Ent hetke pärast sammud hajusid, röövides temalt hiilgava võimaluse ja tuletades talle meelde, et suured armastajad – kas siis juba oma valdkonnas tegevad või alles sihile pürgivad – ei ole sündinud selleks, et üheteistkümnendal tunnil kangelaseks saada. Ta lubas endale ühe sügava hingetõmbe ning pani käed rinnale risti. Riided liibusid ta külge nagu teine nahk. Fumero kõndis koos oma käsilastega minema. Fermín kujutles nende kogusid trümmi varjudesse neeldumas ning naeratas kergendunult. Võimalik, et keegi polnud siiski keelt kandnud. Ehk oligi tegu lihtsalt rutiinse kontrollkäiguga.
Just siis sammud peatusid. Järgnes surmavaikus ning mõne hetke jooksul kuulis Fermín üksnes oma südamelööke. Siis – nagu peaaegu kuuldamatu ohe – kostis millegi tibatillukese ja kerge tabamatu tippimine üle kastikaane, otse tema näo kohal. Ta tundis selle närbe maguskibeda lõhna ära. Tema reisikaaslane, väike hiireke, nuuskis laudadevahelistes pragudes, ilmselt tajudes oma sõbra lõhna. Fermín tahtis ta just kerge õhupahvakuga minema peletada, kui korraga käis trümmis kurdistav pauk.
Suure kaliibriga kuul kiskus hiire ainsa ropsuga tükkideks ning rebis umbes viie sentimeetri kaugusel Fermíni näost kastikaande siledate servadega augu. Veri nirises läbi pragude talle suhu. Siis tundis Fermín paremas jalas kõditavat tunnet ning pilku allapoole suunates adus, et kuul oleks äärepealt ta jalga riivanud – see oli ta püksisääre katki rebinud, enne kui läbi puidust kasti teise serva välja tungis. Tema pelgupaiga pimedusse lõikus hägune valgusjuga, mis järgis kuuli trajektoori. Ta kuulis taas lähenevaid samme, mis relvakasti kohal peatusid. Fumero põlvitas maha selle kõrvale. Fermín püüdis kaane ja kastivahelisest kitsast pilust kinni tema silmade läike.
„Sõlmid kõntsakihiga sõprussuhteid nagu ikka, mis? Oleksid pidanud kuulma, kuidas su sõber Amancio kriiskas, kui ta meile jutustas, kust sind leida. Paar tiiru okastraati ümber munade, ja kõik teie kangelased laulavad nagu leevikesed.”
Seistes silmitsi selle pilgu ja kõigega, mida ta selle kohta teadis, tundis Fermín, et kui ta poleks selles kastis lõksus olles oma julguseriismeid juba ammuilma välja higistanud, oleks ta praegu õudusest püksi lasknud.
„Sa haised hullemini kui su rotist sõber,” sosistas Fermín. „Mulle näib, et sulle kuluks üks väike suplus ära.”
Fermín võis kuulda sammumüdinat ja kolistamist, kui mehed trümmis kaste liigutasid ja ümber paiskasid. Selle kõige vältel ei liikunud Fumero paigast. Ta sondeeris pilguga pimedat kastisisemust nagu madu, kes oma pesa enne sisenemist kannatlikult üle vaatab. Üsna pea tajus Fermín tugevaid haamrilööke kastikaane pihta. Alguses arvas ta, et seda püütakse lahti kangutada. Ent kui ta nägi naelateravikke läbi laudade tungimas, sai ta aru, et kaant naelutatakse hoopis kinni. Hetke pärast oli millimeetrilaiune pragu, millest oli valgust immitsenud, kadunud. Ta oli oma pelgupaika maetud.
Siis tajus Fermín, et kast liigub, et seda tõugatakse ja veetakse üle põranda ning sai aru, et Fumero käsu peale on paar meeskonnaliiget alla trümmi tulnud. Ülejäänut võis ta endale ette kujutada. Ta tundis, kuidas tosinkond meest kasti kangidega maast lahti hiivab, ning kuulis selle naksumist presentrihmade haardes. Ta kuulis ka kettide kolinat ning tajus äkilist jõnksu ülespoole.
6
Arráez koos oma meeskonnaga vaatas, kuidas kast kuue meetri kõrgusel laevateki kohal kerges tuules õõtsub. Fumero ilmus trümmist nähtavale ning pani rahulolevalt naeratades tumedad prillid uuesti ette, kui ta üles vahisilla poole vaatas, tõstes käe pilkavaks sõjaväeliseks tervituseks kõrva äärde.
„Teie loal, kapten, jätkame nüüd pardalt leitud roti kahjutuks tegemist selleks ainuvõimalikul tõhusal moel.”
Fumero andis kraanajuhile märku konteiner paar meetrit allapoole lasta, kuni see tema näoga kohakuti jäi.
„Surija viimane soov või ehk paar kahetsussõna hüvastijätuks?”
Meeskond silmitses kasti täielikus vaikuses. Seest näis kostvat vaid halinat, mis meenutas väikese viga saanud looma niutsumist.
