Raudrohtu on kasutatud ka õige kummalisel viisil: „Huvitav on märkida järgmist lastemängu Saksamaalt. Lapsed panevad raudrohu teravaid lehti ninasse, löövad siis sõrmedega nina pihta ja nina hakkab verd jooksma. Nähtavasti tungivad lehe teravad tipmed õrna nina limanahasse ja tekitavad nõrga verevoolu. Kui raudrohi on tuntud veritsusttõkestava vahendina veele hõõrutult, takistab ta leht tervelt verevoolu. Seda omadust tundsivad õpilased Saksamaal ja ka Prantsusmaal ning petavad sellega õpetajaid, kui õppetükid ei ole hästi õpitud ja tunnist puudumine on tarvilik.”
Raudrohi oli Eesti vanarahva seas üldtuntud arstirohi. Haigusi, mida sellega raviti, oli palju. Selgelt ülekaalus on siiski värske raudrohumahla abil verejooksu sulgemine, samuti kasutamine tee ja keedisena. Värske lõikehaava puhul hõõruti puhas raudrohuleht mahlaseks ja pandi haavale. Kasutati just raudse esemega tekitatud haavade puhul. Sellest ka tema nimetus „rauaraierohi”. Talvel kasutati sel puhul enne jaanipäeva korjatud taimedest väljapigistatud mahla, mida säilitati pudelites.
Abi saadi ka keedisest. Väga laialt kasutati raudrohuteed rinnahaiguste, tiisikuse ja külmetamisel tekkinud köha või muu kurguhäda korral, kui hääl oli ära või hingamine kähisev. Mehed panid rinnahaiguse korral raudrohu õisi ja varsi tubakasse, see parandas enesetunnet. Raudrohuteega arstiti naistehaigusi, seda kasutati ka enneaegse sünnituse esilekutsumiseks. Teed joodi veel maksa-, neeru- ja põiehädade, kõhukinnisuse, pistja, kehvveresuse ja peavalu korral, kui „pea käis ümber” ja ajas oksele, samuti närvide rahustamiseks. Välispidiselt aitas see sammaspooliku, kärnade, paisete ja nõgestõve vastu.
Tihti tarvitati raudrohtu koos teiste ravimtaimedega.
Ravimtaimede andmebaasist Herba leiab, et raudrohtu on kasutatud umbes 90 haiguse või vaevuse ravimisel.
● Näiteks väga vana märge Tormast: „Verihein ehk raudrohi. Lehed hõõrutakse puruks, pigistatakse sahvt välja värske haava sisse, mis kohe haava kinni kasvatab, lehed köidetakse lapiga pääle.” EKS c, 55 (10a) < Torma khk. – Mihkel Ostrov (1892)
● Anna kandis raviti temaga 1930-ndatel „maast tulnud tõvesid”: „Maa-alused (haigus). Maast hingab, maast tuleb see külge. Võta hõberaha, kaabi kulli poolt küllest sinna, kus sügeleb, ja raudrohu mättaga vaota, see kaotab ära. Selle juures peab ütlema: „Maa-alused, maa-emandad, andke minu tervis kätte!”” ERA II 14, 71/2 (4) < Anna khk., Anna v., Pikaküla m. < Paide khk. – Richard Viidebaum < Marie Punapart, 69 a. (1929)
● Haljala kihelkonnas kasutati raudrohtu naistel menstruatsioonivere vähendamiseks: „Kuuriiete suure vooluse vastu joodi raudrohu teed külmalt, aga kui kinni on, siis tuleb raudrohu teed juua tulisena. Kingsepa Ann õpetas seda. Minul omal on seda old.” RKM II 229, 389 (3) < Haljala khk., Vergi k. – Linda Palu < Ida Tihane, s. 1882 (1966/7)
● Järva-Jaani kihelkonnas tehti kopsuravikeedist: „Raudrohu tee – kopsuhaigustele. Ummukses keeta paksuks kui sült, et kallerdub.” RKM II 250, 500 (13) < Järva-Jaani khk., Jalgsema k. – Hilda Masa < Mari Ülessaar (1967)
Tänapäeval kasutatakse droogina ürti (Millefolii herba) või õisikuid (Millefolii flos), mida kogutakse õitsemise ajal juunist augustini, lõigates või noppides taimedelt õitsvad ladvaosad või ainult õisikud. Ürdi kogumisel võetakse kuni 15 cm pikkune ladvaosa, aga kui soovitakse toimeainete suuremat hulka, on otstarbekas ürdile eelistada õisikuid, mille hulgas ei tohiks õisikuraod olla pikemad kui 4 cm. Droog kuivatatakse õhukese kihina (5–7 cm) temperatuuril mitte üle 35–40 °C. Säilitatakse õhukindlalt kuivas ja pimedas kõige kauem 2 aastat.
Tööstuslikuks kasutamiseks sobib vastavalt Euroopa farmakopöa nõuetele raudrohuürt, mis sisaldab vähemalt 0,2% eeterlikku õli ja vähemalt 0,02% proasuleeni. Droogi kohta kehtivad järgmised farmakopöa standardnõuded: kaalukadu kuivatamisel kõige rohkem 12%, üldtuhka kõige rohkem 10% ja soolhappes mittelahustuvat tuhka kõige rohkem 2,5%, varreosi läbimõõduga üle 3 mm kuni 5% ja võõrlisandeid kuni 2%.
