Ellil oli noorte minijatega vedanud. Kumbki oli küll mitteelliliku mõtlemislaadiga, ehk natuke tuulepead ka. Seta oli käskija, tema ümber siblis maailm tema moodi siblimist ja kõik oli kontrolli all. Ta võis mehe keset kibedat tööaega metsa meelitada, seal hulka aega hullata. Heledapäist pisikest lapselast vaatas siis Elli ja ta teadis täpselt, miks neil metsa asja oli. Tasso seevastu piirdus Arya igakülgse ingliks pidamisega. Seda Arya ka oli nii ilu kui käitumise poolest. Vähese jutuga, headuse ja tarkusega ta ise kiidelda ei osanud. Ometi mahtus temasse kõik see ära ja küllap palju muudki. Mõningad ,,niisama" stiilis ütlemised said mõne aja möödudes tõeks. Päris ime kohe. Elli jälgis Arya ütlemisi alati, pannes kõrva taha iga tema sõna. Endalegi ehmatuseks leidis Elli kunagi enda peast mõtte, et Arya on mitmekordselt targem temast endast. Poisid olid Elli jaoks peaaegu kadunud, oma pered nõudsid noort ja armastavat meest. Mõlemad olid majaehitamisel tegevad ja kolmas, kõige noorem, tema oli omaette peatükk Elli kasvatuse ja mõtete raamatus. Metsa armastas Oodi rohkem kui oma ema. Pere pesamuna oleks pidanud vanuse poolest veel Ellist kinni hoidma, ent Oodi polnud selline. Mets oli poisile kõik… kodu, perekond ja ka murede kuulaja. Nüüd, kus Ellil oma meheraasu polnud, tundis ta suurt puudust poiste kantseldamisest, mis oli kogu aeg tema elu täitnud ja äkitsi kadunud. Alul tundis Elli suurt vabanemistunnet. Võimalus pühenduda endale tõi naisele üsna kiiresti üksindustunde, tema poegade ellu tükkimine tegi poisid Elli vastu vaikivalt ükskõikseks. Seda aega elas Elli läbi aeglase valulikkusega. Äkki taibates, et poisid eelistavad omatahtsi teha, jättis Elli nad oma näilisse ükskõiksusesse, millest poisid siis meeldivalt rõõmsamaks ja heatahtlikumaks muutusid. Näiline rahulikkus ja reserveeritus meeldis poistele sedavõrd, et nad soovisid vahest isegi nõu küsida. Elli seletas siis vaoshoitud tähtsusega oma suht kummalisi mõtteid ja arusaamu, mis poiste meelest kangesti ka kahtlased olid ja muigama panid. Elli ütlemistest leiti alati kont, mida rõõmsalt närida sai. Enamasti lõppes see suure naerupahvakuga, unustati kiiresti ja tehti oma asjaajamisi ikkagi enda mõistuse kohaselt.
Metsamoor elas alles kolmanda aastakümne jagu ja kantseldas kahte marakratti, kes alalõpmata kuhugi ära kadusid. Nende otsimiseks kaasati vahest ka teisi, seiklushimu poolest polnud neile võrdseid. Midagi kartmata tallati jalgradasid sinnagi, kuhu kellelgi pähe ei tulnud minna. Enamasti olid nad lahutamatud. Selli nurinad kuulati ära ja teades tema heasüdamlikkust, toimetati omatahtsi edasi. Ema oli see, kes kriime tohterdas ja paistetusi silus. Olivia ravivõimele sai vaikiv ükskõiksus ja krattide tohterdaja oli kindel, et neist tema järgijaid ei saa. Mõnikord poetas Olivia vargsi pisaragi. Nagu teiselt planeedilt olid nüüd tema maidad, ikkagi kõigele vaatamata armsad ka. Enda järeltulijaks aimas ta Aryat. Tema neelas ahnelt kõike, alustades metsa tundmaõppimisest kuni tuleviku aimdusteni. Tema pisike punapäine tüdrukunääps ei lasknud tal veel täielikult sellesse süüvida, siiski oli temal kõik, et saada Oliviaga samaväärseks, ehk vist enamgi. Läheb mõni aeg, kus tundmuste koondamine taju fokusseerib ja tuleviku või mineviku varjatud vaevuaimatavad pildid temale tunnetatavaks teabeks muutuvad. Olivia oli talle tajumist õpetada suutnud, ka pisut ehk võimendanud ja Arya oli sellest suuresti lummatud. Õppida oli tal veel muidugi palju. Kõiki metsataimi ei teadnud ta veel ja söödavaid marju ja seeni kõiki süüa ei usaldanud.
