kiltkiviplaatidest põrandaga vestibüüli, kus muljet avaldava kivikamina kohal rippus isahirve pea, kaunistuseks võrratud sarved. Naine juhtis mu üles mööda treppi, mille astmeid kattis sinna hiljuti kinnitatud uus vaip ja seinu kaunistasid Kinnairdi suguvõsa esivanemate portreed, sammus seejärel üle laia mademe ja avas ukse pehmetes soojades värvitoonides avarasse magamistuppa. Ruumi uhkuseks oli hiigelsuur punaseruudulise tartankangaga drapeeritud neljasambaline voodi, kamina ees seisid priskete patjadega nahktugitoolid ja kaks vanaaegset messingjalaga lampi täiuslikult poleeritud öökappide peal andsid toale maheda kuma.
„Siin on nii ilus,” pomisesin. „Ma tunnen end nagu viietärnihotellis.”
„Vana mõisahärra magas siin kuni oma surmapäevani. Praegu ei tunneks ta seda enam äragi, eriti vannituba.” Beryl näitas uksele meist vasakul. „Tema kasutas seda garderoobina. Mina tõin talle sinna tema lõpu poole ööpotiga tooli. Tualett paiknes ju koridori teises otsas, mõistate?”
Beryl ohkas raskelt ja ta näoilmest võis välja lugeda, et tema mõtted on minevikus – võib-olla minevikus, mida ta ikka veel taga igatses.
„Mulle tuli mõte, et võiksin kasutada teid katsejänesena, täpsemalt öeldes selleks, et järele kontrollida, ega selles sviidis probleeme pole,” jätkas Beryl. „Ma oleksin teile tänulik, kui te pärast duši all käimist annaksite teada, kui kaua te pidite kuuma vett ootama.”
„Suurima heameelega. Selles paigas, kus ma praegu elan, on kuum vesi haruldus.”
„Praeguseks siis kõik, aga kuna meie söögitoalaud on ikka veel restaureerija käes, siis loodan, et sobib, kui toon teile õhtusöögi kandikul siia.”
„Tehke nii, Beryl, nagu teil kergem on.”
Ta noogutas ja lahkus toast. Istusin madratsi servale, mis näis olevat ülimõnus, ning mõtisklesin selle üle, miks ma Beryli olemust kuidagi tabada ei suuda. Ning see jahimaja ... mind ümbritsev luksus oli küll viimane asi, mida olin oodanud. Viimaks ajasin end voodilt püsti ja avasin vannitoa ukse. Mulle vaatas vastu marmorlaud kahe valamuga, ruumi keskel seisev vann ja dušinurk, kust paistis nii suure segistiga massaažidušš, et pärast kuudepikkust Margareti kriimustatud pinnaga emailvanni kasutamist ei suutnud ma ära oodata hetke, mil saan selle alla seista.
„Jumalik!” õhkasin rõivaid seljast koorides, keerasin duši lahti ja jäin häbematult pikaks ajaks veejoa alla. Kabiinist välja astunud ja end ära kuivatanud, tõmbasin selga taevalikult koheva hommikumantli, mis rippus ukse küljes. Rätikuga sõnakuulmatuid kiharaid kuivaks hõõrudes läksin tagasi magamistuppa, kus Beryl asetas parasjagu kandikut ühe nahktugitooli kõrvale lauale.
„Ma tõin teile supi juurde kodust leedriõiejooki.”
„Aitäh! Muide, vesi tuli kohe ja oli tulikuum.”
„Väga hea,” ütles Beryl. „Sedasi, ma jätan teid nüüd sööma. Magage hästi, Tiggy!”
Ning ta tuiskas toast välja.
2
Läbi paksude kardinate ei tunginud sisse ainsatki päevavalguse kiirt, kui ma kobamisi lambi lülitit otsisin, et kella vaadata. Minu üllatuseks oli kell peaaegu kaheksa – et tavaliselt ärkan juba kell kuus ja lähen loomi toitma, olin tõesti kaua põõnanud. Ronisin hiiglaslikust voodist välja ja sammusin üle toa, ning kui olin kardinad eest tõmmanud, vallandas aknast avanev kaunis vaade mu huulilt rõõmuhüüatuse.
Jahimaja oli ehitatud mäele, kust paistis kitsas mäekuru, lauge nõlva all lamedas orupõhjas voolas aga kitsas käänuline jõgi, mille teine kallas läks tasapisi taas üle mäeahelikuks, tipud tuhksuhkruga sarnaneva lumetolmuga kaetud. Äsja tõusnud päikese kiired panid kogu härmas maastiku sädelema ja ma avasin hiljuti värvitud akna, et sisse hingata kopsutäis Šoti mägismaa õhku. See lõhnas puhtalt – tunda oli vaid sügisese maapinna õrna turbast aroomi, mida eritasid järgmise kevade taimekasvu väetamiseks kompostitud hein ja lehed.
Tahtsin otsekohe välja joosta, et ülikauni looduse imest osa saada. Tõmbasin kiiruga teksad jalga ja džempri selga, lisasin neile suusajope ning, kootud müts peas ja matkasaapad jalas, tormasin trepist alla eesukse juurde. See polnud lukus, ja kui olin välja astunud, nautisin enda ees avanevat ebamaist maapealset paradiisi, mis imekombel oli jäänud puutumata inimestest ja nende asustusest.
„See kõik on minu oma,” sosistasin üle kareda, härmatisest krõbeda eesõuemuru kõndides. Kuulsin endast vasemalt puudesalust krabinat ning nägin suurte terava tipuga kõrvade, pikkade ripsmete ja kastanpruuni täpilise kasukaga noort metskitse, kes hüples kergejalgselt tüvede vahel. Ehkki Margareti hirvetarandikus oli palju ruumi ning ta oli selle sisustamisel püüdnud võimalikult täpselt imiteerida seal taastuvate hirvede looduslikku asuala, ümbritses seda kõrge aed. Siin, Kinnairdis, olid hirvede käsutuses tuhanded aakrid, kus nad said metsiku ja vabana ringi rännata, kuid praegu olid neile inimkiskjad suuremaks ohuks kui igipõlised looduslikud vaenlased.
Mitte kellelgi pole looduses turvaline,