Muusikat luues teadis ta alati täpselt, mida teha, oskas õigesti otsustada selle üle, mida nõuab muusika – tema muusika. Ja kui dirigendid või solistid viisakalt uurisid, kas võiks ehk teha hoopis nii või tohiks teha teisiti, vastas ta alati: „Ma olen kindel, et teil on õigus. Aga jätame selle praegu. Ma teen selle muudatuse järgmine kord.” Ja nad jäid rahule, ja tema ise ka, sest tal polnud iial vähimatki kavatsust nende ettepanekuid teoks teha. Sest tema otsused ja tema vaist olid olnud õiged.
Aga väljaspool muusikat … oli kõik nii teistmoodi. Ta muutus närviliseks, kõik ähmastus tema meeles, ja mõnikord tegi ta otsuse lihtsalt selleks, et asi kord ühele poole saaks, mitte sellepärast, et ta oleks teadnud, mida tahab. Ehk tähendas ta kunstiline varaküpsus, et ta oli üle hüpanud tavalise täiskasvanuks saamise kasulikest aastatest. Mis selle põhjuseks ka polnud, elu praktiline külg – kuhu kuulus muidugi ka armuasjade praktiline külg – oli talle raske. Nii avastas ta Anapas lisaks armastuse joobumusele ja seksi uimastavale rahuldustundele, et kohe astub ta täiesti uude maailma, mis on täis soovimatuid vaikimisi, mõistmata jäänud vihjeid ja uisapäisa otsustamist.
Nad olid sõitnud tagasi teine teise linna, tema Leningradi, Tanja Moskvasse. Aga nad hakkasid teineteisel külas käima. Ühel päeval lõpetas ta just üht pala ning palus, et Tanja tema juures istuks: Tanja juuresolek andis talle kindlustunde. Mõne aja pärast tuli tuppa ema. Vaatas Tanjale otse silma ja ütles:
„Mine välja ja lase Mitjal tema töö lõpetada.”
Ja tema oli emale vastanud: „Ei, ma tahan, et Tanja siia jääks. Mul on sellest abi.”
See oli üks neid harvu kordi, mil ta oma emale vastu hakkas. Kui ta oleks seda rohkem teinud, oleks tema elu võib-olla kujunenud teistsuguseks. Aga võib-olla ka mitte – kes oskaks öelda? Kui Sofja Vassiljevna oli suutnud koguni Punase Napoleoni üle kavaldada, mis lootust oli siis temal?
Nende Anapa-aeg oli olnud idüll. Ent idüllile on olemuslik, et sellest saab idüll alles siis, kui see on möödas. Ta oli avastanud armastuse, kuid oli hakanud avastama sedagi, et armastus ei tee teda hoopiski „selleks, kes ta on”, ei salvi kogu tema keha sugugi sügava rahulduse nagu nelgiõliga, vaid muudab ta kohmetuks ja ebakindlaks. Kõige selgemini armastas ta Tanjat siis, kui oli temast eemal. Kui nad koos olid, leidus kummalgi ootusi, millele ta kas ei osanud nime anda või polnud suuteline vastama. Nii näiteks olid nad sõitnud Kaukaasiasse nimme mitte mehe ja naisena, vaid vabade ja võrdsetena. Kas niisugune seiklus pidi lõppema sellega, et neist kord ikkagi saavad mees ja naine? See ei tundunud loogiline.
Ei, nii öelda polnud õiglane. Üks nende erinevusi – olgugi et sõnades võisid mõlemad võrdselt tõotusi anda – oli see, et tema oli armastanud Tanjat rohkem kui Tanja teda. Ta püüdis äratada Tanjas armukadedust, kirjeldades flirti teiste noorte naistega – ja koguni võrgutamisi, nii tõelisi kui ka kujutletuid –, ent see paistis tüdruku pigem torssi kui armukadedaks ajavat. Ta oli ka enesetapuga ähvardanud, rohkem kui korra. Ta oli koguni teatanud, et on abiellunud baleriiniga, mis oleks olnud täiesti mõeldav. Aga Tanja oli selle kõige peale vaid naernud. Ja siis oli ta ise mehele läinud. Mille peale tema üha rohkem armus. Ta anus, et Tanja oma mehest lahku läheks ja temaga abielluks; ähvardas taas enesetapuga. Sellest kõigest polnud mingit tulu.
Üsna alguses oli Tanja talle öelnud, et teda võlub Dmitri Dmitrijevitši puhtus ja avatus. Aga kui need omadused ei pannud Tanjat teda sama palju armastama, kui tema Tanjat armastas, soovis ta, et asi oleks vastupidi. Samas ise ta end puhta ja avatuna ei tundnud. Need sõnad kõlasid nii, nagu oleksid need mõeldud teda mingis karbis kaane all hoidma.
Ta avastas end mõtisklemas aususe üle. Isikliku ja kunstnikuaususe üle. Selle üle, kuidas need omavahel seotud on, kui on. Ja kui palju kellelegi seda voorust on antud ning kui kauaks sellest peab jätkuma. Ta oli sõpradele öelnud, et kui ta kunagi peaks lahti ütlema ooperist „Mtsenski maakonna leedi Macbeth”, siis võivad nad järeldada, et tema ausus on otsa saanud.