Praegu täitsid naabriperede päevi ehitamine ja vaaritamine, seda vahel kisa ja käraga, millest Olivia ruttu väsis ja Sellit jalutama kutsus. Piip suus ja osa mõtted hajevil, lonkis Selli metsamoori kannul ümber järve, mõnikord ka kaugemale. Moori naeratus äratas vahest mehe mõtteist, mõnikord süttis sellest iha, nii suur, et kuhugi ei mahtunud ja seda Oliviaga jagama pidi. Naine tundis ennast pärast seda magushapult ärevil olevat. ,,Mis siis, kui keegi nende hullamisele oleks peale sattunud," mõtles metsamoor juba kordi, ent ei lausunud mehele sellest kriipsugi. Mees toppis oma piibu korralikult täis ja kissitas mõnusast olekust äraoleku õndsust. Olivia võitles naeruga, nii armas oli ikka see mehelike lõhnadega puutüvel istuja. Nende kodu oli jäänud kitsaks teineteisega vabalt tunnete vallapäästmise pärast. Pisikesse palkmajja pidi ka ära mahtuma kaks nügivat paharetti ja viimanegi suurem vajaminev privaatsus oli kadunud. Hommikuvalges kiirustati värske õhu kätte. Soojade ilmade saabudes kobisid poisid lakka magama, ehitasid sinna salajast tuba ja ajasid metsamoori teeheinu ikka kitsamatesse oludesse. All sai siis natuke vabamaks, kumbki sai teekruusi juures natuke aega vaikida, ilma et mõnda vingerpussi poleks korraldatud. Vaikust polnud isegi söömise ajal. Olivia habras igatsus üksinduse järele narmendas igast küljest. Selli kõmisevad korraldused taltsutasid võsukesi minutiks, kui sedagi. Jajah, nende pisikestest olid kasvanud mitte mingitesse raamidesse surutavad poisslapsed. ,,Mõnikord näib maailm üsnagi värvitu olevat," kurtis metsamoor hajevil mõtetega ükskord. Selli oli teda siis kaissu võtnud ja poisid vaatasid nõutult emale otsa. Nende arust oli see elu rohkem kui lill. Kuskil ei paistnud ühtegi murepilve. See unustati ruttu ja elu lõngakerasid harutati ja sassiti edasi neile omasel viisil. Igasugune ilm paistis nende poistele sobivat ja rahulikku olekut ei meenutanud miski. Luurati teineteise järgi, tassiti midagi, ehitati endale salapaiku ja peeti sõdu. Olgu kõigevägevam tänatud, et naabrite lapsed veel nendega sammu ei jõudnud pidada. ,, Liiga noored veel," oli poiste ühine arvamus, kui mõõdeti nende valmidust metsas tunde möllata.
