Eesti 1000. Einar Laigna

ja vaid päevade jooksul laekuvad suured summad. Entusiastid on haaranud initsiatiivi ja kaasanud ka rahva – võib nimetada näiteks Valga militaarmuuseumi ja väljaõppekeskust, Näkiallika tööriistamuuseumi ja sepikoda Kuusalus, Eesti sõjameeste mälestuskirikut Toris, Käsmu meremuuseumi, Vana-Vigala kool-muuseumi ja paljud-paljusid talumuuseume, mis on ühtlasi muutunud huvialalisteks keskusteks. Ilusa ja hea loetelu tuleks väga pikk. Aga me peame oskama näha elu väärnähete kõrval ka seda, millel elu üldse püsib. Iga elav organism – ja ühiskond on elav organism – elab ja jääb alles niikaua, kuni tema terve osa domineerib haige osa üle.

      Etnose kujunemine. Eesti rahva hetkeseisundi määratlemine

      Etnose kujunemise klassikaline näide on kirjeldatud Piibli Vanas Testamendis. Vana Testamendi ürikut tervikuna tuleb käsitleda kui ajaloofilosoofilist rahvuse kujunemise kirjeldust. See omakorda kujuneb ka etnose püsimise jätkuvaks alusdokumendiks. Haruldase enesesäilitusvaistuga on sellesse ürikusse koondatud palju avaramat ajaloolist kogemust, mis väärtuslikuna on lisatud ajaloolisse traditsiooni. Küsimus ei ole kõikide faktide autentsuses ajaloo suhtes, vaid nende ideoloogilises sisus. Tark õpib kõikide kogemustest ja rakendab neid oma huvides.

      See klassikaline, üldtuntud etnose kujunemise kirjeldus, mida me tunneme viie esimese Moosese raamatuna – Pentateuh, kirjeldab meile suurperekonna etnoseks kujunemise protsessi. Rändhõimu teadvuses prevaleerib sugukonna keha mõiste. See sugukonna keha on loomulikult rassiliselt väga ühtne ja individuaalsel eneseteadvusel ei ole seal kohta – ennast tunnetatakse meiena. Selle rassilise ühtsusetunnetuse tõttu Egiptusesse välja rännanud israeliitide hõim loomulikult kosub ja paljuneb soodsates elutingimustes ja koos arvukuse kasvuga tekib vajadus juhi järele. Juhiks saab Mooses. Paisuvas seisundis etnose kujunemine vajab autoritaarset ja karismaatilist juhti. Ilma võimsa juhita ei juhtu midagi. Juht vajab oma võimu kehtestamiseks objektiivset metafüüsilist autoriteeti. Selleks autoriteediks saab Moosese ilmutus Jumalast, kellelt tulevad juhtnöörid ja käsud. Israeliitide lahkumine Egiptusest Moosese juhtimisel tähendas pikemaajalist kõrberännakul viibimist, see tähendas 40-aastast elu rändhõimuna Palestiina ja Egiptuse vahelistel aladel. Rahva säilimiseks kehtestas Mooses autoritaarselt seadused. Nende seaduste päritolu ja autoriteet on Moosese Jumal, kellelt need seadused pärinevad. Need seadused on kõikehõlmavad ja käsitlevad elu iga üksiknähtust. Erilise kontrolli alla tuleb loomulikult võtta seksuaalelu, kuna anarhia selles valdkonnas ohustab kogu rahva olemasolu. Seetõttu on ka seaduserikkumise karistused väga ranged – üldiselt haige liikme operatiivne eraldamine hõimu tervest kehast. Seega kõige sagedasemaks karistusviisiks oli surmanuhtlus, ainult nii sai säilitada korda ja elu ennast. Mooses valitses rahvast julmalt raudse käega, toetudes Jumala autoriteedile. Tänu sellele säilis hõim ja Iisraeli rahva austus oma esiisa Moosese vastu. See lühike ülevaade etnose kujunemisest toob välja kujunemise tingimused, milleks on paisuv rahvaarv ja karismaatiline, võimas juht, kes toetub transtsendentsele metafüüsilisele autoriteedile. Kõikide etnoste kujunemine maailmas on pidanud järgima seda skeemi.

