Eesti ravimtaimed
Sissejuhatuseks
Kui 18.–20. sajandi kalendritekstid ja lühemad kirjalikud rahvavalgustuslikud tervisenõuanded välja arvata ning koondada pilk vaid raamatutele, tuleb esimese tõsise eestikeelse ravimtaimedest pajatava väljaandena märkida Ad. Alf. Michaelise üsna kopsakat ja põhjalikku gooti kirjas avaldatud raamatut „Imejõud taimedes. Juhatus, kuidas neid leida ja tarvitada” (1911, 127 lk). Mihkel Aitsam andis 1916. aastal välja küll õhukese, vaid 7 lehekülge paksu, aga asjaliku raamatukese „Tähtsamad kodumaa arstirohutaimed”.
Tänavu 100-aastaseks saanud Eesti Vabariigi esimene kümnend tõi ravimtaimehuvilise lugemislauale vaid õige vähe. Andres Rõuk andis välja raamatu „Kodumaal kasvavad arstirohutaimed ja arstimine nende abil”, millest hiljem ilmus veel kaks trükki (1921 – 125 lk, 1924 – 112 lk, 1934 – 110 lk).
1930. aastatel avaldas Harald Pilt õhukese raamatu „Taimed tervise teenistuses” ühtekokku viie trükina (1934–1937, 40–44 lk). Tõsiseks lisanduseks kujunes „Kodumaa ravimtaimed” (1937 ja 1938 – 163 lk), mille autor oli meditsiinitudeng Jaan Lääts, kes selgelt teadis, millest ta kirjutab. Sellesse perioodi kuuluvad veel Juhan Ruudi Vaiksaare sulest ilmunud „Arstirohutaimed”, mis oli „täielik ülevaade arstirohutaimede rahvapärasest käsitlusest, korjamisest, kuivatamisest ja nende tundmaõppimisest ning tarvitamisest arstimisvahendeina ” (1936, 108 lk), ning Reinhold Vinkleri „Tervistavad kodumaa taimed” (1937, 51 lk), mis ilmus kokku viie täiendatud trükina. E. Neppi, kes küll väidab oma raamatu „Tervistav jõud kodumaa taimedes” (1939, 139 lk) olevat koostatud „dr. A. Villaret’i, prov. J. Toll’i jt andmetel”, on Jaan Läätse pealt lõik lõigu haaval maha kirjutanud, vaevumata kohati sõnakestki muutma. Ravimtaimi uurisid küll usinasti Tartu Ülikooli rohuteaduse (farmaatsia) instituudis töötanud õpetlased, kes oma töödest erialaajakirjades Pharmacia (1921–1940) ja Eesti Rohuteadlane (1926–1940 ja alates 1990) õige sagedasti ja pikalt juttu tegid, kuid ravimtaimeraamatu(te)ni nad muude tööde kõrvalt ei jõudnud. Sõjajärgsel, Nõukogude ajal valitses ravimtaimeraamatute väljaandmisel ligi kaks aastakümmet täielik vaikus.
Alles aastal 1962 ilmus Oskar Koogi ja Gustav Vilbaste raamat „Eesti NSV ravimtaimed” (199 lk), mille farmaatsiat puudutava osa koostas Oskar Kook ja Gustav Vilbaste kandis hoolt taimede botaanilise kirjelduse ja rahvapäraste nimede kirjapaneku eest. Aastal 1972 ilmus „Eesti NSV ravimtaimede” teine trükk hoopis mahukama väljaandena (288 lk). Selle põhiautor oli farmakognost Johannes Tammeorg, kellel järgmiste trükkide väljaandmist tuli üksi vedada, kuna teised autorid polnud enam elavate kirjas. Juba järgmisel, 1973. aastal ilmus raamatu kolmas trükk (288 lk), 1975. aastal neljas trükk (269 lk) ja 1984. aastal viies trükk (272 lk). Kuna Tammeorg suri kaks aastat hiljem, siis viies väljaanne viimaseks jäigi.