„Ära nüüd soiu, ega see asi nii hull ka ole,” lausus Fumero. „Pealegi pole sa ju üksi. Sa kohtud terve hulga sõpradega, kes ei jõua sinu saabumist ära oodata…”
Kast tõusis uuesti õhku ning kraana hakkas seda laevatekki ääristava reelingu poole pöörama. Kui kast rippus umbes kümne meetri kõrgusel mere kohal, pööras Fumero uuesti kaptenisilla poole. Arráez jälgis teda klaasistunud pilgul, endamisi midagi pomisedes.
„Kuradi litapoeg,” luges Fumero tema huultelt.
Siis andis ta peaga märku, ja konteiner, mis kandis paarisajakilost vintpüsside ja kõigest veidi üle viiekümnekilost Fermín Romero de Torrese raskust, sukeldus Barcelona sadama jäisesse tumedasse vette.
7
Tühjusse langedes jõudis ta vaevu kasti seintest kinni kahmata. Selle vette prantsatades sööstsid vintpüssid ülespoole ja paiskusid vastu kaant. Mõne sekundi hõljus konteiner veepinnal, õõtsudes kergelt nagu poi. Fermín püüdis palavikuliselt eemale tõugata püsse, mille kuhila alla ta oli maetud. Tema sõõrmetesse tungis soola- ja diislilehk. Siis kuulis ta, kuidas vesi Fumero lastud kuuliaugu kaudu sisse voolab. Hetke pärast tundis ta selle kerkivat külmust, kui vesi kastipõranda üle ujutas. Teda haaranud kabuhirmus püüdis ta end kägarasse tõmmata, et jõuda kastipõhja. Seetõttu nihkus vintpüsside raskus korraga ühele poole ja kast vajus kreeni. Fermín kukkus näoli relvade otsa. Täielikus pimeduses kobas ta käsikaudu püssikuhjas ning hakkas neid kõrvale tõukama, otsides auku, mille kaudu vesi sisse tungis. Vaevalt õnnestus tal tosinkond vintpüssi endale kukla taha toeks saada, kui need talle otsa veeredes ta endiselt kreenis kastipõhja tagasi tõukasid. Vesi kattis ta jalad ning voolas sõrmede vahelt läbi. Selleks ajaks, kui tal õnnestus auk üles leida ja see mõlema käega kuidagiviisi kinni suruda, oli vesi tõusnud talle põlvini. Siis kuulis ta ülalt laevatekilt kostvaid laske ning tajus kuulitabamusi puidus. Tema selja taha tekkis kolm uut auku, millest hakkas sisse immitsema rohekat valguskuma, nii et Fermín võis näha, kui kiiresti vesi sisse valgub. Mõne hetkega tõusis vesi talle vööni. Ta röökis õudusest ja raevust, püüdes üht auku teise käega kinni katta, ent äkiline raksakas paiskas ta eemale. Kast neeldus kuskile nii jõuliselt, otsekui oleks mõni kiskja selle oma lõugade vahele rebinud, nii et see hääl pani ta judisema. Vesi kerkis talle rinnuni ja tal jäi külmast hing kinni. Nüüd oli ümberringi kõik taas pime ning Fermín tajus, et kast vajub päästmatult allapoole. Ta parem käsi andis vee survele järele. Pimedas pühkis jäine meri tema pisaraid, kui ta püüdis veel viimast hingetõmmet teha.
Vool haaras teda ümbritseva puust kesta kaasa ning vedas selle armutult põhja. Kasti ülaossa oli jäänud pisike, umbes kämblalaiune õhuava. Tohutu pingutusega õnnestus Fermínil ennast ülespoole hiivata ning veel üks sõõm hapnikku ahmida. Mõne hetke pärast langes kast merepõhja ning vajus külitsi mutta. Fermín tagus käte ja jalgadega kaant, kuid lauad olid kindlalt kinni naelutatud ega andnud järele. Viimasedki järelejäänud õhuriismed immitsesid pragude kaudu välja. Külm ja pilkane pimedus meelitasid teda alla andma, aga tema hapnikunäljas kopsud lõõskasid ja ta tundis, et pea on suurest survest plahvatamas. Vastamisi kindla teadmisega, et elada on jäänud veel vaid mõni sekund, langes ta silmitusse paanikasse ning hakkas ühe püssipäraga vastu kaant taguma. Neljandal löögil lagunes relv talle kätte. Ta kobas pimeduses ning sõrmed puutusid vastu üht kotti, mis kaitses lõksu jäänud õhumullis ringihulpivat vintpüssi. Fermín haaras mõlema käega koti ning palvetas viimase järelejäänud hingejõuga, et sünniks ilmvõimatu ime.
Lask tekitas helitu võnkumise, kui laeng koti sees lõhkes. Peaaegu otselasu kauguselt puitu tungiv kuul rebis sellesse umbes rusikasuuruse avause. Kasti sisemus lõi sissetungivast valgusest heledamaks. Nüüd tegutsesid Fermíni käed tema ajust kiiremini. Ta sihtis püssitoru samasse kohta ning vajutas üha uuesti ja uuesti päästikule.