Kuuõde. Lucinda Riley. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Lucinda Riley
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 0
isbn: 9789985346778
Скачать книгу
kergendust, et ei pea Cali perekonna jõulurahu rikkuma, või täpsemini väljendudes, pidusöögilaual kõrguva surnud grillkalkuniga tegelema, viisin Thistle’i mõisamaadele jalutama. Koer näis Cali suureks lõbuks olevat minusse kiindunud, ning kui teda parasjagu jahilkäigul tarvis polnud, käis ta mul kõikjal sabas nagu nõia käsilane. Kui olin kindel, et Cali pole kodus, toimetasin ta paaril korral isegi majja. Tema praadis end kamina ääres, mina aga harjasin pikakarvalisest kasukast välja takjanutte ja pulste, lootes, et ta peremees midagi ei märka. Ma olen endale alati koera soovinud.

      Kodus tagasi, avasin ukse ja nägin Cali, kes elutoa nurka väikest jõulukuuske püsti pani.

      Minu poole vaadanud, jäi ta kulmu kortsutades põrnitsema Thistle’it, kes oli minu järel ukse juurde tulnud ja istus nüüd lävel, silmis anuv pilk.

      „Kuule, Tig, ma olen sind mitu kõrda hoiatan’d, et tal põle tarvis sisse tulla. See teeb ta külmakartlikuks.”

      „Külmakartlikuks?” kordasin süüdlaslikult, teadmata, kas Cal taipab, et olen ka varem tema keelust üle astunud.

      „Muidugist. Sa teed tast helliku. Jäta ta õue.”

      Kupatasin Thistle’i vastumeelselt siseõue, sosistasin talle, et hiljem näeme, ning sulgesin ukse.

      „Mulle tuli mõte, et jõulupuu muudaks sinu ja sellele vana paiga rõemsaks,” selgitas Cal. „Ma kaivasin ta ise metsas üles, juurtega ja puha, nii et hiljem võime ta uuesti maha istutada. Äkki saad homme Taini sõita ja kuuse kaunistamiseks elektriküinlaid ja ehteid osta?”

      Vaatepilt, mida pakkus mullaga täidetud ämbris viltu vajunud pisike puu, tõi mu silmisse pisarad.

      „Oh, Cal, see on sinust nii armas, suur tänu!” Läksin tema juurde ja kallistasin teda. „Homme, kui kassid on toidetud, sõidan linna.”

      „Tead, katsu varakult ää käia, sest homme on kindla piale lumi kohal. Need anglosaksid sial lõunas muudkui unistavad valgetest jõuludest, aga ma’i mäleta, et siin üleval mägedes põleks jõuluajal lund oln’d.”

      „Kas mina ei jõua seda enam ära oodata,” ütlesin naeratades.

      *

      Nagu Cal oli ennustanud, nägingi järgmisel hommikul ärgates selle talve esimest lumesadu. Võtsin vaba Land Roveri, mis oli veelgi kohmakam ja vanem kui Beryl, ning sõitsin tasakesi Taini.

      Et jõuludeni oli vaid paar päeva aega, kubises linnake ostlejatest, ning kui kuuseküünlad ja jõuluehted olid käes, valisin Calile kingiks pehme tartansalli ja Margaretile roosa villase džempri. Koju jõudes märkasin päevinäinud Range Roverit, mis oli pargitud Kinnairdi jahimaja ette. Beryl oli juba mitu päeva ähmi täis olnud, sest Charlie ja tema pere pidid jõulud jahimajas veetma ning seejärel hoone vana-aastaõhtuks esimestele klientidele üle andma.

      Selle aja peale, kui Cal saabus, olid meie jõulupuukesel ehted ja küünlad küljes ning kaminas põles lõbusalt tuli. Cali vanaaegses pleieris mängis Tainist ostetud jõululaulude CD-plaat.

      „Mul on tunne, et meie hää sõber jõuluvana ise võib iga hetk läbi korstna kaminasse kukkuda,” itsitas Cal ning riputas jaki, mütsi ja salli varna, mille olin lasknud tal välisukse külge kruvida. „Vaata, Tig, meil on isegi põhjapõdrad õues!”

      Piilusin aknast välja ja nägin, et kuus hirve, kes tavaliselt jahimaja ümber murul ringi lonkisid, olid julguse kokku võtnud ja meid vaatama tulnud. Nad kõik olid isased ja nii taltsad, et neid sai peost toita, ning Cal oli mulle öelnud, et tegelikult ongi inimesed nad mõisas üles kasvatanud.

      „Nu kas jõulutunne hakkab juba tulema, Tig? Varsti saad mu hõõgveini kah maitsta. Siis on õige tunne kindla piale kohal. Mis me õhtaks sööme?”

      „Oahautist, aga sa võid teha midagi mõnest loomast, kelle sa oled ära tapnud,” nähvasin elutoast kööki minnes.