Ahhilliin
Raudrohi sisaldab 0,2–1% eeterlikku õli (koostisesse kuuluvad hamasuleen, kamper, pineen). Mida sinisem on eeterlik õli, seda rohkem sisaldab see hamasuleeni ja seda tugevam on põletikuvastane toime. Droogis ja toodetes, mis ei sisalda destilleeritud eeterlikku õli, hamasuleeni ei leidu. Olulised toimeainerühmad on veel mõru maitsega seskviterpenoidsed laktoonid (ahhillitsiin, millefiin, ahhilliin jt) ning flavonoidid (apigeniini ja luteoliini glükosiidid jm).
Meie uuringud1,2 näitavad, et eeterliku õli sisalduse poolest on Eestis ja ka teistes riikides kasvav raudrohi väga varieeruv (0,1–1%) ning väga erinev (1–44%) on ka hamasuleeni sisaldus eeterlikus õlis, mis annab taimele pigem ebakindla toime, eriti põletike leevendamisel. Erinevused valgete ja roosade õitega raudrohu eeterliku õli koostises on märkimisväärsed, kuid ei võimalda toime seisukohalt eelistada üht vormi teisele. Samas, kui võrrelda Eestis kasvavat raudrohtu teiste riikide näidistega, siis on selle hamasuleeni sisaldus (27–42%) pigem rikkalik ja ka antibakteriaalse toimega β-pineeni sisaldus on meie raudrohus suhteliselt suur (15–23%, mujal 0,1–12%).
Raudrohu teaduslikud uuringud on olnud sellised, et tema kasutamist ei saa veel pidada tõenduspõhiseks. Nii põhineb tema tarvitamine rahvameditsiini kogemustele. Euroopa Ravimiamet peab põhjendatuks raudrohu kasutamist söögiisu ajutise kadumise korral ning sümptomaatiliseks raviks spastiliste seedetraktivaevuste, sh kõhupuhituse korral teena (vt edaspidi), pressitud mahlana (5–10 ml 2–3 korda päevas), vedelekstraktina (2–4 ml 3 korda päevas) või tinktuurina (45% etanool, 2–4 ml 3 korda päevas). Söögiisu vähenemise korral tuleb raudrohtu tarvitada 30 minutit enne sööki.
Toimetelt on raudrohi söögiisu ja seedimist soodustav, nõrgalt põletikuvastane, kootav ja spasme lõõgastav. Ta suurendab sapieritust, vähendab gaasidest tulenevaid seedevaevusi ja spastilisi valusid seedeelundkonnas. Värske droogina välispidi kasutades on raudrohul (eriti lehtedel) tänu vitamiin K1 sisaldusele vere hüübimist soodustav toime. Seetõttu võib raudrohutee pikka aega ja suurtes annustes kasutatuna tekitada veresoonkonnas trombe ning seda ei maksa kaua tarvitada.
Raudrohtu soovitatakse eriti kasutada menstruatsiooniga kaasnevate nõrkade spasmide leevendamiseks teena ning vesitõmmisena pindmiste haavade paranemise soodustamiseks.
Raseduse ajal ei tohiks raudrohtu tarvitada, sest tema eeterlikus õlis leiduv tujoon (0–27%) võib põhjustada nurisünnitust. Ka ei soovitata seda rinnaga toitmise korral. Raudrohi võib tekitada allergilisi reaktsioone, seetõttu on ta vastunäidustatud ülitundlikkuse korral. Allergilised nähud võivad eriti tekkida nendel, kes on ülitundlikud ka kummeli ja teiste korvõieliste sugukonna taimede suhtes. Koostoimete kohta teiste ravimtaimede ja ravimitega kindlad andmed puuduvad, aga raudrohi võib mõjutada vere hüübimist reguleerivate ravimite toimet ning teda peaks vältima rauda sisaldavate toidulisandite tarbimisel. Euroopas ei soovitata raudrohtu seespidi tarvitamiseks alla 12-aastastele lastele.
RETSEPT 2 spl peenestatud droogi valada üle 1 kl keeva veega, jätta 10 minutiks seisma, kurnata. Juuakse 1/3 kl 3 korda päevas seedetegevuse soodustamiseks, eriti sapi sekretsiooni suurendamiseks.
Harilik kalmus
Kalmus on võhaliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
Kalmuse lehed on mõõkjad, 1,5 cm laiad ja kuni meetripikkused, servadest veidi lainelised. Kollakasroheliste lehtede alaosa on sageli punakas. Lehed kasvavad suure puhmana. Kuni 1,5 meetri kõrguse kahetahuliselt lehistunud varre küljele tekib mõnel aastal suve teisel poolel tõlvikukujuline kollakasroheline õisik, õiekattelehti ja tolmukaid on 6. Eestis kalmus enamasti viljuda ei jõua, taim levib meil vegetatiivsel