Ta mõtles endast kui tugevate tunnetega inimesest, kel puudub oskus neid tundeid väljendada. Aga nii mõeldes oli ta enda vastu liiga leebe; ka see polnud õiglane. Kui aus olla, oli ta neurootik. Ta arvas, et teab, mida ta tahab; ta sai, mida tahtis, ja ei tahtnud seda enam; see eemaldus temast, ja ta tahtis seda jälle tagasi. Muidugi oli ta ära hellitatud, oli ta ju ema ainus poeg ja kahe õe noorem vend; ka oli ta kunstiinimene, kellelt eeldatigi „kunstniku temperamenti”; samuti oli ta edukas ja võis endale lubada kuulsuse ootamatuid kõrkusesööste. Malko oli teda juba otse näkku süüdistanud „üha kasvavas edevuses”. Ent selle kõige all pesitses pingulekruvitud ärevus. Ta oli läbi ja lõhki neurootik. Ei, tegelikult oli asi veel hullem: ta oli hüsteerik. Kust niisugune temperament pärit oli? Mitte isalt; mitte emalt. Nojah, oma temperamendi eest pole pääsu. Ka see on osa saatusest.
Oma meeles ta teadis, missugune on tema armastuseideaal … Lift oli möödunud kolmandast korrusest, siis neljandast, ning peatus nüüd tema ees. Ta võttis kohvrikese pihku, uksed avanesid ning välja astus talle tundmatu mees, kes vilistas „Laulu vastusammuvast”.[7.] Sattunud silm silma vastu selle loojaga, katkestas ta vilistamise poolelt taktilt.
Oma meeles teadis ta, missugune on tema armastuseideaal. See oli täiuslikult välja joonistatud Maupassanti novellis noorest garnisoniülemast kusagil Vahemere-äärses merekindlusega linnas. Antibes’is, just nimelt. Igatahes oli ohvitseril kombeks jalutada linna lähedal metsas, kus ta tihtipeale sattus kokku kohaliku tähtsa tegelase monsieur Parisse’i naisega. Muidugimõista armus ta naisesse. Naine tõrjus korduvalt tema lähenemiskatseid, kuni andis ühel päeval teada, et tema abikaasa jääb mitmeks ööks kodust ära. Lepiti kokku kohtamine, kuid viimasel minutil sai naine telegrammi: abikaasa oli oma äriasjad kiirelt aetud saanud ja tuleb õhtuks koju. Kirest hullunud garnisoniülem lavastas sõjalise eriolukorra ja käskis linnaväravad sulgeda kuni järgmise hommikuni. Koju naasev abikaasa viidi täägi ähvardusel minema ning tal tuli veeta öö Antibes’i raudteejaama ooteruumis. Kõik selleks, et ohvitser saaks mõne tunni jooksul armu nautida.
Tõsi küll, ta ei suutnud kujutleda ennast kindluseülemana, isegi mitte Musta mere äärse laguneva kuurordi, Osmanite kunagise sadamalinna käsutajana. Ent põhimõte jäi samaks. Just niimoodi tuleb armastada: kartmatult, tõkkeid seadmata, homsele mõtlemata. Ja hilisema kahetsuseta.
Ilusad sõnad. Ilusad tunded. Paraku polnud ta niisuguseks käitumiseks suuteline. Ta kujutles, et noor leitnant Tuhhatševski oleks sellega hakkama saanud, kui ta millalgi oleks garnisoniülem olnud. Tema enese meeletu kirg … noh, sellest saaks teistsuguse loo. Ta oli olnud turneel koos Gaukiga – päris hea dirigendiga, ent läbi ja lõhki kodanlasega. Nad jõudsid Odessasse. See juhtus paar aastat enne seda, kui ta Nitaga abiellus. Tollal üritas ta ikka veel Tanjat armukadedaks teha. Tõenäoliselt Nitat ka. Pärast mõnusat õhtusööki oli ta jõudnud tagasi hotelli London baari ja korjanud üles kaks tüdrukut. Või siis olid nemad tema üles korjanud. Igatahes olid nad tema lauda tulnud. Mõlemad olid väga kenakesed ja see, kelle nimi oli Rozalia, võlus teda esimesest pilgust. Nad olid rääkinud kunstist ja kirjandusest, sellal kui tema tüdruku tuharaid hellitas. Ta sõidutas nad voorimehega koju ja sõbratar vaatas mujale, kui tema Rozaliat igalt poolt puudutas. Ta oli armunud, nii palju oli talle selge. Näitsikutel oli plaanis järgmisel päeval aurulaevaga Batumisse sõita ja tema läks neid saatma. Aga tüdrukud ei jõudnudki sadamasillast kaugemale, sest Rozalia sõbratar vahistati kui elukutseline prostituut.
See oli talle üllatusena tulnud. Ja samal ajal oli ta Rozotškasse nii kohutavalt armunud. Ta oli koguni peaga vastu seina tagunud ja ennast juustest kiskunud nagu mõni tegelane halvast romaanist. Gauk oli teda mõlema piiga eest tõsiselt hoiatanud, öeldes, et need kaks on prostituudid ja lisaks kohutavad mõrrad. Ent see õhutas tema elevust vaid takka – kõik oli ju nii vahva. Lausa nii vahva, et ta oleks äärepealt Rozotškaga abiellunud. Ainult et kui nad Odessa perekonnaseisubüroosse jõudsid, avastas ta, et oli oma passi hotelli unustanud. Ja siis, kuidagiviisi – ta ei suutnud meenutada, miks ja kuidas – oli kõik äkki lõppenud ja tema põgenes kell kolm hommikul läbi voolava vihma laevalt, mis oli äsja sildunud Suhhumis.