Võrreldes sõjaeelsete väljaannetega olid need raamatud igati nüüdisaegsed, mahukad, teaduspõhised, hästi toimetatud ja seega usaldusväärsed. „Eesti NSV ravimtaimede” viimane trükk erines eelmistest selle poolest, et lisaks riiklikusse registrisse kuuluvatele ravimtaimedele, mida seetõttu ka apteekides müüa lubati, leidsid selles käsitlemist rahvameditsiinis tuntud liigid, millest varasemates väljaannetes ilmselt juttu teha ei lubatud. Olgu lisatud, et tollel ajal valitsenud tsensuuri tõttu sõna- ja trükivabadus suurel määral puudus ning ravimtaimedest oli õigus (koos kaasautoritega) kirjutada vaid Johannes Tammeorul kui ülikooli õppejõul ja seega tõenduspõhise meditsiini esindajal. Alles alates 1990. aastatest, mil tsensuur kadus, hakati rohkelt üllitama ka ravimtaimealast kirjandust.
Kes aga need kolm „Eesti NSV ravimtaimede” autorit olid?
Johannes Tammeorg (1919–1986) oli proviisorist õppejõud, kes lõpetas cum laude Tartu Ülikooli 1940. aastal, kaitses 1943. aastal farmaatsiamagistri kraadi (uurimistöö kandis pealkirja „Droogide kuivatamisest õhuvoolus”) ning töötas Tartu Ülikooli farmakognoosia (hiljem farmaatsia) instituudis eri ametites. Elu lõpuperioodil oli ta professor ja kateedri juhataja. Aastatel 1960–1970 oli ta tegev ülikooli teadusprorektorina. Johannes Tammeorg oli farmakognoosia ja kohtukeemia õppejõud, kelle teadustööd hõlmasid droogide kuivatamist, ravimtaimede kultiveerimist ning nende ressursside ja keemilise koostise uurimist.
Oskar Kook (1899–1964) oli väljapaistev proviisor, kes lõpetas Tartu Ülikooli 1924. aastal rohuteaduse magistrina. Aastatel 1925–1929 tegutses ta nooremleitnandina sõjaväefarmatseudina ning juhatas mitut apteeki, sealhulgas aastast 1940 üht Eesti suurimat ladina kööki, Tõnismäe apteeki. Ravimtaimedega tegeles ta professionaalse proviisorina, kelle missioon oli anda oma teadmised rahva tervise teenistusse ka raamatu näol. Pärast Oskar Koogi surma jäi „Eesti NSV ravimtaimede” teise trüki ilmumine aastakümneks venima.
Gustav Vilbaste (1885–1967) oli etnobotaanik, kes lõpetas Tartu Ülikoolis matemaatika-loodusteaduskonna ja kaitses Viini Ülikoolis doktorikraadi, uurinud loopealsete taimekooslusi. Väga tähtis oli tema töö meie looduskaitse rajamisel, ta oli Eesti esimene looduskaitseinspektor. Taimede nimetusi ja rahvapärast kasutust kogus ta mahuka kirjavahetuse ja kogumiskäikude abil. Tema koostatud etnobotaaniline kartoteek ja ka väga mahukas herbaarium on tänapäevalgi aluseks olnud mitmetele teadustöödele. Olulist infot ravimtaimede kohta sisaldas ka tema kaheosaline teos „Meie kodumaa taimi rahva käsitluses”. Kokku avaldas ta ligi 20 raamatut ja taimemäärajat. Mahukaim, „Eesti taimenimetused. Nomina vernacula plantarum Estioniae”, avaldati alles 1993. aastal tema õpilaste toimetamisel.