      Selleks, et määratleda Eesti rahva seisundit aastal 2018, refereerime Vene õpetlase Lev Gumiljovi etnose kujunemise ja käekäigu teooriat. Gumiljov on suutnud kirjeldada seda protsessi lausa täppisteaduslikult süsteemselt. Anname sellest lühiülevaate. Ta käsitleb käitumise stereotüüpe, milleks on etnilise süsteemi liikmete käitumisstandardid, mis antakse perekonnas edasi põlvest põlve, eeskuju ja õpetamisega.

      Etnose kujunemise protsessi iseloomustavad järgmised mõisted:

      • Passionaarsus on energia impulss, mis ületab enese säilitamise instinkti, mis omakorda tuleneb biokeemilise energia üliküllusest ja mis talub ülipinget.

      • Passionaarne impulss on võimekus ülimaks ohvriks etnose või kõrgema idee nimel.

      • Passionaarne tõuge on biokeemilise energia kollektiivne plahvatus, mis loob etnilise süsteemi.

      • Superetnos on etniline süsteem, kus mitmed etnosed kui ajalooline mosaiik kujundavad ühtse rahvuse.

      • Subpassionaarsus, mida iseloomustab enesesäilituse prevaleerimine.

      Etnogeneesi faasid

      Etnose kujunemisel on täpselt fikseeritud faasid, milles väljendub passionaarse pinge ja stereotüüpse käitumise vastavus. Gumiljov eristab siin kuut peamist faasi. Esimene on tõusu faas – see on passionaarsest impulsist lähtuv kasv, mis jõuab akmaatilisse faasi. Akmaatilist faasi oma maksimumis iseloomustab maksimaalse passionaarse pinge seisund. Seda seisundit iseloomustab ülim ohvrimeelsus, teiseks püüd ideaali teostamisele, püüd teadmise ja esteetilise ilu ideaali poole ja võimekus nende ideaalide elluviimisel riskeerida eluga. Sellel ajal etnos loob kultuuri ja saavutab etnose eneseteadvuses riikliku tasandi. Sellele järgneb mõranemise faas, mida iseloomustab passionaarsuse järsk langus, millega kaasnevad alati sisetülid ja kodusõjad. Siis tuleb inertsiaalne faas, mis on mõranemisfaasi sujuv ja jätkuv passionaarsuse langus. Seda iseloomustab püüd rahulikule heaoluühiskonnale, millega kaasneb võimetus reguleerida ihasid. Ühiskondlikus teadvuses asendub mõiste „meie” järk-järguliselt mõistega „mina” – toimub individualisatsiooni protsess. Languse järgmiseks astmeks on obskuratsiooni faas, mida iseloomustab passionaarse pinge langemine madalamale homeostaasist. See on olukord, kus etnos laguneb laiali või muutub reliktiks, toimub ühiskonna atomiseerumine ja inimese seksuaalsuse muutumine elu jätkamise funktsioonist kõikvõimalikeks isiklikeks naudinguteks. Ja obsukratsiooni faasi järgne seisund on memoriaalne faas, mil kultuuritraditsiooni säilitavad veel etnose üksikud osad.

      Etnostest kujuneb superetnos juba laiema kultuurkonnana, näiteks Bütsantsi impeeriumis kujunes superetnos esimeste sajandite passionaarsest impulsist, kus superetnose moodustasid kreeklased, egiptlased, süürlased, grusiinlased, armeenlased, slaavlased … . Gumiljovi järgi kestab etnose ajalooline aeg passionaarsest impulsist obskuratsioonini 1500 aastat. Sama protsess toimus läänepoolses Euroopas, kui Antiik-Rooma impeeriumi järglane Frangi riik Karl Suurest alates aastal 800 paneb aluse uuele superetnosele, mille passionaarseks impulsiks oli kristlus. Kokkuvõtlikult – passionaarsuse tipp on akmaatiline faas, mil terviku raames tahetakse olla „meie ise”, mis viib rahvusriikide tekkimiseni. See on passionaarse impulsi, kristliku kultuuri loomise ja sünni võimas aeg. Selle passionaarsuse akumulaatoriks oli romaani aja munklus kui biokeemilise ja vaimse energia generaator ja akumulaator, millele järgnes kõrg-gootika aeg – 13.-15. sajand – Euroopa kultuuri kõrgaeg. Sellele järgneb inertsiaalne faas, mil elatakse veel ainult kultuuri traditsioonist ja langevas passionaarsuses toimub traditsiooniliste eluvormide lagunemine ja hülgamine. Selle protsessi läbib kultuurkond ümmarguselt 1500 aastaga ja ammendab selle passionaarsest impulsist sündinud superetnose.