      „Mis sial ikka, lase käia. Viimane hautis, mis sa tegid, oli täitsa maitsev.”

      Oahautise ja odava veini juures arutasime Caliga metskasside arengut.

      „Vähemalt tuvid ja hirvesüdamed on nüüd paigast, kuhu ma need iga päev jätan, ära viidud, aga Posy on ikka veel ainus, kes mulle lähemale tuleb, ülejäänud kolm tõrguvad. Varsti pean laskma nad loomaarstil läbi vaadata ega tea, kuidas neile ligi pääsen.”

      „Tig, sa’i saa sundida loomi uues elupaigas graafiku järgi käituma.”

      „Ma tean,” ohkasin, „aga mul on pidevalt tunne, et ma olen surve all, Cal. Paaritumishooaeg algab jaanuaris, aga nad pole jõudnud veel sisse elada ja vaevalt et oma latritest välja ronivad, ühisest ajaveetmisest ja sõbrunemisest rääkimata. Ja kui nüüd päris aus olla, siis ma pole kindel isegi selles, kas nad üksteisele üleüldse kunagi on meeldinud. Ma pole kordagi märganud, et nende vahel oleks mingi keemia.”

      „Ma’i usu, et keemial paaritumisega pistmist on. Innaajal olen ma näin’d isahirvi, kes järjest kuue emase selga ronivad. See on looduse kutse ja jääb üle ain’t loota, et su poisid seda tungi tunnevad.”

      „Tuleb välja, et ma olen tõeline eluslooduse asjatundja,” nentisin. „Kui kevadeks kassipoegi pole, pean leppima tõsiasjaga, et olen Charliet alt vedanud.”

      „Oh, ega’s mõisahärra põle koletis, Tig. Ma nägin teda veidi aja eest jahimaja juures ning ta ütles, et pärast jõule tuleb ta siia vaatama, kuidas sul ja kassidel läheb.”

      „Taevas halasta!” oigasin. „Mis siis, kui kassid tema külaskäigu ajal välja ei tule?”

      „Küll ta aru saab. Muide, ma tahtsin sult nõu küsida, sest sina oled tüdrik, ja armuline provva Jõuluaeg tuleb kudagi mööda saata. Ma pean Caitlinile midagi kinkima. Ja mul põle õrna aimugi, mis see olla võiks.’

      „Caitlinile?”

      „Minu tüdrikule. Ta elab Dornochis, aga kui ma kõrraliku jõulukingiga tema juurde ei ilmu, ei taha ta enam kuigi kaua minu tüdrik olla.”

      Vaatasin halvasti varjatud üllatusega Calile otsa. „Sul on kallim? Vau, Cal, miks sa teda varem pole maininud?”

      „Isiklik värk või mis? Pialegi põle see teema varem üles kerkin’d.”

      „Aga sa oled ju kogu aeg mõisas. Kas Caitlinit ei ... ärrita asjaolu, et ta vaevu näeb sind?”

      „Tegel’t mitte, sest see on alati nõnna oln’d. Me kohtume kord kuus ühel nädalalõpul ja iga kuu esimesel neljapäeval.”

      „Kui kaua te olete koos olnud?”

      „Umbes kaksteist aastat,” vastas ta järgmist lusikatäit hautist suhu kühveldades. „Paari aasta eest küsisin temalt sedasama.”

      „Taevake! Miks ta siis siin üleval sinu juures ei ela?”

      „Esiteks on ta ühe laenuühistu harukontori juhataja Tainis, ja see, nigu sa tiad, on siit ühe sõidutunni kaugusel. Et ilm on sihuke nigu ta on, ei saa ta riskida sellega, et jääb mõisasse lumevangi. Pialegi ei taha ta sihukses niiskes urkas elada. Muide, kui ta näeks seda paika praegalt, pärast su siiatulekut, võib ta ümber mõelda.” Ta tõi kuuldavale talle omase kõriseva naeruturtsatuse. „Aga aitab nüid küll, räägi parem endast. Kas sinu elus on mõni eriline inimene, Tig?”

      „Servioni loomaaia laboris tutvusin ma tõesti ühe kutiga ja mõnda aega meie vahel midagi isegi oli, aga see suhe polnud tõsine. Mina pole oma „ainsat ja õiget” veel kohanud,” laususin veiniklaasist lonksu võttes. „Sul on vedanud, et sina oled. Ma tahaksin väga Caitliniga tuttavaks saada, Cal. Ehk kutsud ta jõulude ajal mõni õhtu siia?”

      „Asi on selles, Tig,” ütles Cal kulmu kortsutades, „et nigu ma vist juba mainisin, on minu teinepool profipoksijast habemega naine, mitte sinusugune kena neiuke. Sa ju tiad, mihukesed naised on, nii et pärast ei jaksa ma tema etteheiteid ära kuulata.”

      „Seda