Käesolev raamat on nii sümboolseks kui ka sisuliseks jätkuks nende kolme mehe töödele, kuid on kaasaegsem, sisaldades ka ajakohastatud ravimtaimede valikut. Tekstis on viidatud Eesti ravimtaimeteadlaste viimase aja teadusuuringutele, sealhulgas Ain Raali enda uusimatele teadustöödele. Teine autor Mikk Sarv aitas enne oma surma kokku panna raamatu ideestikku ja taimenimekirja ning koguda pärimusinfot. Märkimist väärib veel see, et raamatu kolmas autor on „Eesti NSV ravimtaimede” koostaja Gustav Vilbaste lapselaps, kes võttis oma õlule samasuguse ülesande kui omal ajal tema vanaisa: Kristel Vilbaste kanda jäid käsitletavate taimede kirjeldused ja rahvapärimuslik teave.
Ain Raal (s 1961) on proviisor, Tartu Ülikooli farmakognoosia professor ja farmaatsia instituudi juhataja. Ta on Johannes Tammeoru kunagine üliõpilane, koostööpartner ja alluv ning ühtlasi ka tema mantlipärija. Ta on avaldanud hulgaliselt teaduslikke ja populaarteaduslikke kirjutisi ravimtaimede kohta ning rea sellesse valdkonda kuuluvaid raamatuid (https://et.wikipedia.org/wiki/Ain_Raal), millest mahukaim on „Maailma ravimtaimede entsüklopeedia”, 2010.
Mikk Sarv (1951–2018) oli rahvaluuleteadlane, regilaulik, bioloog, maaelu aktivist, helilooja, raadio- ja telesaatejuht, näitleja ja koolitaja. Eelkõige oli ta mitmete oluliste Eesti loodushoidlike ja pärimuslike tegevuste algataja. Näiteks külaliikumine Kodukant ja õuesõpe on alguse saanud just tema initsiatiivil. Ta on kirjutanud raamatuid pärimusest, nii regilauludest kui ka pärimusastronoomiast (https://et.wikipedia.org/wiki/Mikk_Sarv), tema loodud on sellised sõnad nagu elurikkus, õuesõpe, õhinapõhisus jpt.
Kristel Vilbaste (s 1965) on folklorist, loodusajakirjanik ja -kirjanik, lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogi-geneetikuna. Tema artiklid ja raadiosaated käsitlevad eelkõige loodushoidu ja pärimust. Ta on kirjutanud sel teemal nii lastele kui ka täiskasvanutele, sh 13 raamatut (https://et.wikipedia.org/wiki/Kristel_Vilbaste). Mahukaim töö on „Eesti allikad”, 2013.
Alljärgnevalt lugejale mõned juhatused, kuidas kirjapandu ülesehitusest hõlpsamini aru saada.
Raamatusse on valitud 80 praegu Eestis rahva seas kasutatavat ravimtaime. Valisime need välja mitme küsitluse põhjal ning analüüsides varasemate ravimtaimeraamatute sisu ja tänapäeva rahvusvahelisi ravimtaimeraamatuid. Need on Eestis kõige enam kasutatavad taimed, kuid mitte igale inimesele ei pruugi nad sobida, seega tuleb kindlasti lugeda ka vastunäidustusi ja ravimtaimede koostoimet ravimitega.
Iga taime juures on antud liigikirjeldus, rahvapärased nimed ning kasutamisviisid Eestis. Eraldi on käsitletud taime ravimina kasutamist Gustav ja Ellen Vilbaste käsikirjaliste materjalide ning Eestis ilmunud ravimtaimeraamatute põhjal. Renate Sõukandi ja Raivo Kalle poolt Eesti Kirjandusmuuseumi juures loodud Eesti rahvameditsiini andmebaasist Herba (http://herba.folklore.ee) on välja otsitud ka huvitavamaid kasutusviise ja retsepte, mille läbiproovimisega võiks ettevaatlik olla. Eelkõige võiks kasutada Ain Raali soovitatud retsepti iga taime kirjelduse lõpul.
Raamatus