Seta oli rahul. Tema enda silmarõõmud olid, tänu taevale terved. Renni oli kõvasti õppinud nii naist kui tütart hellitama, niipalju kui nad vajasid. Muidugi oli mees varavalgest pimedani maja juures kõpitsemas. Maja tundus tulevat uhke, lapsele tuba ja neile endile. Ühine köök pealekauba. Arya oli see teine kokk, kes pidi sellesse kööki mahtuma. Tema oli vaikne, isegi nii vaikne, et ei märganud teda toas olevat. Kui kõik sujub kenasti, saab järgmiseks talveks sisse kolitud. Nelja aastase linalakaga polnud suurt muret, muidugi kramplikult kleidisabast kinni hoides sai kõik kohad läbi käidud, aga kukkumised olid kisased ja lohutada tuli pikalt. Renni seevastu oli tema unistusi täitev ja ikka veel teda tahtev, kus nad ka ei olnuks. Seta ei olnud pettunud, ei mehes, ega elus. Kummaline on, kuidas elu ennast selliselt keerab, et teistmoodi poleks olnud mõeldavgi. Ka mehe ema oli mõistlik ega trüginud õpetama. Siiski, vahest sattus ta jutuhoogu, ega saanud pidama. Märganud, et ta tüütu on, kiirustas Elli minema, tehes näo nagu oleks tal suuri ja tähtsaid toimetusi. Kui tema mees elus veel oli, kuulas koju tulnud meheraas kannatlikult ära kõik viimati juhtunu ja kogetu. ,, Ma sain oma rahulolu anuma ääreni," oli Elli kunagi siis naljatades lausunud ja nii see ka oli. Muidugi oli tal igal vabal hetkel tikkimist, kudumist. Mees varustas teda tasapisi lõngade ja riidetükkidega. Pisut kauem äraolnuna naasis ta pisikese kingitusega naisele. Kus ta käis ja kuidas need kingitused temale kättesaadavaks said, sellest pomises mees saladusliku naeratuse ja mittemidagi ütleva jutuga oma tuttavatest kaupmeestest. Seda teistelegi, vaiksetel talveõhtutel liikusid nii mõnegi naise näpud midagi ilusat tehes. Siin olles kasvasid päevadest välja tähtsamad päevad, kus igaüks oma meistritöö ka ära näidata sai. Imestati, katsuti, pomiseti ja kiideti. Seltskond kaua koos ei püsinud, igaüht ootasid toimetused ja eluspüsimise sund. See sund näis vahel taagana, enamasti ta sügisel seda oligi, teetaimi, seeni, marju, juurikaid, pähkleid ja metsmesilaste mett tuli varuda, muidu vaatasid kadedalt rahulolevaid naabreid, kes südatalve külmas raatsisid ka loomadele ja lindudele miskit panna. Elli oli seda omal nahal tunda saanud. Esialgne metsaelu naabrite abiga oli üürike üks talv, teisteks talvedeks tuli ise ennast varustada. Pisike aialapp sisaldas palju naereid ja muud pisemat, Seta tulekuga lisandus ehk natuke rohkem muret, Arya ilmumise ajaks mõistis igaüks oma panust ja ka panuse puudumise tähtsust. Mets õpetas elama kokkuhoidlikult, kui mitte öelda kasinalt. Arya ei muretsenud midagi, looduslapseke nagu ta oli, nõjatus oma meheraasule ja pühendus suures osas pisikesele. Tema elas teises maailmas, mis oli täis kummalisi olemisi, kus vahest metsamoori arvamist arusaamiseks tarvis läks. Mõtted kogutavate metsaandide vajalikkusest olid kindlasti mõistetavad, ka see, et mets alati helde polnud. Kas see oli suuresti metsavaimude süü…sellest polnud ta päriselt aru saanud. Eks ta püüdis vahel ka nendelt seenerikast kohta pärida. Enamasti juhatati kätte just nende seente asukohad, mis süüa ei kõlvanud ja neid oli kohe terve välutäis. Metsavaimud mängisid temaga õrritavalt, kuid mitte pahatahtlikult. Suure käimise tulemusena sai ta viimaks oma pajuvitstest korvikese ääreni, olles koju minnes tänanud metsa oma kingi ja helduse eest. Enamasti mindi metsa mitmekesi, üksi minemine oli naistele keelatud. Luusida võis maja ümber